.

vastas tüürimees.

      “Te olete ju kangelane.”

      “Igatahes,” naeris tüürimees. “Pärast sõda läheb ikka hädasti pesupulbrit tarvis.”

      Meremees jutustas teisigi lugusid. Ta rääkis, kuidas Eesti laev Georg Ots viis Gorbatšovi Islandi tippkohtumisele. Ja et Gorbatšovil oli kaasas isiklik kokk, veinikollektsioon ja hommikusöögiks seitset sorti välismaist juustu. Ta rääkis, et vanadel headel aegadel oli reisilaeval töötamine tõeline auasi ja meeskond oli oma tärgeldatud särkide ja viigitud pükstega alati puhtuse ja korra etalon.

      Aga peale vana meremehe pakutava meelelahutuse ei olnud laeval eriti midagi teha. Kuna soomlasi, kellega jõudu katsuda – või Tallinki ülemusi, kellega rusikavõitlust pidada –, ei olnud, pidime ise endile ajaviidet otsima.

      Liina külastas sõbratariga kosmeetikapoodi, kus nad lõbustasid ennast põsepunaga liialdades ja silmalauge erksiniseks värvides. End klounideks võõbanud, küsisid nad hinnangut eestlannadest poemüüjatelt: “Krassivõje, da?” Müüjad kiitsid, kuigi mitte eriti veendunult.

      Keegi rootslanna, kes nägi tüdrukuid tualeti algfaasis, pidas Liinat poe kosmeetikuks ja tuli nõu küsima. “Bright and shiny always beautiful,” vastas Liina ränga vene aktsendiga. “Ilus naine peegeldab valgust nagu peegel.”

      Vana tüürimees ja mina istusime restoranis ja varustasime lauda toodud veinipudeleid, nii hästi kui oskasime, Toomas Hendrik Ilvese autogrammidega. Proovisime kelneri peal ära kogu oma rootsi keele oskuse: “Hüür monga elefanten här dü homma?” Kui ma õigesti aru sain, siis ütles kelner, et tal ei ole kodus mitte ühtki elevanti ja et Ilvese signatuur veinipudelil ei maksa eriti midagi.

      Stockholm ise oli mittemidagiütlev. Kõik oli puhas, inimesed viisakad ja kusagil ei olnud näha tapmist ega tagaajamist. Selle-eest oli palju ostumõnu. Peale linnatranspordi oli kõik odavam kui Tallinnas. Lilled, riided; koguni lõunasöök turistilõksus oli odavam. Rahakotile soodus, aga vähe põnevat. Olime rõõmsad, kui laevale tagasi saime.

      Reis koju oli juba rohkem selle moodi, millega ma Tallinki puhul harjunud olen. Kamp rootslasi põletas oma noort elu, tegi mürtsu ja laamendas öö otsa mööda laevakoridore edasi-tagasi. Keegi ei maganud, aga tegelikult pole see üritusel, mida inglise keeles nimetatakse booze cruise’iks, ette nähtudki.

      Järgmisel hommikul meenutas laev tüürimehe mälestuste Beirutit. Koridoride põrandad olid okset ja alkoholi täis, ümberringi vedeles toidujäänuseid ja üks osa laevast oli üle ujutatud tänu kellelegi, kes oli otsustanud riputada äsja pestud pesu lakke vahtkustuti külge.