suurel määral aga sinust endast. Kuula mu õpetusi, kuula mu nõuandeid, mu laps, ja kunagi hiljem, kui sa oled juba suur, loodan, et sa mõtled liigutuse ja tänutundega sellele vaesele komödiandile, kes valmistas sulle nii suurt hirmu, kui ta sind su võõrasema käest ära röövis. Jah, ma mõtlen, et meie kohtumine sulle isegi kord õnne toob.”
Milline võis olla see positsioon, millest mu isand mulle nii sageli, kuid nii tagasihoidlikult kõneles? See küsimus äratas mu uudishimu ja ma juurdlesin selle kallal palju. Kui ta oli olnud ühel eluredeli ülemistest pulkadest, nagu ta ütles, miks asus ta nüüd ühel kõige madalamal? Ta väitis, et mina võin kõrgemale tõusta, kui ma seda soovin – mina, kes ma polnud mitte midagi, kes ma ei teadnud midagi, kes ma olin ilma perekonnata, mina, kellel polnud ainsatki inimest, kes mind oleks aidanud! Aga miks oli ta ise nii madalale langenud? Pärast lahkumist Auvergne’i mägismaalt saabusime Quercy lubjastele causse’idele. Nii nimetatakse ebakorrapäraselt lainja pinnaga suuri lagendikke, kus vaevalt hakkab silma midagi muud peale ülesharimata maa ja võsa. Ükski maakoht pole trööstitum ja vaesem. Seda muljet, mille saab rändaja sealt läbi minnes, süvendab veel see, et kuskil ei hakka silma veekogusid: ei ühtki jõge, ei ühtki ojakest ega tiiki. Siin-seal mäestikuojade kivised kuivanud sängid. Nende veed on langenud kuristikesse ja kadunud maa alla, et kuskil eemal jõgedena ja allikatena maapinnale tõusta.
Selle lagendiku keskel, mis meie läbimineku ajal oli kuivusest kõrbenud, asub suur Bastide-Murat küla. Meie saatsime seal öö mööda ühe võõrastemaja küünis.
„Nimelt just siin,” ütles mulle Vitalis, kui me enne uinumist vestlesime, „tähendab, siin maakohas ja arvatavasti selles võõrastemajas sündis mees, kes on tuhanded sõdurid surma saatnud ja kes, alustades oma elu talupoisina, sai hiljem vürstiks ja kuningaks: ta nimi oli Murat. Ta tembeldati kangelaseks ja sellele külale anti tema nimi. Ma tundsin teda ja vestlesin temaga sageli.”
„Kui ta tallipoiss oli?” libises mul tahtmatult küsimus üle huulte.
„Ei,” vastas Vitalis naerdes, „kui ta oli kuningas. Bastide’is viibin ma täna esimest korda oma elus. Ma tundsin teda Napolis, tema õukonnas.”
„Teie olete tundnud kuningat?”
Võib arvata, et mu hüüatus pidi olema väga naljakas, sest Vitalis puhkes uuesti naerma ning naeris seekord tükk aega.
Me istusime talli ees pingil, seljad vastu müüri, millest õhkus veel päevast soojust. Sükomooripuu lehestikus, mis laotus meie peade kohal, laulsid tsikaadid oma ühetoonilist laulu. Meie ees, üle majade katuste, hakkas paistma täiskuu, mis aeglaselt taevasse tõusis. Tänane õhtu tundus meile seda hubasemana, et päev oli olnud kõrvetavalt palav.
„Kas tahad magada?” küsis minult Vitalis, „või tahad, et jutustan sulle kuningas Muratist?”
„Oh, palun teid, jutustage mulle kuningast!”
Ja ta jutustas mulle pika loo ning me jäime mitmeks tunniks pingile istuma: Vitalis kõneles, kuna mina silmitsesin kogu aeg ta nägu, mida kuu valgustas oma kahvatu valgusega. Kuidas see kõik sai võimalik olla? Aga mitte üksi võimalik, vaid ka tõsi!
Senini polnud mul üldse väiksematki ettekujutust, mida tähendas jutustus. Ja kes olekski mulle midagi jutustanud? Kindlasti mitte ema Barberin; tal polnud endalgi aimu, mida tähendas jutustus. Ta oli sündinud Chavanonis ja talle on määratud seal ka surra. Ta mõistus ei ulatunud iialgi vaatama kaugemale ta silmadest. Temale tähendas maailm ümbrust, mis paistis Audouze’i mäe tipust.
Mu isand oli aga näinud kuningat ja see kuningas oli temaga kõnelnud!
Kes ometi võis olla mu isand oma nooruses? Ja kuidas võis ta muutuda selleks, kellena ma näen teda ta vanul päevil?
Peab möönma, et selles oli nii mõndagi, mis andis tegevust lapse erksale, imede järele janunevale ettekujutusele.
