Tiit Sepa

Olen ammu tahtnud sinust loobuda


Скачать книгу

olid tüdrukud ühele klassiõele rääkinud, et ämmal on reieluu pooleks ja vaja oleks midagi, millega vanamoor saaks edasi roomata. Klassiõde pakkus lahkelt välja oma vanaema kargud, sest temal polnud neid enam vaja – kalmistul saab ka nendeta hakkama. Niisiis sõitsimegi pärast kooli klassiõe juurest läbi ja tüdruk tõi meile kargud. Olin väga tänulik ja lubasin kindlasti need pulgad tagasi tuua, kui naisel parem on ja ta suudab juba oma jala peal käia.

      „Ämma?” Ma keerasin ennast tagaistmel istuvate tüdrukute poole.

      „Mida me siis pidime ütlema?” õigustas Gaili.

      „Teil on veel vara ämma peale mõelda. Olete alles neljateistaastased,” kähvasin sõitma hakates.

      „Mis vahet seal on? Mõni asi! Üks plika on alles kaheteistaastane ja elab juba poisiga koos. Me võime samuti öelda, et ämm,” õiendas Maili.

      „Reieluu pooleks!” imestasin. „On teil ikka fantaasia!”

      „Reieluu, sääreluu, vaagnaluu – mis vahet seal on?” kädistas Maili edasi. „Igatahes on eidel koss katki ja ta ei saa liikuda. Laperdab nagu pime nahkhiir, keda me suvel nägime. Nüüd on tal veidi parem.”

      Tüdrukud on hoolitsevad, aga nende suuvärki peaks veidi kohendama, aga ega ma ise targem ole.

      Kady rõõmustas karkude üle. Ta koperdas nüüd üsna usinalt mööda tuba ringi ja hakkas õhtusööki tegema. Korraga oli ka Lauris koos Epuga meil ja teatas, et tal on meile üllatus.

      „Väga põnev,” lausus Kady heatujuliselt. Varsti ta enam nii rõõmus polnud, sest poiss tuli õuest tagasi maani täis Riinaga, kes vaevu jalul seisis. Eit luksus, nagu oleks ta kardinapuu alla neelanud ja selle konksud kõrisevad tal kurgus. Kujutan ette, kui see tõesti nii oleks ja ta pärast asjale läheks…

      „Kust sa selle leidsid?” küsisin kerekat naist vaadates.

      „Oli seal kaugemal tee ääres ja hääletas,” selgitas poeg.

      „No on lollakas,” arvasin naist tagatuppa tirides. Oli seda õnnetust veel siia vaja! Muidu oli ju kõik nii vaikne, sõbralik ja rahulik. Nüüd hakka veel selle tohmakaga maid jagama.

      „Ta petab mind!” röögatas naine voodisse vajudes.

      „Jajah,” vastasin. Seda juttu oli Riina Retsi kohta juba ammu rääkinud. Muud põhjust lakkumiseks naine ei leidnud.

      „Õlut tahad?” küsisin. Lihtsalt selleks, et moor ei hakkaks mööda tube ringi kooberdama, vaid magama kobiks. Väike köögitagune tuba sobis talle selleks ideaalselt. Natuke pisike Riina suure kere jaoks, aga keerama mahub ennast küll.

      „Agga muddugi,” pudistas naine ja naeratas napakalt.

      Kuna Lauris võttis vahel mõne õlle, siis oli mul külmikus paar pudelit igaks juhuks varuks ja ma viisin ühe neist Riinale.

      „See pole õll-lu,” vaidles naine pudelit silmitsedes.

      „Mis siis?” küsisin pahaselt. „Ehtne Po…” Pagan! Ma ei tea enam isegi õllemarke. Olen jõudnud need aastatega ära unustada.

      Riina viibutas minu poole paksu sõrme, luksus natuke ja varises siis voodisse, nagu oleks talle tellis pähe kukkunud. Et naise norskamine meid ei häiriks, lükkasin ukse kinni.

      „Oli seda veel siia vaja!” tänitas Kady mööda kööki ringi kakerdades. „Ma ei salli sellest ajast joodikuid silma otsaski, kui ma veel sinuga koos elasin!” lärmas ta mind vaadates.

      „No tead, Kady!” Ma hüppasin püsti ja läksin ateljeesse. Ikka peab ta mulle minevikku nina peale viskama. Ela siis sellisega! Synne ei teinud seda kunagi. Muidugi ei olnud tema mind tol ajal tundnud nagu Kady, kes pidi selle kõik omal nahal üle elama. Praegu oli kõik möödas, ent Kady tahtis mulle ikka haiget teha.

      Mossitasin ateljees ja püüdsin edasi maalida, aga igasugune tuju oli kadunud. Ei saa ju teha kõrget kunsti, kui su loominguline meeleolu on allapoole nulli ja kõõlub kusagil meeleheite ja suitsiidi piirimail. Ja veel Riina ka. Ma ei salga, et Vainul elades ja juba aastaid ilma naiseta olles, oli meil vahel ka lähedasemaid hetki olnud, kuid ma olin selle juba kaugele unustusse jätnud ja nüüd poleks mulle pähegi tulnud, et võiksin Riinaga… Issand hoidku, ma ei suuda isegi Kadyt naisena võtta ja see teeb ta ikka veel tigedaks.

