enda kaitseks ütlesid?»
«Aga loomulikult seda, et nad olid sunnitud linnused endi kätte võtma «maa julgeolekuks, kuninga ja krooni hüvanguks». Muidu olevat karta, et talupojad – ja just Saksa Ordu tagantkihutamisel – nad ise vallutavad. Ja muidugi jälle maa julgeolekuks. Ning, noh, ütleme – püha roomakatoliku kiriku hüvanguks.»
Kas see itsitav kantor pilkab? pidi Honeke mõtlema. On ta lihtsameelne või ainult mängib seda?
Mitte ei saa aru.
«Ja mida jäi vaesel Marquardil muud üle, kui halva mängu juurde hea nägu teha ning mehi koguni tänada… Minu katuse all pidi ta vihast lõhki minema: «Parem võtku see kuradima ordu juba ise need lossid kui sihukesed alles rohelised aadliidud…» kirus ta.»
«Ja-aa-hh?» venitas Hoeneke. «Või et nii ütleski…»
«Täpipealt tema sõnad,» kinnitas Andreas, jälgis külalist teraselt silmanurgast ja lustis, nagu mõistis. «Jaa, eks ennegi ole kaitsmise sildi all üht-teist alla kugistatud… Mis aga Marquardisse puutub, siis on ta praegugi siinmail. Ainult, et käib vist nüüd enamasti Tallinnas ööbimas. Noh, päris igapäev ta just kah siin pole, aga kui see teile peaks huvi pakkuma, siis saab selle kohta midagi välja uuritud. Ainult et kust mina, pisike laulumunk, teiesuguse härra üles leian…» jäi ta nõutumaks.
Nüüd köhatas Bartholomäus Hoeneke hääle puhtaks ja alustas päris tõsiselt, väärikalt ja ametlikult:
«Meie ei saa küll hoobelda sõprade rohkusega sellelsinatsel, ikka veel Taani kuningriigile kuuluval maatükil, kuid mõni sõber on meil siiski. Ma loodan, et te mind valesti ei mõista…» Kus sa sellega – kas niisugust jutualgust üldse saigi valesti mõista?!
Seejärel alandas ordukroonik tooni; jah, isegi siis, kui Leena kõrva hoolega vastu ust oleks surunud, poleks ta seda, mis edasi räägiti, kuulnud. Võib-olla ehk taalrite kõlina oleks tragi lese kõrv kinni püüdnud, kuid Leena magas juba nohinal. Jaa – seekord ei teenitud siin majas raha mitte matsilabakute eest.
Veidi aja pärast saatis Andreas krooniku tema magamisruumi – kitsukesse küll, mis sa teed, aga ikkagi puhtasse, just värske õhu käest tuppa toodud linade järgi lõhnavasse.
Järgmisel hommikul vara astus Bartholomäus Hoeneke tõlda; napp, peaaegu solvavalt jahe oli jumalagajätt. Kuhu ordukroonik sõita suvatses, sellest ei peetud vajalikuks Andreasele teatada.
VII
KOLMKÜMMEND KOLM HÕBESEEKLIT
Kaua jalutas selsamal õhtul Padise kloostri abt Matteus oma kambris edasi-tagasi; ikka seinast seinani. Polnud see kamber oluliselt suurem lihtmunkade isiklikest eluruumidest. Kitsas voodi oli seal, Ristilöödu peatsis, ja üks pink ilma ühegi padjata, aga veel ka kapike mõnede raamatutega ning kirjutuspult. Kaks kandelaabrit vahaküünaldega valgustasid askeetlikku paigakest, kuhu oli otsustatud peitu pugeda maailma tühisuse ja kiusatuste eest.
Pärast pikki kõhklusi astus Matteus raamatukapikese juurde ning võttis sealt, kõige alt, välja paar koltunud raamatut. Ta asetas nad kirjutuspuldile. Mis raamatud need siis olid? Ungari kuningatarile Agnesele pühendatud «Jumaliku lohutuse raamat», jutlused «Õilsast inimesest», «Mulier, venit hora et nunc est» ning «Eristamise kõned». Teadagi, Meister Eckharti tööd.
Pea viltu, silmitses ta neid; sedamoodi võib enesetapukavatseja vaadata mürgipudeleid. Noh, vahest on see võrdlus ehk ülearu utreeritud, naiivnegi, sest tegu oli ju ikkagi usuteadusliku kirjandusega, saksa teoloogilise mõtlemise tipptasemega, ega Meistri kirjatööd Matteuse elu kunagi ohtu olnud seadnud; aga mürgitanud – seda olid nad küll.
Üsna umbropsu lõi ta lahti ühe neist ja luges: «Mulle on küllalt, et minus ja Jumalas (milline kõrvutamine! pahandas Matteus) on tõde. Tõde, mida ma kirjutan ja räägin. Kes kepi näeb vette torgatud, sellele paistab kepp kõver, kuigi ta on täitsa sirge, ja see tuleb sellest, et vesi on tihedam kui õhk. Ja ometi on kepp iseendast õige ja mitte kõver, ja ka selle silmis, kes teda näeb õhu selguses».