IX
KOHTUMINE SEITSMEPENIKOORMA SAABASTES HIIGLASEGA
Lahkunud neist kuivanud causse’idest ja garrigue’idest, leian ma end, vaadates tagasi tollesse aega, ühest Dordogne’i alati kargest ja rohelisest orust, kuhu me jõuame ühel varahommikul. Maa rikkus on teinud rikkaks ka selle elanikud, meie anname siin rohkesti etendusi ning rahatükid kukuvad kergelt Capi puukausikesse.
Siis kerkib mu silmade ette rippsild, mis näib nii kergena, nagu hoiaksid seda udus hommikused härmalõngad. Sild kõrgub laia jõe kohal, mille vesi voogab rahulikult ja laisalt. See on Cubzaci sild ja Dordogne’i jõgi.
Siis möödume ühest varemeis linnast, kus on palju koopaid ja torne. Ühe kokkuvarisenud kloostri müüride vahelt siin-seal väljakasvanud põõsastes siristavad rohutirtsud. See on Saint-Emilioni linn.
Kuid kõik see vajub segasena mu mälestusse ning peatselt tõuseb mu silmade ette pilt, mis sööbis mu mällu nii tugevasti, et seda veel praegugi sama selgesti mäletan.
Me olime ööbinud üsna viletsas külakeses ja asusime sealt teele juba enne päikesetõusu. Olles kaua matkanud mööda tolmust teed, mida kogu ulatuses palistasid viinamarjapõõsad, avanes meile korraga ääretu avarus, otsekui oleks nõiakepi väel mingi eesriie alla langenud.
Lai tasaselt voolav jõgi ümbritses mäe jalamit, mille tippu me parajasti jõudsime. Ja sealpool jõge laiusid suure linna katused ja tornid, mis hajusid ebamäärastena horisondi ääretuses. Kui palju maju! Kui palju korstnaid! Mõned kõrgemad ja kitsamad nende hulgast kerkisid kolonnidena, paisates välja musti suitsukeeriseid, mida tuulepuhangud oma tujude järgi minema kandsid, hõljutades seda sünge aurupilvena linna kohal. Jõe keskel ja piki kaid seisis lugematul arvul laevu, mis nagu puud metsas põimusid üksteisesse oma mastidega, oma köitega, oma purjedega ja oma mitmevärviliste tuules lehvivate lippudega. Kostis undamist, katelseppade haamrilööke, raua kolinat ja kõige selle üle mööda kaid veerevate sõidukite müra.
„See on Bordeaux,” ütles mulle Vitalis.
Lapsele, kes oli kasvanud nagu mina ega polnud seniajani näinud midagi muud peale Creuse’i viletsate külade ja mõnede väikeste linnade, mis juhtusid meile teel ette sattuma, tundus see nüüd lausa muinasmaailmana.
Ilma et oleksin midagi mõelnud, ma peatusin. Seisatasin otsekui naelutatult ja vaatasin kogu kauget ja avarat ümbrust.
Kuid varsti jäid mu silmad peatuma ühele punktile: jõele ja laevadele, mis seda katsid. Tõepoolest, seal toimus mingi segane liikumine, mis mind seda enam huvitas, et ma sellest kõige vähematki ei taibanud.
Mõned laevad, purjed üles tõstetud, eemaldusid mööda jõge, kergelt ühele küljele kallutatud, mõned aga lähenesid; ühed seisid liikumatult nagu saared, teised pöörlesid iseenese ümber, ilma et oleks võinud näha, kuidas seda tehti; ent mõned neist olid koguni ilma mastide ja purjedeta, neil olid peal suitsu pahvivad korstnad ja nad liikusid kiiresti igas suunas, jättes enda järel kollakale veepinnale valged vahuvaod.
„Praegu on jõel tõus,” vastas Vitalis mu imestuse peale, ilma et ma oleksin temalt küsinud, „vaata, mõned laevad näivad määrdununa ja otsekui roostes. Need saabuvad parajasti ulgumerelt pärast pikka reisi, kuna aga teised omakorda lahkuvad sadamast. Need, mida sa näed jõe keskel pöörlevat, hoiavad tõusu ajal oma käila vastu tõusuvett. Ja need, mis sõidavad suitsupilvedes, on puksiirid.”
Kui palju tundmatuid sõnu! Kui palju uusi mõtteid!
Olles jõudnud sillale, mis Bastide’i Bordeaux’ga ühendab, polnud Vitalis jõudnud vastata sajandikkugi küsimustest, mida ma tahtsin talle esitada.
Kuni senini polnud me üheski linnas, kuhu me oma teel sisse pöördusime, peatunud kuigi kaua, sest meie etendus sundis meid iga päev esinema uues kohas, et leida uut publikut. Niisuguste näitlejatega, kes moodustasid „kuulsa sinjoor Vitalise trupi”, ei saanud repertuaar olla kuigi mitmekesine. Kui me olime mänginud „Härra Joli-Coeuri teenrit”, „Kindrali surma”, „Õiglase võitu”, „Kõhuhaiget” ja veel kolme või nelja teist tükki, siis olidki meie näitlejad andnud kõik, mis nad suutsid, ja meil tuli lõpetada ning alustada juba teises kohas kas „Kõhuhaige”