katkestada, et koldesse puid lisada. Kogu see tülikas ümberkorraldus oli sakslastele vajalik selleks, et kütust jätkuks eelkõige just sõjaväe tarbeks.
Sõjaaegsed rängad kohustuslikud müüginormid ja talusaaduste turustamise piirangud ei võimaldanud enam talusid taastada ega normaalselt majandada. Sellele lisandusid jälle repressioonid elanikkonna vastu. Kõigepealt arreteeriti ja hukati ilma kohtuta nõukogude aasta aktivistid, juudid ja mustlased. Eluga ei pääsenud isegi lapsed ega vanurid. Nõukogude statistika andmeil oli saksa okupatsiooni alguskuudel suvel 1941 Põltsamaal hukatud ja ühishauda maetud üle 700 tsiviilisiku. Hiljem järgnesid sundmobilisatsioonid Saksa sõjaväkke. Rahvas sõnastas toimunud võimuvahetuse ilmekalt ja lakooniliselt: meid röövel päästis röövli käest!
Sõja eel olid Poola põllutöölised Eestist oma kodumaale tagasi kutsutud. Sakslased pakkusid nende asemele sõjavange, kellest enamik oli lahingute ajal sakslaste poole üle jooksnud ukrainlased. Palgimäele antud sõjavang Grigori osutus haritlaseks, ta oli oma kodulinna Krementšugi keskkoolis olnud vene keele ja kirjanduse õpetajaks. Sain temaga koos töötades ja vesteldes korraliku vene keele kõnepraktika, sest erinevalt poolakatest valdas Grigori vene keelt korralikult, kuigi mõningase ukraina aktsendiga. See keeleoskus on mind mu hilisemas elus korduvalt ohtlikest olukordadest välja aidanud ja ka tööl suureks abiks osutunud. Sõjavangide kohtlemise kohta olid Saksa võimude poolt kehtestatud ranged reeglid. Näiteks ei tohtinud nad talust lahkuda ega teistega, ka mitte omataoliste sõjavangidega, suhelda. Töötama olid nad kohustatud vaid eluaseme, tööriietuse ja toidu eest. Nende kurjade korralduste täitmist sakslased siiski eriti rangelt ei kontrollinud. Seetõttu võisid need saatus- ja rahvuskaaslased vabal ajal siiski vahel koguneda koos aega veetma, vestlema ja omi rahvalaule laulma.
Ka sakslased laulsid. Laulsid oma uhket rahvushümni: “Saksamaa on üle kõige, üle kõige ilma peal …” Ometi tuli päev, mil nad pidid alla kirjutama tingimusteta kapitulatsiooni aktile ja tunnistama sõja täielikku kaotust. Eestile tähendas see sõjaeelse nõukogude võimu ja okupatsiooni taaskehtestamist ja talurahvale punase maareformi taastamist. Tulid veel rängemad müüginormid ja töökohustused kui esimesel nõukogudeaastal. Ja tuli veelgi verisem punane terror. Algas inimjaht kõigile, keda kahtlustati koostöös natsidega Saksa okupatsiooniajal või ka lihtsalt liigses eestimeelsuses. Seda viimast nimetati tol ajal kodanlikuks natsionalismiks ja seda lugesid punaste partei ja valitsus surmapatuks. Kõige sellega kaasnes rünnak jõukamatele ja edukamatele talunikele kulakluse likvideerimise ettekäändel.
Aastal 1948 kuulutati ka Palgimäe talu kulaklikuks majapidamiseks. Kulakluse kolmeks põhitunnusteks loeti talu suurust üle 30 ha, palgalise tööjõu kasutamist ja kallihinnalise talutehnika omamist. Avastati, et Palgimäe talul olid Eesti iseseisvuse ajal kõik need kolm kulakluse tunnust olemas olnud. Et nüüd, pärast sõda, kõik need tunnused likvideeritud olid, see asjaolu ei lugenud enam midagi. Meie talu suurust vähendati veelgi, nii et ennesõjaaegsest 53,6 hektarist põllumaast jäeti senise omaniku kasutada vaid 9,3 ha ja 26,3 hektarist heinamaast 12,7 ha. Samal ajal suurendati mitmekordselt talu riiklikke kohustusi. Kui varem oli põllumajandusmaks olnud 2421 rubla, siis nüüd tõsteti see 17172 rublale ja metsaveokohustus 11,5 tihumeetrilt 150-le. Kuna mu isa oli juba pensioniealine, määrati see tohutu metsaveokohustus mu 53aastasele emale. Enam-vähem niisama rängalt suurendati ka talu kõiki teisi kohustusi nagu teravilja, piima, liha, kanamunade, kartuli, heina ja lambavilla müüginorme.
Loomulikult polnud selliste meeletute kohustuste täitmine 9,3 ha põllumaa juures võimalik ja seda teadsid nõukogude võimud väga hästi. Sügiseks suutis isa oma kulakumaksust tasuda vaid 5500 rubla, seega vaevu ühe kolmandiku. Rohkem ei olnud raha enam kuskilt võtta, sest müügikohustuste täitmise eest maksis riik vaid kopikaid. Siis tuli külanõukogust komisjon ja kirjutas võlgnevuste katteks kogu taluvara üles. Selle väärtust hinnati aga niivõrd madalate hinnetega, et sellest saadud 1115 rubla kattis vaid 10 protsenti talu tolle hetke maksuvõlast. Mu isa ja ema said mõlemad kohtukutsed – esimene neist talu kohustuslike müüginormide ja põllumajandusmaksu, teine metsaveokohustuse täitmata jätmise pärast. Kohtuotsus sai kulaku puhul olla vaid üks – pikaajaline vanglakaristus Venemaal koos kogu vara konfiskeerimisega. Seda nimetatigi tol ajal “kulakluse kui klassi likvideerimiseks”. Juba see venekeelne sõna “kulak” (rusikas) iseloomustas ilmekalt nõukogude valitsuse plaane: hävitada jõulise rusikalöögiga kõik edukamad talunikud, sest neid peeti nõukogude korra vastasteks. Ukrainas oli see poliitika viinud näljahädani ja miljonite maaelanike hukkumiseni. Nüüd oli sedasama hukatuslikku poliitikat otsustatud rakendada ka okupeeritud Baltimail.
