kurk ning neelas suurema osa linnast, nii et sellest jälgegi järele ei jäänud. Kurk ise on jälle täis varisenud, nii et praegu nii sõbraliku ilmega tasandikul vaid siin-seal asuvad üksikud endiste elamute varemed kohutavat katastroofi meelde tuletavad.
Talcoguano ja Conceptioni elanikud võtavad ette matku Pencusse, et seal erilise tähelepanu objektina imetleda vesiveskit, mille ehitas keegi välismaalane. Leidsime ta olevat niivõrd halvas olukorras, et jahvatamisest enam midagi välja ei tulnud. Veskiomanik kurtis, et ta ei suutvat kedagi leida, kes veskit parandada oskaks. Siin pannakse igasugune vili kivist uhmritesse, kus teda kõvast puust valmistatud nuiadega tambitakse ja hõõrutakse, kuni ta jahuks muutub. See annab ettekujutuse tšiillaste töönduslikust mahajäämusest.
Pencu lähedal oli Mendiburul maavaldus, kus me viljapuude vilus rõõmsalt einet võtsime. Pärast sööki läks kogu seltskond jahile, ning paari tunni jooksul lasti mitusada mitmesugust veelindu. Siin on neid uskumata suurel arvul. Sageli varjutavad nende parved mõneks ajaks päikese. Laevalt vaatlesime üht säärast parve kella järgi. Ta lendas üle umbes kümne sülla laiuse ja nii tiheda ribana, et kuskilt ühtki lünka märgata ei võinud. Ülelend kestis tervelt kolm tundi.
Meie laeva juures ettevõetud tööd olid jõudsasti edenenud ning Tšiilist lahkumise aeg lähenes, kui sõbralik kohtlemine, mida seni kogenud olime, ikka rohkem tagasihoidmiseks ja väga märgatavaks umbusuks muutuma hakkas. Meie vastu punuti isegi salanõusid ning koguni valitsus ise tahtis otsest vaenulikkust osutamata meie vastu sunniabinõusid rakendada. Kergesti erutuvatele ja mitte just sügavalt juurdlevatele tšiillastele olid esimeseks ajendiks vurrud, mida üks mu saatjaist kandis. Nad pidasid teda ainuüksi sellepärast maskeeritud hispaanlaseks, kes on meiega kaasa saadetud, et siin meeli võita vaenulikule valitsusele ja rahutusi külvata. Meeleolu muutuse põhjuseks võisid olla veel teisedki kaalutlused, mis meile aga teadmata jäid nagu seegi, mida meie vastu tegelikult ette võtta kavatseti.
Kui laev juba minemapurjetamiseks korras oli ning me mõne päeva pärast Talcoguanost lahkuda tahtsime, sõitsin Conceptioni, et president Freirega hüvasti jätta. Suurem osa teest oli meil juba seljataga, kui ma oma tublil ratsul oma saatjatest ette ruttasin ja ühelt kõrgendikult ilusat ümbrust vaatasin. Siis kappas mulle linna poolt tulles vastu üks hästi rõivastatud noor mees, jäi minu kõrvale seisma, silmitses mind mõni hetk tähelepanelikult ning küsis siis, kas ma olen Vene fregati kapten. Kui ma jaatasin, heitis ta pilgu ümberringi, et kindlaks teha, kas meid ei jälgita, ja ütles: «Teil on küll vist teada, et siinmaal on kaks parteid, kelledest üks on hästi ja teine vaenulikult meelestatud. Ülehomme korraldavad Talcoguanos paikneva rügemendi ohvitserid teile lahkumisballi, et seal siis Vene ohvitserid oma võimusesse võtta. Tõttasin Talcoguanosse, et teile seda teatada. Olge valvsad!» Viimase sõna juures juhtis ta hobuse kähku teelt kõrvale ning kadus võsastikku. Kui mu saatjad, kelle hulgas oli ka Mendiburu, mulle järele jõudsid, viisin Mendiburu kõrvale ja jutustasin talle juhtunust. Väga elava reageerimisega ausameelne mees muutus imestusest ja meelepahast kahvatuks, kuid kinnitas pärast vähest järelemõtlemist, et säärane asjalugu on võimatu ja et võõras hoiataja kindlasti eksib. Ometi otsustasime mõlemad juhtunust kohe pärast meie kohalejõudmist presidendile teatada. President võttis mind väga sõbralikult vastu ning kinnitas, et väidetav tema ohvitseride plaan on hoiataja tühipaljas luulumõte. Ta tegi seda niivõrd veendunult, et ma tema arvamusega nõustusin ning rohkem selle üle ei mõelnud. Nägime ju juba oma ballil, kui kergesti siin kõige alusetumad ja jaburamad kuulujutud levida võivad. Pärast presidendi juurest lahkumist veetsin ülejäänud päeva ja ka öö oma sõbra Mendiburu majas. Kui ma parajasti voodisse minna tahtsin, koputati tasakesi minu magamistoa uksele. Avasin selle ning üks Mendiburu teenijaist astus pelglikult sisse. Nagu ta mulle jutustas, oli ta hispaanlane, kes teenis fregatil, mille tšiillased hõivasid. Tema praegune isand oli tema kui sõjavangi oma käendusel teenistusse võtnud. Tungivalt paludes, et ma teda ei reedaks, andis ta mulle edasi sama hoiatuse, mille varem juba saanud olin. Ta lisas veel mõned sajatused tšiillaste