Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue

õmblus või auk ei vähenda üldsegi elegantsi. Kõik need riietusesemed on täiturgudelt kokku ostetud meremeeste poolt, kes külastavad Tahaïtit, kus pole veel rätsepaid. Siin müüakse need esemed edasi tohutu vahekasuga. Et täielik rõivastus oleks väga kallis, siis rahuldutakse mingisuguse rõivastusesemega, mis Tahaïtis täielikult moeks saanud on. Fraki või Inglise sõdurimundriga toretseja on peale ümberpandud tapavöö muidu päris paljas ning kes on suutnud omandada püksid või vesti, usub samuti, et on küllalt teinud oma garderoobi jaoks. Mõnedel on vaid särk seljas, teised higistavad paksu kalevist mantli all nagu vene saunas, kuid on liiga edevad, et mantlit kõrvale panna. Sukki ja saapaid või kingi ei näe üldse mitte. Kõige kentsakamat pilti pakuvad aga härrad frakkides, mis üldiselt on neile liiga lühikesed ja kitsad. Paljud saavad vaevalt käsi liigutada ning on sunnitud neid kui veskitiibade paari välja sirutama, kusjuures mitte just harva ka küünarnukk lahtirebenenud õmbluse vahelt uudishimulikult maailma vaatab.

      Kujutletagu endale ette säärast nende arust vägagi sündsalt riietatud inimhulka, millele koomilise mulje suurendamiseks lisanduvad pidulikult tõsised näod ning siis taibataksegi, et mina nende inimeste vastas istudes kuidagi ei saanud hardaks muutuda.

      Küll mitte nii naeruväärselt, kuid ikkagi üsna tähelepanuäratavalt olid riietatud naisterahvad. Nad kandsid lühikesi valgeid, kuid ka triibulisi meeste särke, mis ei varjanud rässakaid põlvi. Mõnedel naistel olid ka laiad krousid rinna ees, teised olid end tekkidesse mähkinud. Misjonäride poolt sissetoodud moe kohaselt paljaks pöetud päid ehtisid väikesed veidrad maitsetu kujuga euroopa õlgkübarad, mida kaunistasid lindid ja lilled, mida ka Tahaïtis järele tehakse. Ülima täiuslikkuse andis tualetile kirju puuvillane rätik, mis ühtlasi andis tunnistust tema omaniku suurest jõukusest.

      Kui Wilson kantslisse asus, langetas ta esmalt pea, kattis näo lahtilöödud piibliga ning palvetas vaikselt omaette, mida terve kogudus talle järele tegi, kasutades seejuures piibli asemel lauluraamatut. Seejärel löödi raamat teatud laulu kohalt lahti ning võeti hääled sisse. See oli halvasti sisseharjutatud koraal, kuid ometi püüdsid kõik kõigest väest ja kõigest kõrist harmooniat väänata. Pärast laulu lõpetamist luges Wilson piiblist ette mõned peatükid, mille juures kahel korral põlvili laskuti. Suurem osa pealtkuulajaist näisid olevat vägagi tähelepanelikud ning valitses kiiduväärt vaikus, mida mõnikord, eriti põlvitamise ajal, veidi katkestas vaid mõnede noorte tütarlaste lobisemine ja naeru kihistamine, mille tõttu härrad Bennet ja Tyrman sageli karistavaid pilke sinnapoole heitsid. Olgugi, et säärane pilk ikka nagu välk sisse lõi ja tardumust tekitas, elustas noorusjõud ikkagi varsti jälle liikmed, mis olid hirmust halvatud. Lobisemine ja naerukihistamine algas uuesti, kusjuures silmitseti võõrast valget meest, justkui tahetaks temaga lähemat tutvust teha. Pärast seda, kui Wilson oma ettelugemise lõpetas, lauldi jälle üks laul, millega jumalateenistus lõppeski. Rühmade kaupa kõndis nüüd kogudus kodu poole mööda ilusat laia alleed, ülimalt rahul olles, lauluraamat kaenla all, kusjuures riietus eriti silma hakkas. Mul oli vahepeal aga igasugune naerutuju kadunud. Olin nüüd osa võtnud nende uute jumalakartlike nõndanimetatud kristlike tahaïtilaste hulgalisest kokkutulekust. Võrdlesin neid nende esivanematega, keda oli kirjeldatud varasemates reisikirjeldustes. See viis mind mõtisklusteni, mis olid seda vähem rõõmustavad, mida rohkem ma tutvusin Tahaïti uusima ajalooga.

      Pärast mitmeid luhtaläinud ristiusku pööramise katseid 1797. aastast alates õnnestus inglise misjonäridel lõpuks seda, mida nad kristluseks nimetasid, tahaïtilaste hulgas levitama hakata ning oma õpetuse poole võita isegi kuningas Tajo, kes tollal häirimatus rahus valitses mõlemat poolsaart. Sellega aga visati säde püssirohutünni, mis tekitas kohutava plahvatuse. Uus usk kehtestati vägivaldselt. Maraid hävitati korraga kuninga käsul nagu kõik muugi, mis senikummardatud jumalusi meenutada võis. Kes otsemaid uut õpetust uskuda ei tahtnud, see mõrvati. Ristiusku pööramise õhinas oli tiigriraev varem nii leebete loomuste üle võimust saanud. Vereojad voolasid. Terved suguharud notiti maha. Paljud läksid ise vapralt surmale vastu, eelistades seda vanast usust loobumisele. Üksikud said end sellest kõrvale hoida põgenemisega kõrgesse asustamata mäestikku, kus nad veel praegugi muust maailmast eraldatuna elavad, olles truud oma vanadele jumalatele. Schilleri hüüatus «kohutav on inimene oma meeletuses» leidis jõledaima kinnituse.