poja pisaratest kõigutada, ehkki ta näis olevat liigutatud ja isegi kurb, nagu ta oli öelnud.
„Oleksin teid täna hommikul nii meeleldi lubanud mängida Rémi ja tema koertega,” jätkas ta, „kuid teie ei mängi enne, kui olete oma valmi peast üles öelnud.”
Seda öeldes ulatas ta raamatu Arthurile ja astus mõned sammud kajuti poole, jättes oma poja üksi lamama.
Arthur nuuksus nii valjusti, et ma oma kohalt kuulsin ta katkendlikku häält.
Kuidas võis proua Milligan olla nii karm selle õnnetu väikese vastu, keda ta ometi näis nii õrnalt armastavat? Kui Arthur ei suutnud üles öelda oma õppetükki, siis polnud see ju tema enda, vaid haiguse süü.
Arvasin, et proua Milligan läheb ära ega ütle pojale ainsatki head sõna.
Kuid ta siiski ei läinud. Selle asemel et minna kajutisse, tuli ta poja juurde tagasi.
„Kas te soovite, et püüaksime õppida koos?” küsis ta.
„Oh jaa, ema, üheskoos!”
Proua Milligan istus uuesti Arthuri kõrvale, võttis raamatu ja hakkas tasasel häälel lugema valmi „Hunt ja lambatall”. Arthur kordas sõnu ja lauseid talle järele.
Kui proua Milligan oli valmi kolm korda ette lugenud, andis ta raamatu Arthurile, käskis tal nüüd üksi õppida ja läks kajutisse.
Arthur hakkaski kohe valmi lugema ja ma nägin, kuidas ta huuled liikusid.
Polnud kahtlust, ta püüdis ja asus innukalt oma ülesande kallale.
Aga see innukus ei püsinud kuigi kaua: varsti pööras ta oma silmad raamatult kõrvale, ta huuled hakkasid liikuma aeglasemalt ja peatusid lõpuks täielikult.
Ta ei lugenud enam ega teinud katsetki õppetükki korrata.
Lõpuks kohtasid ta siia-sinna ekslevad silmad mind.
Andsin talle käega märku, et ta uuesti õppimisse süveneks.
Ta naeratas mulle leebelt, otsekui tänades mind hoiatuse eest, ning vaatas uuesti raamatusse.
Ent peatselt pöördusid ta silmad jälle raamatult ning ta pilk libises kanali ühelt kaldalt teisele.
Kuna ta minu poole ei vaadanud, siis tõusin ma püsti, et sel teel tema tähelepanu äratada, ja osutasin käega unustatud raamatule.
Ta võttis selle hajameelse ilmega uuesti kätte.
Õnnetuseks lendas paar minutit hiljem jäälind otse laeva eest noolena üle kanali, jättes enese järele sinise joone.
Arthur tõstis pea, et seda jälgida.
Ja niipea, kui ilmutis kadus, vaatas ta minu poole ja ütles:
„Ma ei suuda, kuigi ma nii väga tahaksin.”
Astusin ta juurde.
„See looke pole ju sugugi nii raske,” ütlesin talle.
„Oh, otse vastupidi, see on väga raske!”
„Mulle tundus see väga kergena. Kuulsin, kui teie ema seda ette luges, ja see jäi mulle vist isegi meelde.”
Ta naeratas kahtlevalt.
„Kas soovite, et ma selle teile peast üles ütlen?”
„Ei, see on ju võimatu.”
„Ei, see pole võimatu. Kas soovite, et ma proovin? Võtke raamat.”
Ta võttis raamatu ja mina hakkasin õppetükki peast üles ütlema. Tal tuli mind parandada ainult kolm või neli korda.
„Kuidas, teil on see peas!” hüüdis ta.
„Mitte täiesti, aga nüüd, ma arvan, võin selle juba ilma veata üles ütelda.”
„Kuidas te selle pähe õppisite?”
„Kui teie ema seda ette luges, kuulasin ma tähelepanelikult ega vaadanud, mis toimub ümberringi.”