ja nende valitsuse aadressil, keda ta kõiki röövliteks ja kaabakateks nimetas. See korduv hoiatus oli juba liialt hämmastav, et teda täiesti tähele panemata jätta. Püüdsin kõik asjaolud läbi kaaluda nii hästi kui sain ning kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis minu vastu kavatsusel on, otsustasin ometi vajalikud julgeolekuabinõud kasutusele võtta. Veetsin seejuures võrdlemisi uneta öö ning jätsin hommikul vara hüvasti oma võõrustajaga, et nii ruttu kui võimalik Taicoguanosse jõuda. Minus taasäratatud muredest ei saanud ma talle midagi öelda lubaduse tõttu, mille olin teenrile andnud. Talcoguanosse saabumisel leidsin ees mulle ja kõigile ohvitseridele saadetud kutsekaardi homsele ballile. Üks asjaolu oli niisiis juba tõeks saanud. Et mitte kartlikuna näida, võtsin kutse vastu, kuid läksin ballile ainult väheste ohvitseride saatel. Ülejäänud jäid laevale, mis paigutati säärasesse asendisse, et ta sai maja, kus ball toimus, kergesti kartetšitule alla võtta ja ka maja lähema ümbruse vaos hoida. Nõnda olime Talcoguano saatuse isandad, sest meil polnud midagi karta ei valvelaevast ega ka maal asuvast patareist. Esimene oli säärases seisukorras, et oleks kohe pärast meie esimest lasku pidanud lipu langetama, teises oli aga ainult kuus lagunenud lafettidel seisvat kahurit, mis olid üsna kasutamiskõlbmatud. Maal asunud observatoorium oli likvideeritud ning kõik riistad laevale toodud.
Meie sõjalised ettevalmistused ei jäänud küll vist märkamata. Ball möödus rahulikult, kuid hakkas silma, et ballil oli vaid väga vähe neid ohvitsere, kes selle korraldasid. Ka valitses rõõmsa elevuse asemel, mis varasemaid balle elustas, seekord suur pinevus ning seltskond läks ebatavaliselt vara laiali.
Päevapuhtel hiivasime ankrud, et oma reisi jätkata. Kui me juba purjesid üles tõmbasime, tuli meie juurde mu ustav sõber Mendiburu ning tõi meile teate, et lahesuus on – Quiquirino saare juures ankrus üks Tšiili fregatt ja üks korvett, mis kaks päeva tagasi saabusid sinna Valparaisost, et sõjaväge Chiloesse viia. Need laevad olevat saanud käsu takistada meie väljasõitu lahest. Mendiburu ei teadnud mis andis tema valitsusele põhjust selleks vägivallasammuks, mille üle ta väga nördinud oli, kuid ta uskus, et laevad pole suutelised meie vastu välja astuma, sest nad pole mitte kõige paremas seisukorras. Olime juba täispurjedes, kui ma Mendiburut viimast korda embasin, teda tema südamliku osavõtu eest südamlikult tänades, mille järel ta meist lahkus. Lasksin kahurid kohe lahingumoonaga laadida ja kõik valmis seada, et võiksime vajaduse korral endale tee läbi murda. Soodsa karge tuule tõttu nägime juba tunni möödudes mõlemat meile mainitud laeva Quiquirino saare juures ankrus seismas. Kui me lähemale tulime, kostis fregatilt kahuripauk, mille peale mõlemad laevad purjed üles tõmbasid ja sõidusuuna võtsid, millega nad oleksid meile tee läbi lõigata saanud. Nende vaenulikes kavatsustes mitte enam kaheldes lasksin ma mitu purje rehvida, et meie laev oleks oodatava kallaletungi puhul paremini juhitav. Süütetunglad pandi põlema ja igaüks seisis oma kohal. Tšiili fregatt, mis halvasti purjetas, oli liiga kaugele allatuult sattunud ega saanud seepärast meieni jõuda üheaegselt korvetiga, mis meil teed läbi lõigata püüdis. Olime jõudnud laskekaugusele korvetist ning see võis väga hästi märgata, et meil kõik valmis oli kallaletungi jõuliseks tagasilöömiseks. Nii ta siis purjetas rahulikult päris meie lähedalt mööda ning rahuldus sellega, et meile ruuporist midagi arusaamatut hüüdis. Vastassuunaline sõit viis meid kiiresti lahku.
Nüüd nägime, et fregatt pööras ja kursi meie poole võttis, kuid meil oli juba suur edumaa. Et lahest väljapääs meie ees vaba oli, ei jäänud ma fregatti ootama, vaid vabastasime varem rehvitud purjed ning kadusime varsti ta silmist.
Nii olime pääsenud kõigist rünnakutest, mille tagapõhjaks oli võib-olla kavatsus ka meie laeva sõjaväe Chiloele toimetamiseks kasutada. Mõlemad inglise vaalapüügilaevad rekvireeriti selleks otstarbeks nende kaptenitelt nõusolekut küsimata.
Meie poolt maal tehtud vaatluste tulemused on järgmised:
Mendiburu maja geograafiline laius
Talcoguanos: 36°42'15"
Sama maja läänepikkus 73°8'20"
Magnetnõela deklinatsioon 14°00'00" itta
Sama inklinatsioon 80°4'
Mere tõus ja mõõn on siin päris märkamatu.
Kogu meie siinviibimise kestel oli temperatuur