sõbrale pangamaja taga tasuta parkimiseks ärakinkida. Agama saanaru.Palklahkub riigist koos minuga – mis mõte oleks mindki pidada?
Mõne aasta eest tulin Eestisse tagasi ja Hansapank kutsus mind uuesti privaatpanganduse kliendiks. Puiklesin vastu, väites, et mu hoius on kaugelt alla nõutud miljoni krooni ja et ma ei kavatse hakata suuri summasid teenima. “Pole hullu,” öeldi. “Võib juhtuda, et te võtate eluasemelaenu.” Jäägu siis pealegi nii, et võib, vastasin. Ei mingeid lubadusi.
Kuu aega hiljem helistas keegi Hansapangast ja seletas puuinglise keeles, et mind tõmmatakse privaatpanganduse klientide nimekirjast maha. “Aga miks te mind siis üldse võtsite?” küsisin. “Ju oli eksitus,” vastas naisehääl. “Mina ei tea. Minu asi oli ainult teile helistada.”
Asi seegi. Ilmselt oleks talle ära kulunud diplomaatilise suhtlemise õppetund, aga tema inglise keel oli liiga abitu, niisiis ma andsin andeks.
Kuu aega hiljem küsisin laenu. Panga kiituseks aeti kõik formaalsused kohe joonde ja lubati mul võtta laen minu, mitte mu eestlannast naise nimele (ma pole viitsinud oma Eesti kodakondsuspabereid korda ajada, sestap olen seaduse silmis välismaalane). Hansapankurid on pragmaatilised profid. Põhja-Ameerikaga võrreldes oli nende laenupakkumine hea – intress soodne, lepingutasu mõistlik. Ma olin valmis alla kirjutama.
Siis aga helistati SEBst. Küsiti, kas ma ei tahaks läbi astuda ja tassi kohvi rüübata, lihtsalt vaataks järele, mis neil pakkuda on. Selline asi mõjub inimesele. Te ei pea ära täitma ühtki meie 143 tobedast ankeedist, tulge ainult läbi. Mõne minutiga oli Hansapanga pakkumine maatasa tehtud. Nad tahtsid mind kliendiks. Ma tänasin Hansat vaeva eest ja kirjutasin lepingu SEBga alla.
Mingid asjad on mulle SEB puhul alati imelikud tundunud. Esiteks nende peakontor, mis on nagu sünge nael taevas, Tallinna ehituskunsti DarthVader. Seestpoolt näeb see välja nagu Las Vegase kasiino. Tellerid istuvad ringis nagu blackjack’i diilerid, nende selja taga ülemused – mängusaali kontrolörid. Ja telleritel on polüestrist rõivad. Ma pigem sureksin kohe, kui käiksin ringi tuleohtlike riietega.
Aga see kõik ei takistanud mind. Vaatamata Vegase sisekujundusele oli nendega kerge asju ajada. Absoluutselt paindlik pank. See meeldis mulle väga.
Siis helistas Sampo. Nad olid oma pakkumisega nii hiljaks jäänud, et ma olin juba jõudnud neile tehtud taotluse ära unustada. Pankadest on Sampo ilmselt kõige soojem. Vahel mängitakse neil saalis latiinomuusikat ja sealsed töötajad naeratavad kõige tõenäolisemalt (vahest sellepärast, et kõigist Eesti pankade vormirõivastest meenutavad nende omad kõige vähem McDonald’si omi).
Aga hoolimata Sampo meeldivusest pakkusid nad näruseid laenutingimusi. Pank oli valmis minu maja rahastama, aga lepingud oleksid kehtinud ainult niikaua, kuni kehtib minu elamisluba. Kui luba jääks pikendamata, läheks otsekohe jäägi sissenõudmiseks. Ma olin paberid SEBga juba alla kirjutanud, aga tundsin ikkagi huvi, miks neil on selline tingimus. “Te võite maalt lahkuda ja meie jääksime tühjade kätega,” vastas pangatöötaja.
“Aga vara ei lahku ju kuhugi,” ütlesin ma. “Ja see kuulub sada protsenti mulle.”
“Aga ikkagi te võite maalt lahkuda.” Sampo-mees oli nagu katkine plaat. Nagu oleks papagoi korrutanud mingit laenukomitee mõttehiiglaste tera.
Teadusliku huvi pärast otsustasin proovida ka Nordeat. Hotelli Palace vestibüülis baari vastas kügelev Nordea meenutab mustlaslaagrit, sellist, mis võib iga kell pillid kotti panna ja minema sõita.
“Kas saan kuidagi aidata?” küsis naisterahvas oma vaheseina tagant pead välja pistes, kui olin tükk aega jalgadega sahistanud, et oma kohalolekust märku anda.
“Tahaks teada eluasemelaenude kohta.”
“Täitke ära,” ütles ta ja lükkas mu ette hunniku pabereid.
“Tegelikult mul on selline üsna ebatavaline juhtum…” “Täitke ära.” Ta lajatas paberipaki otsa pastaka.
