kindlaks teha. Leidsime, et see on 144°28'. Laeval «Rjurik» tehtud vaatluste järgi oli see 144°24'. Seega oli erinevus vaid 4 minutit.
Tüürisime nüüd otse läände, et järele kontrollida, kas saar, millele andsin laeval «Rjurik» sooritatud reisi ajal admiral Spiridovi nime, tõepoolest on esmakordselt avastatud saar, või on üks kahest Kuningas George'i saarest, nimelt lõunapoolne. Priske tuul soodustas meie sõitu ja kell 6 pärast lõunat nägime juba kuue miili kaugusel enda ees, otse vestis, seda saart, mille avastamise au mulle omistamast keelduti.
Samaaegselt silmasime masti tipust, otse nordis ühe teise saare lõunapoolset osa ja vaba vett mõlema saare vahel. Täpsete vaatluste järgi asusime sel silmapilgul lõunalaiusel 14°41'36" ja läänepikkusel 144°55'. Kogu öö kestel valitses tuulevaikus ning päevapuhtel hakkas puhuma priske tuul just sealtpoolt, kuhu minema pidime, et oma järeleuurimist jätkata. Seejuures oli hoovus meid nii kaugele lõunasse viinud, et me isegi masti tipust enam mingit maad näha ei võinud. Nende asjaolude tõttu oleks Spiridovi saare tagasivõitmine olnud seotud liiga suure ajakaotusega ning nii jäigi lahtiseks, kas tema ja see teine saar, mida me nordis nägime, on kaks Kuningas George'i saart või mitte. Võin vaid väita, et kui nad tõepoolest need on, siis andis nende avastaja nende asukoha väga ebatäpselt.
Süüdosti passaat oli lakanud, tuul puhus vaheldumisi nordist, vestist ja süüdist, tõi endaga alatasa kaasa äikest ja vihmavalanguid ning tema tugevad iilinguid rebisid meil nii mõnegi purje puruks. Seejuures jäi meri hämmastavalt vaikseks. See tõendas, et pidime olema ümbritsetud saartest, mille tõttu oli vajalik suurim ettevaatus purjetamisel, eriti seetõttu, et hoovused annavad end selles ümbruses sageli väga märgatavalt tunda. Varsti nägime jälle otse ees maad, ning kuna kõigil korallisaartel pole kaldast 50 sülla kaugusel põhja üldse leida, siis lähenesime sellele ühe miili kaugusele. Selle saare pikkus idast läände on kümme miili ning ta on ainult neli miili lai. Keskel on tal järv ning seda ümbritsev kitsas maariba on vaid madala põõsastikuga tihedalt kaetud. Ainult merelinnud, kes suurel arvul ringi lendasid, näisid seda kõledat paika asustavat. Selle saare keskpaiga geograafilise laiuse leidsime olevat 15°23'00" ja pikkuse 145°31'12". Admiral von Krusensterni poolt valmistatud kaardi järgi võib seda pidada 1722. aastal von Roggewini poolt avastatud ja Carlshofiks nimetatud saareks, mille geograafiline asend on enamikul kaartidest antud erinevalt ning mille olemasolus koguni on kaheldud.
Olime nüüd keset Ohtlikku arhipelaagi ja püüdsime igal ööl sellesse paika jääda, mille me päeval olime üle vaadanud ja ohutuks tunnistanud. Pärast üht järjekordset öist äikest, millega käisid kaasas vihmavalingud ja tuuleiilid, võtsime seejärel saabunud head ilma kasutades kursi täispurjede all kõige idapoolsema Cooki poolt avastatud Palliseri saarte suunas. Laevalt «Rjurik» olin näinud vaid saarte põhjapoolset osa ja tahtsin nüüd ka lõunapoolse osa asendit astronoomiliselt kindlaks määrata. Cook mainib neid saari vaid üsna pealiskaudselt, mis on meresõitjate hulgas eksitusi tekitanud. Juba mõne tunni pärast olime selle sihtkohani jõudnud. Rühm koosneb hulgast väikestest isekeskis korallriffidega ühendatud saartest, mis kui kett üksteise küljes ripuvad, rõnga kuju moodustavad ning suure veemassi enda vahele haaravad. Olles jõudnud Palliseri saarte idapoolse rühma lõunatippu, nägime riffi, mis ulatab tipust 10 miili lääne poole, kuni kahe väikese saareni, ning sealt siis põhja poole suundub, kus ta kauguses suuremate saartega ühineb. Cook ei jõudnud sellele saarterühmale nii lähedale, et ta pikka riffi näha oleks võinud, nagu seda tema enda sõnadest järeldada võib. Seepärast pidas ta kahte väikest metsaga kaetud saart, kus riff käänaku teeb, kaugelt vaadates teise eraldi seisva rühma lõunapoolseks osaks, nimetades seda neljandaks Palliseri rühmaks. Võin kinnitada, et on olemas vaid kolm säärast rühma. Lõuna paiku tegime kindlaks, et laeva asukoha geograafiline laius oli 15°42'19" ja pikkus 146˚21'6". Eespool mainitud kaks väikest saart rifil asusid meist seejuures otse põhjas ning esimese Palliseri rühma lõunapoolne tipp polnud enam nähtav. Sellest asupaigast oleksime ka meie võinud neid kahte väikest saart pidada eraldi asetseva rühma üheks osaks, kui me enne poleks veenduda võinud, et korallriff ühendab neid esimese rühmaga. Võisime oma asupaigast näha ka teist ja kolmandat rühma, esimest SO, teist SWterW suunas.
