Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

nad just Antit sihtisidki. Aga pugev ja lömitav jutt perepojast, kes oma vanaisa pärast, kes rehepeksuühistu esimene mees ja nii edasi, iseäranis suurt austust väärib, ei kõlvanud minu meelest kuskile. Eriti nüüd, mil – lehtedes oli ju see lugeda – uus edumeelne, demokraatlik ja venesõbralik valitsus on rahva kõige laiematele kihtidele toetudes lõpuks õiglaselt võimu enda kätte võtnud! Muide – selle asjaolu üle olin ma selleks ajaks juba palju rohkem mõelda jõudnud kui arvatavasti paljud teised minuealised. Minu sünnipärane instinkt – kõige uuega kõhklemata kaasa minna – hakkas endast märku andma. See oli iseäralik, kuidas nüüd öeldagi … vaimukihelus, mida olen palju kordi ka hiljem elus tundnud. Murelik-mõtlikult jälgisin ma oma vanaisa käitumist. Muidugi polnud ma mingi Pavlik Morozov – kes oli kohe ekstra terane poiss – , aga siiski pidin ma mõtlema: miks küll mu muidu nii tark vanaisa riigis toimuvast mingeid järeldusi ei tee …? Mnjaa. Võim on ju alati ikka õigete käes; kas polnuks vanaisal just praegu õige aeg uuemate ühistöövormide loomise üle mõtteid mõlgutada? Rääkida näiteks ühismajandite eelistest teistelegi.

      Rahva teadvus muutub, teadagi, aeglaselt. Ikka lömitatakse eelnenud võimumeeste ja rikkamate ees. Praegugi ei taibata veel, et varsti hakkab ka siin külas kõik muutuma. Nähtavasti on minulgi viimane aeg igandlike arusaamade vastu sõtta asuda. Kes selliseid olulisi muutusi esimeste hulgas märkab, seda pannakse, seal kus vaja, ka tähele. Jah, tuleb võrdsuse ja vendluse vaateid levitada! Aga kõigepealt tuleb mul ikka endale pilt korralikult selgeks teha. Vajan poliitilist enesetäiendamist. Ühtpidi olevat me klassivaba ühiskonnani jõudnud, samal ajal aga räägib raadio, et siiski nagu mingid klassid pidada ägedasti omavahel võitlema. Ja üks tähtis riigimees (vist Karotamm?) ütles, et mida lähemal võit on, seda hullemaks selles osas kõik just pidavat minemagi. Mis see kõik tähendab? Mida paremaks läheb, seda halvemaks läheb? Ei saa aru.

      Ostsin külapoest – seal müüdi ka lehti ning ajakirju – endale tagasihoidliku hallide kaantega vihikukese, õigemini ülaservast traatklambritega läbi löödud ploki, mis kandis pealkirja ABIKS AGITAATORILE! See oli hiljaaegu ilmuma hakanud. Miski ütles mulle, et see on õige materjal – agitaatorid ongi ju vist need mehed, kes hea palga eest poliitilist selgitustööd teevad.

      Küll müüjanna imestas! Mina olla selle vihikukese esimene ostja. Siis küsis tädike – tal oli suur soolatüügas nina all ja selle otsas pikk hall karv, seda mäletan ma selgesti et ega ma äkki EESTI BOLŠEVIKKU kah taha osta. Ütlesin, et ehk teine kord ja ilmtingimata, kuid valisin seekord siiski tropsikommid nimega SPORT.

      Vanaisale ma oma just ostetud agitatsiooniõpikut igaks juhuks siiski ei näidanud. Küll näitan, kui õige aeg käes. Ma olin kindel, et küll mu vanaisagi kõigest sellest heast, mis uus kord kaasa toob, varsti aru hakkab saama. Südame poolest ta ju õiglane mees. Ning rahvamees. Ja tark kah.

      Küllap oleks minu suurim autoriteet tõesti kõigest peatselt aru saanudki, kuid üsna varsti küüditati ta Siberisse ümber kasvama. Ju loodeti, et neil, kes sinna sattuvad, lähevad silmad rutem lahti. Kas ja kui ruttu vanaisal ümberkasvamine läks, sellest ma midagi täpsemat ei tea – Siberisse mu vanaisa kahjuks surigi.