on möödas. Mets on marutaudis kährikuid ja rebaseid täis. Pole võimatu, et mõni neist on ka Värdi koeri purenud.”
Kady vaatas mulle hirmunud silmadega otsa. Naine neelatas.
„Kas sa arvad nii?”
„Täiesti võimalik,” oletasin. „Vaatame edaspidi, kas sa hakkad suust vahtu välja ajama või mitte.”
Kady viskas mind joodipudeliga. Õnneks oli sellel kork peal.
„Sa tee endale kohe nimekiri nendest, keda sa hammustada tahad,” soovitasin. „Esimene on vist Raimo.” Kady oli Raimoga mitu aastat koos elanud ja viimaks lõplikult lahku läinud. Mees kolis tagasi Pärnusse ja kuigi ta enam koolidirektori kohta ei saanud, oli ta nüüd müüja elektroonikapoes. Kah asi, kui nii võtta! Kadyst hoidis Raimo igatahes eemale ja eks tal oli ka põhjust, arvestades äärmiselt äkilist iseloomu ja tujukust. Siiski olid nad ligi viis aastat koos vastu pidanud.
„Esimene oled sina,” sisistas Kady ja keeras mulle selja.
2
Kady jalg valutas öösel lausa pööraselt. Naine kõndis või õigemini lonkas mööda tuba ringi ja istus vahelduseks minu voodile. Muidugi ei saanud ma magada, kui keegi pidevalt ringi kondas ja oma uurimisteooriaid arendas. Kady oli nii agar, et hakkas isegi oletama, kes võis Vääksu-eide lambad õnneks võtta.
„Kindel on see, et lambad tapnud inimene pidi koeri tundma,” leierdas ta juba kes teab mitmendat korda.
„Kindel-kindel,” pomisesin teki alt ja sättisin teist patja paremini oma vasakule kõrvale, et natukegi vaikust saada. Ma ei raatsinud valu käes vaevlevat naist teise tuppa ajada. Las olla siin, aga pangu vähemalt suu kinni. Tule võiks ka ära kustutada. Mul on suur süda, aga magada tahan ikkagi pimedas.
„Kuule!” Kady tõmbas mul padja näo pealt. „Kindlasti oli see Livia, kes lambad varastas. Noh, see Kauri endine naine. Ta on ju igavene joodik. Raha tal pole ja mida ta ikka sööb. Võib-olla müüs liha maha, et viina osta. Koerad peaksid teda ju tundma.”
„Tunnevad-tunnevad,” kinnitasin. Muidugi pole see võimatu ja selline mõte oli mullegi hetkeks pähe sähvatanud, aga eks sa otsi seda naist ja liha mööda alevit! Midagi tõestada ka enam ei anna, kui liha on pehmeks keedetud ja nahka pandud.
„Sind ei huvita üldse, mida ma räägin,” pahandas Kady.
„Inimene, kell on kolm öösel ja ma tahan magada,” sõnasin. Tõmbasin endale uuesti teki peale ja panin padja oma kohale tagasi. Vähemalt natukenegi vaiksem, kui Kady hakkab jälle toas ringi tuiama.
„Tead sa!” Kady tõmbas taas padja mu näolt. Ma oigasin ja ajasin ennast patjade najal püstakile.
„Mida?!” karjatasin.
„Livia on joodik, eks ole? Kaur võttis tema lapse ära, eks? Tähendab Livia ongi Kauri kadumises süüdi, eks?”
„Eks, eks, eks, eks,” tänitasin ja torkasin pea padja alla tagasi. Kuidas saab üks endine füüsikaõpetaja nii kuradi loll olla? Isegi mu vannitoa seep teab, et Livia oli joodik, aga on võimatu tõestada, et Kauri kadumine tema süü oli. Poisil võisid võlad olla või oli tal salaarmuke, kelle juurde ta oli putkanud, ja sada asja veel. Otsi nüüd nõela heinakuhjast. Nagu Synnegi – kadus ära ja nüüd enam…” Ma muutusin nukraks. Igaühel on saladusi, millest ta ei räägi. Synne ei rääkinud mulle ka paljudest asjadest, kuni need ajapikku ise välja koorusid. Üldse oli ta alati olnud väga tagasihoidlik ja salapärane. Ma ei teadnud kuni viimase hetkeni sedagi, et ta plaanib lahkuda. Alles pool tundi enne minekut ütles ta mulle kogu tõe. Jumal küll!
„Tead.” Kady on ikka üks parasiit küll. Mul hakkas just suigatus peale tulema, aga tema jälle. „Tead, me peaksime end nende joodikute seltskonda smugeldama ja uurima välja, mis elu nad elavad ja mida teevad. Võib-olla jõuame nii Kauri jälile.”
„Mine tõmba kohe oma nina täis ja tee seda viis päeva jutti. Üsna varsti oled kusagil punkris ning sul on nende elust täiesti selge pilt. Jood süütevedelikku ja oksendad hommikuti südame seest välja,” soovitasin.
