Raudne kand. Jack London

urinale, mida ma sel õhtul veel mitugi korda pidin kuulma ja mis andis tunnistust inimeses peituvast vihale aetud kiskjast, tema ürgsete kirgede jõust. Ja need olevused ise ei teadnudki, et nad olid kuuldavale toonud sellise häälitsuse. See oli karja urin, terve karja poolt ebateadlikult artikuleeritud. Sel hetkel, kui nägin nende nägusid karmistumas ning silmades välkumas võitlustuld, ma mõistsin, et need inimesed enda käest maailmavalitsemist juha hõlpsasti ära kiskuda ei lase.

      Ernest jätkas rünnakut. Poolteise miljoni revolutsionääri olemasolu Ühendriikides põhjendas ta sellega, et süüdistas kapitalistide klassi ühiskonna väärvalitsemises. Ta joonistas pildi koopaelaniku ja tänapäeva metsinimese majanduslikest tingimustest, pöörates kuulajate tähelepanu sellele, et nii ühel kui ka teisel ei olnud tööriistu ega masinaid, vaid ainult loomulik töövõime, mida nad rakendasid tootmisprotsessis. Edasi märkis Ernest, jälgides masinate ja ühiskonna arengut, et tänapäeva tsiviliseeritud inimese tootlikkus võrreldes metsinimesega on tuhat korda suurem.

      „Viis meest,” ütles Ernest, „toodavad praegu leiba tuhandele. Üks inimene võib toota puuvillast riiet kahesaja viiekümnele, villast riiet kolmesajale, saapaid ja kingi tuhandele. Sellest võiks järeldada, et ühiskonna õige juhtimise puhul elab tänapäeva tsiviliseeritud inimene palju paremini kui koopaelanik. Kuid kas ta elab paremini? Vaatleme seda küsimust lähemalt. Praegu elab Ühendriikides viisteist miljonit43 inimest vaesuses, see on niisugustes elamistingimustes, kus toidu ja peavarju puudumise tõttu ei saa säilida inimese töövõime.

      Hoolimata teie nõndanimetatud tööseadustest on praegu Ühendriikides kolm miljonit last, kes töötavad vabrikutes.44 Kaheteist aasta jooksul on nende arv kahekordistunud. Muide, lubage esitada teile küsimus, ühiskonna peremehed: miks te ei teinud avalikkusele teatavaks 1910. aasta rahvaloenduse tulemusi? Kuna te kardate sellele vastata, siis teen mina seda teie eest. Viletsuse suurusele osutavad arvud oleksid vaid kiirendanud revolutsiooni algust, mis praegu kogub veel oma jõude.

      Kuid pöördume tagasi minu süüdistuse juurde. Kut tänapäeva inimese tootlikkus on tuhat korda suurem koopaelaniku tootlikkusest, miks elab siis Ühendriikides viisteist miljonit inimest, kellel ei ole ei korralikku peavarju ega toitu? Miks on siis Ühendriikides praegu kolm miljonit töötavat last? Kapitalistid on osutunud halbadeks valitsejateks, seda süüdistust ei saa ümber lükata. Arvesse võttes tõsiasja, et tänapäeva inimene elab halvemini kui koopaelanik, olgugi et ta tootlikkus on tuhat korda suurem, ei ole võimalik teha teist järeldust kui see, et teie, härrased, olete oma kuritegeliku ja iseka valitsemismeetodi tõttu pankrotistunud. Ning sellele süüdistusele ei saa te siin täna õhtul, minuga silm silma vastas seistes, vastust anda, nii nagu ei saa vastata kogu teie klass poolteisele miljonile ameerika revolutsionäärile. Teie ei ole võimelised vastama, ehkki ma teid selleks igati õhutan. Ja veel enamgi. Mul on julgust teile öelda, et teie ei anna sellele kunagi vastust. Kuigi te olete suuresõnalised teistel teemadel, siis selles küsimuses on teil suu lukus.

      Te olete pankrotistunud. Tsivilisatsiooni olete te muutnud tapamajaks. Seda on teinud teie ahnus ja pimedus! Häbi tundmata olete te meie seadusandliku koja saalides sõna võtnud (te teete seda praegugi) ja teatanud, et ilma laste ja väetite tööta pole võimalik kasumeid saavutada. Ärge arvake, et mina teile need sõnad suhu panen. Kõike seda võib lugeda ametlikest protokollidest. Te olete küllalt kaua uinutanud oma südametunnistust, lobisedes kaunitest ideaalidest ja kõlbelisest käitumisest. Võim ja varandus on teid ajanud rasva ning edu on teid joovastanud, kuid võitluses meiega pole teil rohkem väljavaateid kui meekärje ümber kobarasse kogunenud isamesilastel, kellele tormavad kallale töölismesilased, et teha lõpp nende jõudeelule. Te olete ühiskonda halvasti valitsenud ning selle juhtimine tuleb teie käest ära võtta. Poolteist miljonit ameerika töölist kinnitab, et nad ühendavad endaga ülejäänud töölisklassi ja võtavad teilt üle riigi valitsemise. See, härrased, on revolutsioon. Peatage ta, kui olete selleks võimelised!”

