Anti küll ei olnud. Mulle oli ta vastik aga just sellepärast, et ta julmi vaatepilte paistis armastavat: kui kuulis, et külas kusagil seatapp plaanis, keelitas ta mindki alati seda pealt vaatama tulema. Pidi vägev värk olema. Sigade hädakisa ja veri meeldisid talle, kuigi ma tean, et meestele oli seatapmine vastik töö. Nemad peavad teatavasti enne viinagi võtma – seatapjat, üteldi et süda kannaks. Mulle näis, et külamehed Anti peale hea pilguga ei vaadanud. Minu vanaema ei sallinud teda kah, kuigi alailma näljasele poisile süüa pakkus. Mis minusse puutub, siis minul oli nähtavasti nõrk või hale süda – kui meil endil mõnd siga veristama hakati, panin ma kohe metsa pakku. Ja nii kaugele, et kisa kuulda ei oleks. Aga seakisa kostab väga-väga kaugele. Oi kui kaugele – kaugemale, kui arvata mõistate.
Anti oli vaese pere laps ja kippus vägisi mulle nagu mingiks abimeheks või ümmardajaks – ega ma täpset sõna oskagi öelda. Kui meie kult oma kulditööd tegi, siis kutsus Anti plikasid kah vahtima. Ma ei saanud hästi aru, miks.
„Las ma kutsun nad seia, siis meil jälle tore vahtida, kuidas nemad vahivad …”
Selle vastu polnud küll midagi kosta. Aga ega tüdrukud eriti tahtnud tulla. Lehti ja Luule ikka tulid vahel ka; Reet, kes mulle külatüdrukutest nagu kõige enam meeldis, aga ei tulnud mitte kunagi.
Lehti ja Luule itsitasid tõesti seaaia juures mis hirmus; ja ma pean tunnistama, et nende nihelemist oligi omamoodi tore pealt näha ka. Antile meeldis see aga kohe lausa eriliselt. Ta tunnistas, et sigade paaritumist vahtivate plikade vahtimine „ajab tal kõvaks.” Ja ta rääkis, et õhtul voodis – noh, eks ma teadvat isegi … Aga mina siis veel ei teadnud. Kuid ta soovitas mul mõne kena plika pilt silme ette manada. Hea veel, kui alasti. Küll ma siis nägevat, mis saab … Eks ma püüdnud temast eeskuju võtta – kujutasin oma lemmikut Reeta nii ja teisiti ette (kuidas ta sigade paaritumist pealt vaataks, seda ma ei saanud ette kujutada, sest tema ju ei tulnudki seda vaatama), jah, eks ma siis natuke ikka kujutlesin oma niinimetatud pruuti, ja ka ihualasti ujumas, ning sain aru kah, mida Anti silmas pidas. Kuid ikkagi kippusid mu mõtted varsti mujale. Kui ma sellest ääri-veeri ka Antile rääkisin, selgitas tema naerdes, et ega kõik see plikadevärk enne suurt huvi pakugi, kui ikka pauk (?) lahti läheb. Kuid enne, kui karvad korralikult kasvama hakkavad, ei pidavat minemagi. Mulle oli see asi küll nagu väheke tumedavõitu.
Praegu võib mis tahes arstiteaduslikust raamatust lugeda, et eneserahuldamine – ju Anti seda silmas pidas – pole mingi surmapatt. Seda kohtavat partneri puudumise korral loomariigiski. Minu vanaisa gooti tähtedega raamatuis ähvardati enesepilastajaid ehk Onani jüngreid siiski pimedaks jäämise ja tiisikusega. Ja hulluks pidi kah võima teha … Kuigi mina ise tollal kihudevaba olin, mistõttu mul suuri hirme vaja tunda polnud, teeb mulle siiski head meelt, et praegune noorus neis asjus targem on. Õnnelik lapsepõlv! nagu öeldakse. Onanotolerantsus ja … masturbopermitaablus* on praegu laialt valitsevad hoiakud.
* sõnaosa „-permitaabel” (võrdle „respektaabel”) tuletasin ma ladina permissio’st, mis tähendab „lubatud”. Tuletamise põhjuseks on minu soov ikka viisakalt väljenduda. (Autor.)
Onanismiga tegelemine kuulub meie vabas Eestis iga inimese põhiõiguste hulka, kuna ta kusagil meie konstitutsioonis keelatud pole. Õige ka! Tore, et enam ei omistata inimeste endi välja mõeldud keeldudele teistlikku ürjet.
Mis minusse puutub, siis erootika pole mind kuni kõige viimase ajani – täpsemalt oma sõbratari Katariinaga tutvumiseni (küll jõuame ka temani) – eriti huvitanud, kuna minu suguenergia on pea sajaprotsendiliselt vaimuenergiaks sublimeerunud. Vägeva kasuteguriga! Loovinimeste puhul on seesugust fakti ennegi täheldatud. Ja mul oli ka lisapõhjusi, millest ma oma vaimu omapära selgitamisel mööda ei tohi minna. Isegi kui tahaksin.
Sedapsi.
Jätkem nüüd aga igasugused teistlikud ehk jumalikud ürjed või ürjamised sinnapaika ja jalutelgem taas mu lapsepõve helgeid, aga ka varjulisi alleid mööda edasi … Mis „jalutelgem” – Anti aitas mind neid mööda tulise hooga edasi kapata.