Võtsin paberid ja sirvisin neid natuke. Kogu värk nägi välja tõeliselt bürokraatlik. “Ma parema meelega täidaksin kodus,” ütlesin ja taganesin Palace’i vestibüüli, kus leidus ankeetide jaoks prügikast. Nordea pole miski pank, mõtlesin endamisi. Samas kas on veel pankasid, kust Jack Danielsini jääga oleks nii vähe maad?
LUURAJAD OMAVAHEL
Minu parima sõbra isa on kindel, et ma töötan CIAs. Olen elanud Eestis ligi 15 aastat ja ta ei suuda kuidagi mõista, miks ikkagi peaks abielus mees vaatamata Tallinna suurepärastele ilmadele nii kaua siin kükitama. Võib-olla ma töötangi CIAs. Võibolla teie samuti. Aga salakuulaja või mitte, igatahes olen ma kuulnud Eesti kohta terve hulga häid spioonilugusid.
1990. aastate algul räägiti, et Hiina luure ajab asju Tallinna ainsast Hiina restoranist, sest Eesti valitsus ei võimalda neile saatkonnaruume. Lugu rääkis, et keegi eestlane oli käinud valitsuse delegatsiooni koosseisus Hiinas ja seal oli talle hiinlasest nuhk sappa pandud. Kui sama mees kolm aastat hiljem Tallinnas Hiina restorani sööma läks, võite arvata, kes oli seal kelner.
Umbes samal ajal liikus ringi ka selline jutt, et USA valitsus saadab Eestisse sularahakohvritega spioone suuri Eesti ettevõtteid ostma, et oleks hea Eesti sündmustel silma peal hoida ja põhjust valitsustegelastega läbi käia. Väga mõnus töö, oleks selliseid ainult saada. Mina oleksin ostnud Saku.
Siis räägiti ühest Ameerika saatkonna töötajast, kes armastas end vinti võtta ja baarides oma kaasmaalasi hirmust värisema panna, lugedes ette nende nimed ja nende laste nimed ja vanused. Võimalik, et see oli väljamõeldis, aga hea stoori ikkagi.
Ja muidugi jutt, et Vene saatkonnas on kõik nuhid.
Võib-olla olidki. Võib-olla on tänapäevani. Ma olen kuulnud sama räägitavat ameeriklaste kohta.
Kui tahate Ameerika saatkonna töötajate kulul nalja saada (mõnel avalikul üritusel, kus nad ei istu kuulikindla klaasi taga), andke neile kätt ja kui nad end tutvustavad, siis öelge: “Ah, of course. I remember you from Langley.” Veel võite näiteks arendada vestlust saatkonna keldri lasketiiru või katusel seisva AV-8B Harrieri teemal. Nendest on alati põnev rääkida.
Kunagi sain ma lähemalt tuttavaks ühe Ameerika saatkonna töötajaga, kellega ühel lärmakal peol, kus oli teada, et venelased kindlasti ei saa meid pealt kuulata, selle teema jutuks võtsin. “Kes siis saatkonnas spioonid on?” Ta ehmus ära – ju ta ei olnud sellise küsimusega ametlikel vastuvõttudel harjunud. “No kuule,” torkisin ma edasi, “vähemasti üks ju ikka on!” Ta oli tükk aega vait ja kogus ennast – kindla peale tuletades meelde oma Langleys saadud instruktsioone – ja vastas, et kui on, siis tema ei tea ühtki. “Isegi saadik ei tea,” ütles ta.
Mina seda eriti ei uskunud ja nii talle ka ütlesin. Aga tema vastas, et kui spioone on, siis on need tõenäoliselt äriringkondade tipptegijad. “Või ajakirjanikud,” lisas ta. “Nagu sina.”
Üks Vene sõjaväelasest sõber jutustas mulle kunagi loo Ameerika spioonist. USA valitsus vajas superspiooni, keda otsiti üle kogu riigi. Viimaks leiti täiuslik kandidaat Harvardi ülikoolist. Ta viidi Langleysse, kus talle õpetati käsitsivõitlust, relvadega ümberkäimist, autoasjandust, keeli – ühesõnaga, kõike mida spioonil vaja. Siis anti talle langevari selga ja visati Siberi kohal alla. Seal leidis ta ühe väikese küla ja imbus sisse. Kui ta oli seal pool aastat elanud, tehti suur pidu, kus kõik jõid ennast rohkem täis kui tavaliselt. “Kuule,” ütles üks külamees spioonile, “ma olen juba tükk aega tahtnud sinult midagi küsida.” Spioon ütles, et lasku aga tulla. “Sa oled tore inimene,” ütles külaelanik, “ja räägid vene keelt ilusti. Sinu tehtud pelmeenid viivad keele alla ja kindla peale oled sa parim balalaikamängija meie külas. Ainult ütle mulle üht asja: mida teeb must mees Siberi kolkas?”
Pole just kiidulugu. Aga pärast CIA suurepäraseid töötulemusi Iraagis täiesti usutav.
Minu meelest on päris naljakas, et mu sõbra isa arvab mind CIAs töötavat. Miks ta ei arva, et ma töötan CSISis? Lõppude lõpuks olen ma ju Kanadast. Ta ei arva seda sellepärast, et ta ei ole CSISist elu sees kuulnud.