Kus on selle inimese jumalakartus? Kes on kuulutanud tema Vägede Jehoova tõe ainukuulutajaks!? Ja kui ülbe on see Eckharti tõde, kui enesekindel! Meister Eckhart pistab Jumala tõdesid otsekui keppe vette, ja ainult Vägede Jehoova ja Eckhart kahekesi teavadki, kuidas nende näiliselt kõverate keppidega asjalood tõeliselt on. Meie, kõõrdsilmsed, aga ei saa asjust mõhkugi aru…
Ent järgmised read ühest teisest raamatust olid veelgi hullemad: «Kes seda kõnet ei mõista, see ärgu vaevaku oma südant. Sest senikaua kui inimene ei ole selle tõe sarnane, senikaua ei saa ta sellest kõnest aru. Sest see on varjamatu tõde, mis on tulnud otse Jumala südamest.»
Ja, oh armuline Issand, mida kuulutab see inimene veel siin – jutluses «Mulier, venit hora et nunc est»:
«Kui Jumal peaks tõest ära pöörduma, siis tahaksin mina tõest kinni pidada ja hülgaksin Jumala!»
Värisevi käsi sulges Matteus selle jõleduse ning jäi tükiks ajaks oma kitsukese voodi servale istuma.
Kui selgesti ammused aastad silme ette kerkisid.
Kloostriaed. Nad on just lõpetanud lõunasöögi ning istuvad laialeheliste pöökpuude jahedas varjus. Eckhart – siis veel mitte Meister – peab neile lauas tavakohase monoloogi, mis hiljem ilmub tema «Eristamise kõnedes». Ta on enesekindel ja rahulik, see piimahabe, keda aina imetletakse ja edutatakse, ehkki ta julgeb kõnelda Jumala ilmtingimatust kohalviibimisest inimeses, olgu see inimene pühak või mõrtsukas. Ükspuha. Sama «sädemeke» elavat nii lõbunaises kui paavstis endas. Tuleb välja, et mitte kristlike eluviiside, paastumise ja palvetamise ning patustele himudele suukorvi päheajamisega ei jõua me – mis sest, et küll vaid kukesammhaaval – Jumalale lähemale, vaid et tema istub juba meie ihus nagu kepp Eckharti veetünnis… Kas pole me siis ehk ise juba peaaegu jumalad?! Kas meil üldse tasubki end, täiuse poole püüeldes, vaevata?
«Kui Jumal on juba meis enestes,» julgeb küsida üks Eestimaal sündinud poiss – ise seejuures juuksejuurteni punastades, «kas pole meil siis vajagi karta patte, mis Jumala meist välja võiksid peletada?»
«Jumalat ei peleta meist miski, sa noor muretseja! Matteus oli vist sinu nimi? Eks?» Ja Eckhart, temast vahest aastat neli-viis vanem noorhärra, tõuseb oma istmelt, tuleb hõõguva nooruki juurde ning silitab isalikult tema pead. Seejärel istub ta murule tema vastu.
Ja mida ta nüüd räägib, see on ju kõige selgem jumalateotus!
«Jumal, mu noor sõber, tahabki, et inimene teeks pattu. Inimene ei pea kahetsema isegi sadat surmapattu!»
«See ei saa ometi tõsi olla,» pomiseb poiss. «Nii mõeldeski teotame me juba Kõigekõrgemat!»
«Kui sa mind ei usu, siis uuri püha Augustinust, kes arvas nii juba peaaegu tuhat aastat tagasi. Loe «Pihtimusi»!»
Sõnad Jumalast kui pattumeelitajast on pannud kogu seltskonna vakatama. Ainult pöögid kahisevad tasa-tasa, nagu ei puutuks see nendesse. Ja ega ju puutugi, sest nemad pattu ei tee.
«Miks peaks tahtma Jumal, et inimene patustab?» küsib poiss tasa.
«Iga patt pannakse inimesele peale tema a-lan-da-mi-seks,» vastab Eckhart. «Tõepoolest, olla patte teinud ei ole patt, kui sul neist hinges valus on. Ja on ju. Ning just selle õilistava ja Jumalale lähemale viiva südamevalu pärast ei peagi me mõtlema, et pattu, millesse me langesime, ei oleks pidanud olema. See valu pöörab su, ole sa või varas ja mõrtsukas, selleni, et sa kõrgema õigluse nimel meelsasti kannatad karistust poomise või rattale tõmbamise läbi. Ülenduse kõrgeim kõrgus on alanduse sügavamas põhjas. Mida sügavam on kaev, seda kõrgem ta ka on: kõrgus ja sügavus on üks. Kui inimene täielikult tõuseb välja pattudest, siis teeb ustav Jumal nii, otsekui ei oleks inimene iial pattu langenud, ja ei taha silmapilgukski lasta tasuda teda kõigi tema pattude pärast – ja oleks neid ka nõnda palju, kui kõik inimesed neid iial kokku teinud; jah, ka siis mitte. Võta see teadmiseks, noor vend Kristuses!»
Ta peab väikese pausi ja küsib siis:
«Said sa midagi