kummardus oma poja juurde, et teda õrnalt suudelda ja kaelustada, siis ma ei tea, kas ta nuttis või mitte.
„Sõnad üksi on rumalad ega tähenda midagi,” ütles Arthur, „aga asju, mida need sõnad tähendavad, võib näha, ja Rémi näitas mulle karjust oma flöödiga; ja kui ma õppides tõstsin silmad, ei mõelnud ma enam sellele, mis mind ümbritseb, ma nägin karjuse flööti ja kuulsin viisi, mida ta mängis. Kas te soovite, ema, et ma laulan teile seda?”
Ja ta laulis ühe nukra ingliskeelse laulukese.
Seekord proua Milligan tõepoolest nuttis ja kui ta püsti tõusis, nägin ma tema pisaraid Arthuri põskedel. Siis astus ta minu juurde, võttis mu käe ja pigistas seda nii õrnalt, et ma olin sügavalt liigutatud.
„Te olete hea poiss,” ütles ta mulle.
Kui ma jutustasin sellest väikesest vahejuhtumist nii üksikasjaliselt, siis vaid sellepärast, et teha arusaadavaks muutus, mis toimus sellest päevast alates mu seisukorras: veel eelmisel õhtul suhtuti minusse kui loomatantsitajasse, kes oma koerte ja ahviga pidi lõbustama haiget last, ent see õppetund eraldas mu koertest ja ahvist ning ma muutusin seltsimeheks, peaaegu sõbraks.
Pean otsekohe ütlema seda, mida ma sain teada alles palju hiljem: proua Milligan oli lausa meeleheitel sellepärast, et tema poeg ei õppinud, või õigemini, ei suutnud üldse õppida. Ehkki Arthur oli haige, soovis proua Milligan, et ta töötaks, ja kuna haigus pidi kestma kaua, siis seda enam soovis ema harjutada tema mõistust tegelema vaimse tööga, et hiljem, pärast tervenemist, kaotatud aega kiiremini tasa teha.
Seni polnud see emal üldse õnnestunud: ehkki Arthur polnud sõnakuulmatu, puudusid tal täielikult tähelepanu ja hoolsus. Ta võttis raamatu, mis talle ulatati, puiklemata vastu, sirutas selleks isegi meeleldi käed välja, kuid ta mõtted olid mujal ja ta kordas mehaaniliselt nagu masin, kas hästi või halvasti – pigem halvasti kui hästi – sõnu, mida talle vägivaldselt pähe tuubiti.
See muutiski väga murelikuks ema, kes oli oma poja pärast juba meelt heitmas.
Ja sellest siis ka nii suur heameel, kui ta kuulis, kuidas Arthur ütles peast üles minuga poole tunni jooksul selgeks õpitud valmi, mida ta ise polnud suutnud talle selgeks õpetada mitme päeva jooksul.
Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen neile proua Milligani ja Arthuri kõrval veedetud päevadele sel laeval, siis leian, et need olid kauneimad mu lapsepõlves.
Arthur muutus minu tuliseks sõbraks ja mina omalt poolt lasksin ennast ilma pikemalt kaalumata kaasa kiskuda sümpaatiast ning suhtusin temasse kui oma vennasse.
Me ei tülitsenud iialgi ja ta ei lasknud kunagi märgata oma üleolekut, mis tulenes tema seisukohast, ja mina ei tundnud ennast tema juures vähimalgi määral kohmetuna – mul ei tulnud isegi mõttesse, et võiksin kohmetuda.
Kahtlemata olenes see mõningal määral mu vanusest ja sellest, et ma ei tundnud elu, aga veelgi rohkem tingis seda proua Milligani delikaatsus ja headus, kes sageli kõneles minuga otsekui oma lihase lapsega.
Aga ka kõiges muus oli reis laeval mulle imepärane: ma ei tundnud seal ühtegi tundi igavust ega väsimust, kõik tunnid hommikust kuni õhtuni olid täidetud tegevusega.
Pärast raudteede ehitamist ei külastata ja isegi ei tunta enam Lõunakanalit, kuigi see on üks Prantsusmaa vaatamisväärsusi.
Villefranche de Lauraguais’st sõitsime Avignonnet’sse ja sealt edasi Naurouse’i, kuhu on püstitatud kanali ehitajale Riquet’le mälestussammas – sellele kohale, kus asub ookeani ja Vahemerre suubuvate jõgede veelahe.
Edasi läbisime veskite linna Castelnaudary, keskaegse Carcassonne’i ja laskusime siis Beziers’sse läbi Fouserannes’i lüüsi, mis on nii huvitav oma kaheksa lüüsikaarega.
Kui maastik oli mitmekesine, liikusime päevas edasi ainult mõne ljöö; kui aga ümbrus oli üksluine, sõitsime edasi kiiremini. Meie teeleasumine ja peatumine sõltus seega teekonna huvitavusest. Rändajate tavalised mured meid ei vaevanud: meil polnud vaja käia maha pikki vahemaid, et leida mõni võõrastemaja, kus lõunatada või ööbida.