Kell kuus õhtul asusime kolmanda rühma idatipu lähedal ning nägime masti tipust kapten Bellingshauseni poolt avastatud Greighi saarterühma. Võtsime nüüd suuna nende kahe rühma vahelt läbi, et arhipelaagi seljataha jätta ja vabale merele jõuda. Öö oli jälle nii maruline nagu eelminegi ning öö ajal saabunud tuulevaikus oleks meile väga ohtlikuks kujuneda võinud, kui ta kauem kestnud oleks, sest hoovus kandis meid maa poole. Hommikupäike lõhestas pilved, nagu see troopika pöörijoonte vahel harilik ja looritas meie pilkude ees varsti jälle lahti troopilise taeva ilusa sina. Lühikese ajaga oli kõik maa meie silmist kadunud, kuid sealpool, kus ta silmapiiri taha jäi, näis taevas veel tükk aega päris mustana. See tõendab, kuivõrd suurel määral need korallimassid äikesepilvi enda poole tõmmata suudavad. Nüüd tuli süüdosti passaat jälle tagasi ning tema soodsa abiga võtsime kõige lühema tee O Tahaïti poole. Kõik geograafilised laiused Ohtlikus arhipelaagis, mis ma eespool andsin, ütlemata kuidas nad arvutatud on, on määratud kronomeetri abil. O Tahaïtil oli nende viga miinus 6'50". See on kõigi siin antud pikkuste juures juba ära parandatud.
Vastavalt sellele on Palliseri saarte asend meie vaatluste järgi järgmine:
Esimese rühma lõunatipp, laius: 15°34'25"
pikkus: 146°6'49"
Mõlemad väikesed, esimesest rühmast lääne pool asuvad saared, laius: 15°30'15"
pikkus: 146°20'50"
Kolmanda rühma idatipp, laius: 15°44'52"
pikkus: 146°28'2".
Suurem osa selle arhipelaagi saartest on asustatud, kuid nende elanikega on alles veel vähe tutvust tehtud. Nad on väga pelglikud, ei tule mitte nagu teised Lõunamere saarte elanikud laeva juurde ning püüavad meresõitjate maaleminekut takistada. Byron maandus vägivalda kasutades ühel nendest saartest, mille juures mitu saare elanikku surma sai, ülejäänud põgenema aeti ning nende onnides asunud kookospähklite tagavarad rüüstati. Võib-olla on saarte elanike hulgas levinud pärimus sellest vaenulikust kallaletungist. Cook laskis samuti mõnedel meeskonna liikmetel maale minna, kellele küll vastupanu ei osutatud, kelle poolt kaasatoodud kingitused aga suure ükskõiksusega vastu võeti ning kellele lahkumisel tänuks mõned kivid pihta visati. Ka kapten Bellingshausen tahtis 1820. aastal ühel nendest saartest maanduda, kuid elanikud osutasid talle nii tõsist vastupanu, et ta üritusest loobus, sest ta ei tahtnud vägivalda kasutada.
Nendel inimestel on muide nii kasvu kui ka keele poolest palju sarnasust tahaïtilastega ning võib arvata, et nende sugulased ja naabrid avaldavad neile kunagi soodsat mõju, kui tõeline haridus Tahaïtil endal ükskord levib.
V
O TAHAÏTI
Neid kauneid saari, mida loodus nii heldel käel on varustanud kõigega, mida tema lapselikult heatahtlikel elanikel oma olemasolu kõige rõõmsamaks nautimiseks tarvis läheb, nägi kõige esimesena vist küll Hispaania meresõitja Quiros, kui ta 1606. aastal Limast sõitu alustas, et, nagu tema kaasmaalane ta kohta ütleb, taevale hingi ja Hispaaniale kuningriike võita. Et aga tolleaegsed asukoha määrangud olid väga vigased, pole saadud kindlaks teha, kas tema poolt Sagittariaks nimetatud maa tõepoolest Tahaïti oli. Kindlamini võib nende saarte avastamise au omistada Inglise kaptenile Wallisele, kes 1767. aastal seal maale läks. Wallis võttis tolleaegsete uute maade avastajate tava kohaselt saared piduliku proklamatsiooniga oma kuninga nimel enda valdusesse, mis tahaïtilastele, kes temast aru ei saanud, tõsi küll, teadmata jäi ning mis hilisemast oma valdusesse võtmise kordamisest hoolimata ometi unarusse on vajunud. Wallis andis saarele nime Kuningas George Kolmanda saar. Kaheksa kuud pärast seda külastas saart Prantsuse kapten Bougainville, pidas ennast samuti esimeseks avastajaks, teadmata, et Wallis enne teda seal viibinud oli, andis saarele tema elanike kõige silmahakkavama kombe järgi nimeks Nouvelle Cythère, kuid kuulis, et saare elanikud nimetavad saart Tahaïtiks, või ütlevad artiklit ette lisades O Tahaïti, ning sealtpeale ongi talle see nimi jäänud. Kuulus inglane Cook tegi seal peatuse igal oma reisil, mida ta aastail 1769 kuni 1778