„Napakas,” arvas Kady minu kohta. „Ma pidasin silmas, et sina tunned ju kõiki endisi pätte. Kas sa ei võiks nende käest Livia kohta üht-teist uurida? Oled ju endine joodik.”
Mulle tegid Kady sõnad haiget. Kas ta tõesti arvab, et meenutan hea meelega oma räpast minevikku?
„Olin jah!” käratasin Kadyle. ”Aga ma ei kavatse mingi kadunud poisi pärast nende joodikutega enam tegemist teha. Ma teretan neid, sest tean ja tunnen neid ja ma ei häbene oma minevikku, aga see teeb mulle haiget. Väga haiget.”
„Anna andeks. Ma ei tahtnud nii öelda,” sõnas naine ja istus voodile. Kuidagi poolkogemata ta isegi kallistas mind. Minagi embasin teda kergelt. „Tead, sa oled ikkagi armas, aga ma tahaksin tõepoolest Kauri üles otsida. Juba tema poja pärast.”
Nõutult kehitasin õlgu ja vaatasin seinakella. Pool neli ja meie ei maga ikka veel. On ikka elu! Tõelised ööloomad!
„Muidugi oleks tore poiss üles leida, aga meie pole politseinikud ja meil pole mingisugust õigust juurdlust toimetada. Me ei tohi inimesi üle kuulata ega neid vahi alla võtta. Synne võis, sest tema oli politseinik, aga meie mitte. Saad sa sellest aru?”
„Saan. Me võiksime salaja toimetada. Nii natuke uurida ja ringi nuuskida.” Kady ei tahtnud ikka loobuda.
Ma vaatasin korraks naise kinniseotud jalga ja Kady peitis selle kiiresti hommikumantli serva alla.
„Nuuskida jah. Ma mõtlen selle peale. Muidugi oleks tore naabrimeest aidata, aga on vaja mingit pidepunkti, millele uurimine rajada. Ka Synne tegi alati nii. Tegelikult lahendas ju Synne kõik juhtumid. Mina olin ainult assistendiks. Kui nüüd mina olen assistent, kes siis sina oled? Assistendi assistent või?” rääkisin.
„Miks ka mitte?” võttis Kady tuld. „Toon sulle kohvi kätte ja teen juustuvõileibu, kui sina uurid ja surmaga silmitsi seisad. Nii põnev ju. Ma olen juba mitut jama kõrvalt näinud. Kas sa arvad, et ma kardan? Ma nägin, kuidas Laurise auto põlema pandi ja veel…”
„Oh, jah, juustuvõileivad on muidugi väga hea kaitse kuulide ja pommide eest. Tulise kohviga kallan kõik kaabakad üle ja ongi asi tahe.” Ma ohkasin ja heitsin pikali. Ma pean hommikul veel plikad kooli viima ja nii väga tahaks magada, mõtlesin.
Kady keeras ennast minu kõrvale ja laksutas edasi:
„Kunagi elasime ju koos, ma olin sinu armastatud naine. Nüüd oleme jälle koos. Tõsi, vahepeal on olnud valu ja kannatusi ja ma poleks ealeski uskunud, et ma veel sinu juurde tulen ja sedasi elama hakkan, aga näed…! Müün isegi oma korteri Pärnus maha, et siia jääda ja… Ära jää magama, kui ma sinuga räägin!” käratas ta mulle.
„Kuule, tädi Kady, sa pole enam õpetaja! Lase mul puhata, iga inimene vajab und.”
„Nüüd olen mina tädi. Sul pole muud enam meeles kui Synne. Tead, mida Lauris mulle ükspäev ütles?”
„Ei tea,” mörisesin.
„Ta ütles mulle kogemata „tädi Kady”. Kas sa kujutad ette – ma polegi enam ema, vaid tädi!? Õudus, kuidas laps võib emast võõrduda ja kas ma vähe olen tema eest hoolt kandnud. Olen teda kandnud ja sünnitanud, olen kasvatanud, tema lappe… Sina oled ikka isa, paps või isegi issi, aga mina…”
Viimaks ometi jäin ma magama. Kady mälestused libisesid mu kõrvust mööda, aga millegipärast nägin unes, kuidas Kady Laurise kasvatamisest pajatas ja kui ma hommikul ärkan, on naine jõudnud alles poisi esimese klassi juurde.
Hommikul magas Kady sügavalt ja ma ei hakanud teda äratama. Hiilisin alla, ajasin plikad üles ja nad kobisid pesema. Söögi tegemisega polnud vaja vaeva näha, sest neiud said sellega ka ise suurepäraselt hakkama. Pealegi oli laual alles veel hunnik kõrbenud kotlette. Sõin ka ise neist ühe ära, jõin kohvi ja vaatasin kella.
„Kuulge, teie, kiirustage! Aega on vähe. Te jääte hiljaks,” õiendasin tüdrukute