Meil oli üle küla, ei, koguni üle valla kuulus kirsiaed. Magusad tumepunased marjad, mitte mingid murelid. Minul oli kirssidest isu ammu täis. Mulle meeldisid rohkem vaarikad, mida meie aias palju polnudki. Ütlesin plikadele, et tulgu nad aga julgesti meie aeda kirsse sööma – vanaisal, – emal pole selle vastu midagi. Ainult puud on kõrgeks kasvanud, nii et annab ronida. Minu nii lihtne lubaandmine aga Antile ei meeldinud. Tema võttis ülemjuhtimise kohe enda peale ja kuulutas, et kes kirsse tahab, peab ilma püksata puude otsa ronida julgema!
„Häh, mul suve ajal püksa jalgas polegi,” oli Luule, üheksa-aastane plika võidukas. Lehti – tema oli kolmteist – jäi aga nihelema. Ju mõtles järele, et kas ikka sobib.
„Luule üksi ei aita! Sina pead kah!” oli Anti järeleandmatu. „Kas mõlemad või üldse mitte!” kuulutas ta. Oma turris juustega oli ta nagu mõni Mõhk või Tölpa. Aga mulle sosistas kõrva sisse: „Luule on täitsa laps alles, aga Lehti, see on hoopis teine tubakas – on tissi, on tussi …”
Plikad seisid eemal. Pidasid omavahel mingit salanõu – Lehti nagu õpetas midagi Luulele. Siis lipsasid nad korraks koos sõstrapõõsaste taha ja varsti juba ronisidki kirsside otsa. Ning tõesti püksata!
Minul oli natuke häbi, kartsin, et vanaema tuleb aeda ja hakkab pahandama. Tuli aga hoopis vanaisa. Vahtis plikasid ja muigas.
„Vaadake, et te oksi ei murra,” õpetas ta. „Sina, noorperemees, annad pärast vastust!” lausus ta ja jalutas eemale.
Vanaisa kandis suveajal pükste peal vesti ja taskukellakett oli vestitaskust kah näha. Minu vanaisa ei olnud uhke ega hoopleja mees, aga nii oli juba kord tavaks, et suuremate talude peremeestel sedaviisi kah riides käia ei sobinud nagu popsidel või sulastel. Peab ju ikka näha olema, kes peremees, kes mitte. Ma olen täitsa kindel, arvan koguni, et „külagi oleks imestand”, kui minu vanaisa kas särgiväel või siis koguni poolest kehast paljana õue mööda ringi oleks lipanud. Tema oli tõsine jõukas eesti mees, mitte mõni Albikära Ants, nagu neid ilmas igal ajal leida. Mindki ei lubatud kodunt kaugemal paljajalu ringi lipata. Ikka pidi midagi jalaotsas olema. Aga Antiga võrreldes olid mu tallad muidugi õrnemad ka.
Edasi! Tüdrukud ronisid, paljad kintsud välkusid, ja Lehtil justkui midagi tumedat kumendas kah. Aga mina olin, nagu lahke lugeja juba aru on saanud, veel prepuberteetses eas, nii-öelda „väljaarenemata libido’ga, alles kujunevate kihudega laps-indiviid”, nagu psühhiaatrid arvatavasti väljenduksid. Aga mingit pre-libidot ma ikka tundsin ka. Täitsa ükskõikne ma enam polnud. Vahtisin üles plikade poole päris suure huviga.
Ja siis äkki … sajab mulle midagi sooja ja märga kaela …
„Sa, kuradi lits, kused perepojale pähe!!! Puu otsast alla! Marss!” käratas Anti. Aga talle endale ajas see lugu ikka naeru peale ka; täitsa minu poolt sel korral ta polnud. Ja Anti lisas tunnustavalt, et Luulel on vägev pissikaar – justkui poisil. Poistest käivat aga ainult pritsimehed üle. Plikad jäid oma kaartega mehehakatistele enamalt jaolt tõesti alla – siristasid salamisi põõsasse, mõne märgi pihta täpsuspissimist mitte ei proovitudki.
Jah, ega täitsa minu poolt, nagu muidu igas asjas, Anti sel korral olnudki – vast ehk parastaski südames. Ent muidugi hakkas ta tüdrukuid kohe noomima:
„Kas te, mõtlemata inimeseloomad, (minu vanaema sõnapruuk) ikka aru ka saate, mis te teete – selle talu peremees härra Jüri, kes teid puude otsa ronida lubas, on aurukatla ühisuse esimene mees ja siitkandi ainuke päevapiltnik ja suur elektriala asjatundja, ja just tema lauavabrikus saavad teie isad-emad tööd. Teitel lubatakse lahkesti kirsse süüa ja teie niimoodi … Otsekohe peate andeks paluma!”
Aga see Anti jutt oli mulle veel vastumeelsem kui pisike soe pissitirts, mis mind tabas (kui üldse oluliselt tabaski.) Ja mulle meenus seegi, et ajalugu justkui mõneti kordus – eks olnud ju minagi sünnitushaiglas samasuguse tembuga hakkama saanud …
Ent Anti vahetegemine inimeste vahel nende jõukuse järgi tekitas minus protesti, oli mulle loomuomaselt vastik. Mina ei tahtnud oma vanaisa jõukuse pärast, milleni ta vaese talupoisina alustades suure vaeva ja pikkade