Alati kaeti meile kindlal kellaajal verandal laud ja süües võisime vaikselt jälgida kallaste liikuvat vaatepilti.
Kuipäikevajussilmapiiritaha, siispeatusimeseal, kuspimedusmeid parajasti tabas, ja jäime sinna seniks, kuni päike uuesti tõusis.
Me viibisime alati kodus, oma majas, ega tundnud õhtust jõudeaega, mis kujuneb rändajaile sageli nii pikaks ja talumatuks.
Otse vastupidi, need õhtutunnid olid meile sageli liiga lühikesed ja magamamineku aeg saabus peaaegu alati silmapilgul, mil me sellele veel üldse ei mõelnud.
Jahedatel õhtutel kogunesime pärast laeva peatumist salongi, kus süüdati tuli, et peletada eemale niiskust ja udu, mis mõjusid halvasti haigele. Lambid pandi põlema ja Arthur asetati laua juurde, mina istusin tema kõrvale ja proua Milligan näitas meile pildiraamatuid või fotovaateid. Samuti nagu meie laev oli ehitatud selle erilise reisi jaoks, nii olid ka raamatud ja fotod selleks otstarbeks välja valitud. Niipea kui meie silmad hakkasid väsima, avas proua Milligan mõne oma raamatuist ja luges meile ette üksikuid lehekülgi, mis võisid meid huvitada ja millest suutsime aru saada; või siis sulges raamatud ja albumid ning jutustas meile legende või ajaloolisi sündmusi neist kohtadest, kust me parajasti olime möödunud. Jutustamisel kiindusid ta silmad oma poja silmadesse ja oli liigutav näha, kui palju vaeva talt nõudis, et tarvitada kergesti mõistetavaid mõtteid ja sõnu.
Kaunitel õhtutel oli ka minul oma osa täita: ma võtsin siis oma harfi, läksin kaldale ja istusin teatavasse kaugusse mõne puu taha, mis mind täielikult varjas, ja laulsin seal kõik oma laulukesed ja mängisin kõik viisid, mida oskasin. Arthurile meeldis nii väga kuulata öövaikuses muusikat ja mitte näha selle tegijat. Sageli hüüdis ta mulle:
„Veel!”
Ja ma alustasin uuesti viisi, mille olin äsja lõpetanud.
See oli õnnelik ja kaunis elu minusugusele lapsele, kes pärast ema Barberini hurtsikust lahkumist oli senjoor Vitalisega mööda maanteid rännanud.
Milline vahe mu vaese võõrasema soolaga kartulite ja proua Milligani perenaise valmistatud maitsvate puuviljakookide, eleede, kreemide ja küpsiste vahel!
Milline erinevus poris, vihmas ja päikeselõõmas oma isanda järel käidud pikkade jalgsimatkade ja selle laevaga sooritatud jalutussõidu vahel!
Kuid et olla õiglane enese vastu, pean ütlema, et olin tundlikum hingelisele heaolule, mille leidsin selles uues elus, kui neile materiaalsetele mõnudele, mida mulle pakuti.
Jah, proua Milligani koogid olid tõepoolest ülimaitsvad; jah, nii mõnus oli mitte enam kannatada näljapiina, palavust või külma! Aga kui mitmekordselt paremad ja mõnusamad olid need tunded, mis täitsid mu südant!
Kaks korda olid puruks rebitud või lahti sõlmitud sidemed, mis mind ühendasid nendega, keda ma armastasin: esimene kord siis, kui mind kisti ära ema Barberini juurest, ja teine kord, kui mind lahutati Vitalisest. Nii olin ma kaks korda jäänud üksi maailma, kus mul polnud teisi sõpru peale mu loomade – ilma toeta, ilma abita.
Ja nüüd olin ma oma üksinduses ja meeleheites leidnud kellegi, kes külvas mind üle õrnustega ja keda oleksin võinud armastada – ühe naise, ühe ilusa daami, nii leebe, lahke ja õrna, ning ühe omavanuse lapse, kes kohtles mind nagu oma venda.
Milline rõõm, milline õnn niisugusele südamele nagu minu oma, mis nii väga ihkas armastust!
Kui palju kordi hakkasin mina, täis tervist ja jõudu, kadestama Arthuri õnne, kes lamas laual kahvatu ja kurvana!
Ma ei ihaldanud heaolu, millega teda ümbritseti, ma ei ihaldanud ta raamatuid, ta uhkeid mänguasju, ma ei ihaldanud isegi tema laeva, ma ihaldasin armastust, millega ema teda ümbritses.
Kui õnnelikuna pidi Arthur end tundma, et teda nii armastati, et teda päevas kümme, kakskümmend korda suudeldi ja kallistati, et ta ise võis kogu südamest suudelda ja kallistada seda kaunist daami, oma ema, kelle kätt ma julgesin vaevalt puudutada, kui ta