Ta punastas ja pööras silmad kõrvale. Pärast hetkelist häbenemist ta jätkas:
„Ma saan aru, kuidas te pealt kuulasite, ja ma tahaksin seda samuti proovida, aga kuidas te saite kõik sõnad meelde jätta, mis minu peas on täiesti segamini?”
Kuidas ma seda tegin? Seda ei teadnud ma isegi, kuna polnud selle peale üldse mõelnud. Ent siiski püüdsin talle seda selgitada ja mõtlesin, kuidas võisin seda teha.
„Millest kõneldakse selles valmis?” küsisin ma. „Ühest lambast. Nii hakkasin ma kõigepealt mõtlema lammastele. Seejärel mõtlesin, mida nad teevad: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Näen neid seal lamavat ja magavat, sest nad on seal kindlas kohas. Ja olles neid kord näinud, ei lase ma neid enam meelest.”
„Hästi,” sõnas Arthur, „mina näen neid nüüd samuti: „Lambad olid varjul oma tarandikus.” Nende hulgas on valgeid ja musti, lambaid ja tallekesi. Ma näen isegi tarandikku – see on punutud pajuvitstest.”
„Ja teie ei unusta neid enam?”
„Oh ei!”
„Kes tavaliselt valvavad lambaid?”
„Koerad.”
„Kuna neil pole vaja valvata lambaid, kes on kindlas kohas varjul, mida nad siis teevad?”
„Nad ei tee midagi.”
„Nad võivad siis magada. Ja meie ütleme: „Koerad magasid.””
„Tõepoolest, nii on see väga kerge.”
„Väga kerge, eks ole? Ja nüüd mõtleme ühele teisele asjale. Kes valvab koos koertega lambaid?”
„Karjane.“
„Kui lambad on varjul tarandikus, pole karjasel midagi teha. Aga milleks võib ta siis kasutada oma aega?”
„Flöödi puhumiseks.”
„Kas näete teda?”
„Jah.”
„Kus ta on?“
„Ühe suure jalaka varjus.”
„On ta üksi?”
„Ei, ta on seal koos naaberkarjustega.”
„Noh, kui te näete lambaid, tarandikku, koeri ja karjust, kas te ei suuda siis ilma veata korrata valmi algust?”
„Arvan, et suudan.”
„Proovige.”
Kuuldes mind nii rääkivat ja talle selgitavat, kuidas ta võib kergesti ära õppida oma õppetüki, mis algul näis raskena, silmitses Arthur mind erutuse ja hirmuga, otsekui kahtleks ta selle tõelisuses, mis ma talle ütlesin. Siiski, vähese kõhklemise järel ta algas:
„Lambad olid varjul oma tarandikus, koerad magasid ja karjus puhus flööti suure jalaka varjus koos naaberkarjustega.”
Siis plaksutas ta käsi:
„Aga ma ju oskan,” hüüdis ta, „ja ma ei teinud ühtki viga!”
„Kas soovite samal viisil pähe õppida ka valmi ülejäänud osa?”
„Jah, koos teiega õpin ma selle kindlasti pähe! Oh, kui rõõmus on selle üle ema!”
Ja Arthur hakkas õppima valmi ülejäänud osa samal viisil, nagu ta oli selgeks õppinud selle alguse.
Vähema kui veerand tunniga teadis ta hästi kogu valmi ja ütles seda parajasti ilma veata üles hetkel, mil tema ema ilmus meie selja taha.
Algul ta pahandas meid koos nähes, kuna arvas, et olime seltsinud mängimiseks, kuid Arthur ei lasknud tal rääkida.
„Mul on valm peas,” hüüdis ta, „ja tema õpetas selle mulle selgeks.”
Proua Milligan vaatas mulle hämmeldunult otsa ja tahtis kindlasti minu käest küsida selgitust, aga Arthur hakkas otsekohe, ilma et ema oleks jõudnud temalt seda paluda, „Hunti ja lambatalle” peast