raha eest oma autiitlid ja õigused ostiski… Noh, küllap tuli tal tõesti mõnes vene külas ka mõõka pruukida – päris ilmaasjata see ta vapil ei ilutse kuid rohkem küll vigaste ja haavatute kallal. Venelane või mitte, aga õige ristiinimene niisuguseid tegusid ei tee! Jaa, sihuke see meie uus aadlimees siis on,» lõpetas Matteus.
«Selge marodööritsemine! Kuidas see küll karistuseta jäi? Ordu niisuguseid asju ei luba!»
«See võib tõsi olla,» ei vaielnud abt vastu, ehkki ta pilku midagi muigetaolist sigines. «Kuid tema väitis, et tema ju kindlustas tagalat… Oma libeda keelega suutis ta mõnedki uskuma panna, et venelased olid end juba kogumas. Ordumeister olnud koguni kottisattumise ohus… Ja nii rumal see tulevane sinivereline ka polnud, et kogu vara endale jätnuks. Need, keda olulisemateks peeti, said kalleid kingitusi. Isegi meile pakkus, kuid meie muidugi mõista niisugusel teel saadud varandust vastu võtta ei saanud.»
Söömakord sai läbi.
Üllatusega märkas kroonik, muidu närva söömaga mees, et nad olid üüratu hulga lambalihaga vapralt toime tulnud.
«Ma lähen ja uurin, kuhu teid ööseks majutada. Kutsar ja teie teener ehk lepivad kohaga munkade dormitooriumis…»
«Muidugi! See oleks neile suureks auks!» ruttas Bartholomäus kinnitama, ja teenis sellega Matteuselt uuesti irooniliseks muutuva silmavolksatuse: ennast sa ju sinna ööbima ei paku…
«Noh, leiame ehk ka isand ordukroonikule paiga. Mitte just päriselt tema väärilise, aga midagi ehk siiski. Istuge seni siin, kui ma asju korraldan!» See kõlas ühtaegu pahuralt ja käskivalt.
VI
«TÕMMA AGA OMA KÕIGE ILUSAMAD PASTLAD JALGA! NÕNNAVIISI OLED SA, LEENAKE, KA VÄGA ARMAS JA ILUS!»
Kui Andreas teada sai, et nii kõrge isand nagu ordukroonik Hoeneke tema katuse alla ööd veetma tuleb, oli ta uhke ja ehmunud, suures sabinas ja kõrvust tõstetud ühekorraga.
«Leena, üks kole tähtjas mees tuleb õhtuks ja ööseks meile, hakka aga kohe kraamima!» pidi ta hüüatama, kuid mõtles siis viivukese ja teatas tehtult ükskõikse häälega:
«Kallis Leena, üks kaunis tähtis härra on tänaseks meile ööbima saadetud. Sa võiksid kergelt siit-sealt lapiga üle käia. See kroonikakirjutaja olla üsna saksik mees.»
Saavutatud reaktsioon polnud aga päris ootuspärane: «Saadavad siia ka igasuguseid kirjutajaid…» Ja lisati üsna törsakalt, et kas Andrease meelest siis tema, Leena, isegi juba küllalt puhtust ei mõista pidada või mis…
Ja otsekui öeldu kinnituseks nuuskas Leena väga daamiliku liigutusega – ainult pöialt ja neljandat sõrme kasutades – nina, seejärel aga pühkis sõrmed hoolsasti ja elegantselt pluusivarrukasse puhtaks. Andreas vaatas seda kõike mõtlikult pealt ja tundis, et tuleb vist, nagu ütlevat rüütlid, ratsut vahetada:
«See pole mingi lihtkirjutaja või skribent. See on ordu kroonikakirjutaja, ordumeistrite pihiisa ja tont teab mis kõik veel. Ühesõnaga, see on üüratult tähtis isand, Leenake. See mees on kuningakodadeski elanud. Kui sihuke härra rahule jääb, siis võib ta kusagil meie kohta hea sõnakese kosta, ja sa ei oska aimatagi, mis nisukese mehe ütlemine maksta võib.»
«Kas umbes sama tähtjas mees kui see Preide või?» Silmapilkselt hakkas praktilise meelega naisterahvas asja teises valguses nägema ning juba laskiski pilgul kontrollivalt üle toa käia.
«Mitte Preide, vaid Marquard de Breide! Taani kuninga asehaldur isiklikult,» parandati teda.
Taevas hoidku! Andreast ennastki hämmastab, et viimasel ajal juhtub tõesti lausa imeasju: ühtelugu koputavad ülikõrged aukandjad Padise kloostri tagasihoidliku munga ja alles algaja kantori uksele.
Alles nädalapäevad tagasi peatus siin Taanimaa kõige tähtsam aukandja Maarjamaal ise. Tema tõld saabus üsna öö eel (saatja jällegi Matteus) ning Harju – Viru vasallide nõukoguga hirmsasti riidu läinud mees, kes nende pakutud märksa seisusekohasemast öömajast keeldus ja Padise kloostris varju otsis, leppis Andrease natuke nagiseva, kuid tänu kõiksugu taimi tundva Leena mingile juurikapulbrile siiski söödikutevaba voodiga.