      Lauris tuli minu juurde ja istus tugitooli.

      „Ära pane emale pahaks. Tead ju, et tal on haigena kehv olla,” lohutas poeg mind.

      „Ma ei panegi. Ma saan temast aru. Riina on üks nuhtlus, aga mäletad seda, kui suureks abiks ta meile oli, kui me veel kahekesi olime?” küsisin.

      „Mäletan küll,” kinnitas poiss. „Kui Riinal joomatuuri polnud, oli ta töökas ja puhas ning tegi hästi süüa, pesi ja triikis minu riideid. Ema oli teinekord isegi pahane, et mingi naine minu eest sedasi hoolitseb. Esialgu arvas ta isegi, et Riina ongi sinu uus naine.”

      „Äh!“ mühatasin ma tugitoolist tõustes. „Riina minu uus naine!“

      „Nojah. Nii ta arvas ja võib-olla on ta siiani pisut armukade. Tead ju naisi. Nad ütlevad küll, et pole, aga hiljem tunnistavad ikka, et olid. Epp on ka vahel…“

      Tõmbasin kardinad akna ette, sest väljas hakkas juba pimedaks minema. Istusin tagasi tugitooli ja silmitsesin pooleliolevat maali.

      „Inimese elu on üks imelik värk. Mõni suudab ennast jalule ajada, aga mõni ei saa seda kunagi. Ja ometi on igaühel meist oma koht siin maailmas. Keegi meist pole siia asjata tulnud,” mõtisklesin.

      Epp tuli Laurise juurde ja toetas ennast tugitooli käetoele. Ta oli lapse jätnud oma ema hoolde Vainule. Eks vahel oli ju päris mõnus lihtsalt kahekesi olla ilma lapse pärast muretsemata. Olin juba aru saanud, et Lauris ja Epp pidasid plaani ööseks Kurrule jääda, ja mul polnud selle vastu midagi, ainult… Ma pidin täna öösel jälle koos Kadyga magama. Mis siis saab, kui naine öösel taas oma teooriaid arendama hakkab? Siis jääb mul veel üks öö magamata. Oleksin ikka pidanud arsti juurest mingi kangema unerohu retsepti võtma. Paar tabletti Kadyle sisse ja ta magaks nagu mauk. Õnnis rahu oleks toas ja voodis. Jumal küll! Miks ma enne selle peale ei tulnud?

      Hommikul, kui mina ülevalt alla jõudsin, istus Riina juba köögilaua taga, lopergune nägu korralikult paistes.

      „Anna õlut!“ nuias ta nagu tavaliselt, kui ennast sellises seisundis avastas.

      „Rohkem pole,“ vastasin endale kohvi keetma asudes.

      „Kurratt!“ vandus naine ja sirutas toekad jalad välja.

      Peagi koperdas ka Kady trepist alla, ilmselgelt kehvas tujus, sest kukkus kohe kaksikute kallal norima. Ehk tundis siiski oma õpetajatööst puudust. Ma olin ju soovitanud tal endale mõni pedagoogikoht otsida, kuid ta polnud seda teinud. Nüüd siis… Miks ikka ennast piinata, kui sul on jõukas eksmees, kes teinekord üsna kena kopika poetab.

      Gaili oli vihane ja kui Kady tegi ettepaneku, et viib lapsed ise kooli, kukkus tüdruk õiendama:

      „Vigase jalaga ei saa sõita. Tõmbad veel kraavi ja ajad oma seljakoti mõlki.“

      „Tead, neiu!“ käratas Kady nii rangel pedagoogi toonil, et ma lausa ehmatasin. „Sina, tüdruk, vaata, et sul õppimisega kõik korras oleks, ja ära pilka minu autot. Poleks Laurise isa teid enda juurde võtnud, siis…“

      „Vait, Kady!“ röögatasin. „Sina ei tule siin ütlema, mida mina oleksin teinud ja mida mitte. Kõik on nii nagu on ja nõnda ka jääb. Kui tahad, võid Vainule kolida või hoopis Pärnusse tagasi. Mul on savi. Mine otsi oma Raimo üles ja elage jälle!“

      Kady vaatas mind, näol ilme, mis ei tõotanud midagi head. Minagi olin vihane. Me ei kavatsenud teineteisele kallale minna, aga suurem sõnavahetus oli ilmselt plaanis küll. Maili ja Gaili sättisid endale toolid ja istusid. Nagu kinos.

      „Mis teie siin vahite?“ põrutas Kady, siiski tooni võrra madalamalt kui enne.

      „Pole ammu ehedat löömat näinud,“ teatas Gaili ja viskas jala üle põlve.

      „Viimane