      Kui Ernest oli lõpetanud, jäi ta hääl veel tükiks ajaks suurde ruumi kajama. Siis tõusis urin, mida ma juba varem olin kuulnud, ja umbes tosin meest kargas oma kohalt püsti, püüdes kärarikkalt tõmmata endale kolonel Van Gilberti tähelepanu. Nägin, kuidas miss Brentwoodi õlad hakkasid tõmblema ja hetkeks valdas mind juba pahameel, sest ma arvasin, et ta naerab Ernesti üle. Ent siis ma avastasin, et see ei olnud naer, vaid hüsteerika. Miss Brentwood oli kohkunud segaduse pärast, mille ta ise oli esile kutsunud, tuues tuletuki oma armastatud filomaatide klubisse.

      Kolonel Van Gilbert ei pannud tähelegi vihast moonutatud nägudega mehi, kes taotlesid temalt luba kõnelemiseks. Tema enda ilme sarnanes täpselt lärmitsejate omale. Ta hüppas jalule ja vehkides meeleheitlikult kätega, suutis esimesel silmapilgul kuuldavale tuua ainult seosetuid häälitsusi. Lõpuks avanes ta kõnesoon. Kuid see ei olnud saja tuhande dollari eest esineva advokaadi kõne, samuti ei saanud ta väljendusviisi pidada vanamoeliseks.

      „Üks eksiarvamus teise otsa!” hüüdis kolonel. „Terve tund istu siin ja kuula teie mõttetusi! Seda pole minuga varem veel juhtunud. Peale selle pean ma teile ütlema, noormees, et kogu õhtu jooksul ei rääkinud te midagi uut. Kõike seda õppisin ma kolledžis veel enne, kui teie olite sündinud. Juba ligi kaks sajandit tagasi tegi Jean Jacques Rousseau teatavaks teie sotsialismi teooria. Tagasi maa juurde! Tõepoolest geniaalne! Tagasi ürgaega! Bioloogia õpetab meile, et loodus ei tunne tagurpidi liikumist. Keegi ütles kord väga õieti, et mitteküllaldane õppimine on hädaohtlik, ja teie täna tõestasite seda oma meeletute teooriatega. Mõttetus ja sofistika! Ma pole kunagi oma elus tundnud säärast iiveldust. Ja seda kõike teie läbikaalumata üldistuste ja lapselike targutuste pärast.”

      Kolonel klõpsutas põlglikult sõrmi ja istus uuesti oma kohale. Kuuldus vaimustatud hüüatusi naistelt, mida toetas meeste heakskiitev ümin. Mis puutub filomaatidesse, kes olid lärmikalt sõnaõigust nõudnud, siis pooled neist hakkasid otsekohe läbisegi kõnelema. Saalis valitsev segadus ja jutukära olid sõnul seletamatud. Mitte kunagi varem ei olnud mrs. Pertonwaithe’i avarad ruumid näinud sellist pilti. Niisugused olid siis meie tööstuse külmaverelised juhid ja ühiskonna käskijad, niisugused urisevad õhtuülikondades metslased. Ernest oli neid tõepoolest raputanud, sirutades oma käed välja nende rahakottide järele, käed, mis kerkisid nende silmade ette otsekui poolteise miljoni revolutsionääri omad.

      Ernest ei kaotanud pead. Ta hüppas jalule veel enne, kui kolonel Van Gilbert oli jõudnud istuda.

      „Mitte kõik korraga!” möirgas ta üle saali.

      See hüüe tuli kuuldavale ta võimsatest kopsudest ja ohjeldas lärmava inimkarja. Ainuüksi oma isiksusega sundis Ernest nad vaikima.

      „Mitte kõik korraga!” kordas ta siis vaiksemalt. „Lubage mul esmalt vastata kolonel Van Gilbertile. Pärast seda võib mind rünnata ülejäänud publik, kuid pidage meeles, ikka ükshaaval. Mitte mingisugust massrünnakut. See siin ei ole jalgpalliväljak.

      Teie, kolonel Van Gilbert,” jätkas ta, pöördudes koloneli poole, „ei vastanud ühelegi mu küsimustest. Te tegite ainult mõned erutatud ja dogmaatilised märkused minu vaimse taseme kohta. Selline taktika võib olla kasulik teie äritehingute puhul, kuid minuga ei saa te sel viisil kõnelda. Ma ei ole tööline, kes seisab teie ees, müts pihus ja palub teilt palgakõrgendust või tööohutuskaitset. Kui te minuga tegemist teete, siis tuleb teil dogmaatilistest väljendustest loobuda. Need võite te hoida asjaajamiseks oma palgaorjadega, kes ei julge teile vastu hakata, sest teie kätes on nende igapäevane leib ja nende elu.