Palgimäe pererahvas valmistus kohtuistungiks hoolikalt. Taludokumendid ja väärtasjad viidi hoiule sugulaste juurde, seemneks hoitud vili jahvatati veskil jahuks, sead tapeti ära ja liha soolati sisse. Poest osteti varuks veel suhkrut, soola ja muud hädavajalikku poekaupa. Ühel detsembrikuu ööl 1948, enne kohtuistungi päeva, laoti kõik hädavajalik reele, üks lehm seoti ree järele ja 36 aastat perele koduks olnud Palgimäe jäeti maha.
Põgeneti mu ema kaugete sugulaste Vähisoo Rooside juurde Koeru kihelkonda Järvamaale. Seal kõrvalises metsatalus elati algul kaasavõetud toidust, lehmalt saadi piima ja võid. Ema ja mu noorem õde Aino said hiljem lapsehoidjaks sealsete sugulaste või nende tuttavate juurde. Vanem õde Anita oli osav õmbleja, kelle tööpiirkond laienes koos tutvusringkonnaga. Mu isa meisterdas loorehasid, korve, kirvevarsi ja kõike muud vajalikku meesteta jäänud taludele. Nii suudeti end varjata ja ära elatada üle nelja ja poole aasta kuni Stalini surmani ning selle järel tekkinud legaliseerumise võimaluseni. Oma kodutalu Palgimäed tagasi saada polnud siis enam mingit võimalust, sest see oli võetud M.Lillevere nimelise kolhoosi käsutusse.
Aastal 1950 juhtus mu 72-aastase isaga raske õnnetus. Ta oli metsast leidnud mingi pikliku eseme ja hakanud seda uurima. See leid osutus mingiks sõjaaegseks lõhkekehaks. Plahvatus viis isalt minema vasema labakäe ja tekitas mitmeid muid haavu. Sugulased toimetasid ta salaja Esna haiglasse operatsioonile ja ravile. Siiski elas ta pärast seda veel 21 aastat, pidas mesilasi ja sai oma eluga kuidagi hakkama.
Mu õed olid vahepeal abiellunud noormeestega, kellega olid tutvunud oma redusoleku aastatel. Nad asusid elama Tallinna ja Anita võttis hiljem sinna enda juurde ka oma vanemad. Isa Hans suri 93-aastaselt ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule oma abikaasa Anna kõrvale, kes oli surnud paar aastat varem. Need kulakupered aga, üle 20 tuhande õnnetu, kes ei jõudnud arreteerijate ega küüditajate eest põgeneda, viidi märtsis 1949 loomavagunites Siberisse eluaegsele asumisele. Alles pärast Stalini surma, tegelikult alles alates aastast 1958, hakati ellujäänuid sealt ilma suuremate takistusteta kodumaale tagasi lubama. Oma kodusid neil aga üldjuhul tagasi nõuda ei võimaldatud, sest need olid ju vahepeal konfiskeeritud ja kolhoosidesse võetud.
Lapsepõlv ja kooliaeg
Olen sündinud süütalastepäeval 28.detsembril 1923. Piibel jutustab, et sel päeval palju sajandeid tagasi oli üks kuri kuningas käskinud hukata kõik vastsündinud poisslapsed, sest Hommikumaa targad olid ennustanud tulevase kuninga sündi. Meid aga ei osanud keegi ette hoiatada, et ka meie põlvkonna poistest oli suur osa saatuse poolt noorelt sõjas surema määratud ja vaid ime võis meid sellest saatusest päästa. Olin sündinud suure sõja järel ja suure sõja eel, pealegi veel pahaendelisel reedesel päeval.
Istun viieaastaselt ema süles
Esialgu ei varjutanud aga veel miski mu lapsepõlve rõõmusid ega ennustanud süngete aegade lähenemist. Niipalju kui suudan vanu mälestusi elustada, oli me kodutalus alati rohkesti elanikke, olid need siis rentnikud ja pooleteramehed oma perekondadega või palgatöölised. Seetõttu oli Palgimäel tavaliselt ka hulk lapsi. Mul endal oli kaks õde – minust kolm aastat vanem Anita ja kolm aastat noorem Aino. Mängimiseks meile eriti aega ei antud, sest lastel tuli juba maast-madalast peale hakata harjuma talutöödega, kas siis loomi karjatades, peenraid rohides või muudel talutöödel abistades. Ammu enne kooliminekut õpetati lugema, kirjutama ja arvutama. Minu isa arvates pidi lapsel kooli minnes olema vähemalt lugemine, kirjutamine ja korrutustabel “selged kui vesi”. Vaid sügisesed seenel- ja marjulkäigud tõid oodatud vaheldust laste üksluisesse argipäeva. Selleks rakendati hobune vankri ette ja sõideti