Leekivpunaste vuntsidega ja kõõrdsilmne, peenelt riietatud härra, kes «r» – tähte põristas ja esimesel pilgul kole kurja mehe mulje jättis, kuid kloostriveini – seda Andreasel jagus – mõjul kiiresti leebus ja koguni naljajutte rääkima hakkas, jättis Leenale vapustava mulje, kuigi tragi naisinimene muidugi tema ühestki sõnast aru ei saanud. Nüüd on temast siis koguni mingi ebajumal tehtud.
«Kroonikakirjutaja Hoeneke on üsna sama masti mees küll,» kinnitas Andreas.
«Ei tea, kas temale kah mu näputööd meeldida võivad?» päris Leena uudishimulikult, ja Andreasele meenus, et kõrge isand de Breide oli temalt kaks paari ilusaid mustrilisi labakindaid kingiks saanud, neid koguni kätte proovinud ja imetlenudki. (Kes nüüd teab, kui tõsiselt, kuid lauanurgalt oli Leena hommikul mitu kuldraha leidnud, mis ta otsemaid kuhugi kirstupõhja ära peitis.)
Andreas pidi juba midagi teravat nähvama, kuid otsustas siis ümber – täiesti reaalsed kuldrahad on ju kusagil kirstupõhjas… «Niisugust asja ei oska keegi ennustada,» ütles ta ning lisas: «Tead, Leena, ma lähen teen kloostrisse väikese luurekäigu, tahaks kangesti teada, millal see Hoeneke meile jõuab. Sina aga pane lauale marju ja pähkleid, võib-olla seeni, eks sa ise tead, aga suurt kannu kloostriveiniga ära sa küll mitte unusta.»
Natuke kanavargatunne oli Andreasel kloostri poole hiilides, kuid kange uudishimu kannustas takka: teab, kas alles alustavad söömakorda või on juba lõpetanud ja ajavad muidu juttu? Refektooriumil on pisike ümmargune aken küll, kust saaks sisse piiluda, aga pagana kõrgel. Müürikonarusi mööda annaks ehk üleski ronida, kuid lõpuks pole Padise kloostri kantor ju mõni poisike; pealegi võib tema vanuse ja kehaehitusega mees müürilt alla sadada ja kondidki murda. Ent siis tuli Andreasele hea mõte: küll köögirahvas juba teab, kaugel söömisega ollakse. Muidugi oli ka kolmas võimalus: julgesti refektooriumisse astuda, end tutvustada ja koju tulla juba koos isand Honekega, kuid miski nagu tõrkus nii julget sammu ette võtmast. Köögist sai Andreas võhikvendadelt kuulda, et «vitsutavad süüa veel täie hooga, aga lõpp siiski juba paistab». Andreas tegi sõna «vitsutavad» kohta tõsise märkuse: abtist ja kõrgest külalisest rääkides niisuguseid sõnu ei kasutata, kuid tema noomituse peale ainult turtsuti naerda. Andrease maine polnud kahjuks eriti kõrge, ja mida tähtsamaks ta end teha püüdis, seda hullemuse poole asi kaldus.
Kiirel sammul pöördus Andreas kodu poole tagasi: oli vaja silm peale heita, kuidas Leena ettevalmistustega toime tuleb. Peab tunnistama, et Andreasel oli natuke häbi oma tublit virtinat ja voodisoojendajat tähtsatele härradele näidata: ei osanud Leenake ainsamatki sõna saksa ega taani keelt, ja kuigi Andreas polnud ka ise eriti peenes seltskonnas ringi liikunud – lõpuks on ta ju ikkagi kloostriinimene – , kartis ta, et Leena võib talle siiski mingil moel häbi teha. Tõsi – punavunts Breidele oli Leena meeldinud: igatahes oli too ärri-põristaja Leenalt kingi saanuna tal koguni käe ümber puusade löönud ja niiviisi pigistanud, et Andreas ta mõttes va maiaks kiimasokuks tembeldas. Aga ikkagi…
Kas see üldse sobilik oligi – nii suurele isandale mingid matsilabakud kinkida? Noh, Breide oli seda sorti mees, kellele niisugune lähenemine vastukarva ei olnud, aga mihuke mees see Hoeneke on? Oh, küll oleks Andreas Leenal heal meelel tagatuppa käskinud jääda, kuid oma virtina iseloomu ta paraku teadis: niisugune asi ei tulnud kõne allagi!
Koju jõudes nägi Andreas, et laud oli kenasti kaetud, ilus linagi peal ja vaas metsalilledega keskpaigas. Muidugi ei puudunud ka veinikann; Andreas oli asjaga rahul ja tahtis Leenat koguni mõne hea sõnaga kiita, kuid … mis see siis on?! Jah, mis või kes see siis on? – tagatoa ukselävel õõtsutas puusi üks äraehmatavalt kentsakas olend: Leenal olid seljas kenad rahvarõivad, kuid pastelde asemel kandis ta jalas niisuguseid uhkeid kingi, mida Andreas ainult Tallinna kividel kõpsumas oli näinud: kuldsed pandlad ja hõbenupsakatega kinganöörid, kõrged kontsad ja mis imelised kinganinad – need vaatasid otsadega taeva poole nagu abt Matteuse saani nina… Ja peas oli Leenal see vildist kauss, pealegi