oma KISS-loosungiga ehk „Keep it short and simple!” („Tee lihtsalt ja lühidalt!”), peaksid eestlased seda silmanähtavalt liiga pikka ingliskeelset versiooni poole võrra lühendama. SS on ju ometi rohkem kui piisav – tähistades muidugi sõnu short and simple (tõlkes „lühike” ja „lihtne”).
SS on mõtteviis, seda on tunda nimedes, asjaajamises, inimeste suhtlusstiilis, tervitustes, e-kirjades, SMSides, ID-maksetes, riigilipus, kodudes, folklauludes… Loomulik tulemus targale vanasõnale „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Palun, räägi, aga ainult siis, kui sul on midagi tähtsat öelda.
Ja veel, ei ole midagi imetlusväärsemat kenast väljendist „väga normaalne”. Minu, välismaalase silmis on see eestlaslikkuse ülim ilming. Normaalne ei ole ebanormaalne, ja punkt. Ja kas võikski olla suuremat komplimenti kui see?
Paar nädalat tagasi pühkis Triin ka viimased minusse jäänud kõhklused. Pärast seda, kui olime koos käinud vaatamas kolme väga erinevat korterit, soovitas ta mul valida neist kõige tagasihoidlikuma. Hinnast hoolimata. Sest maja taga on kena aed ja hoone on ehitatud laudadest, vanade traditsioonide järgi. Kas pole armas: „Sa saaksid nendest õuntest siidrit teha ja puha…” Tore on ka see, kuidas ta kirjeldab ennast liiga üles löönud tüdrukuid: „Nagu jõulukuused!”
(Muide, rõõmsaid jõule!)
Tõeline soomeugri hing tunneb ja mõtleb SS-mudelis: ühe-kahelapselised pered, kartulimaania, marjul-seenel käimise eufooria, paganlikud mittekiriklikud uskumused, suvised vabaõhu-õllemaratonid, puhastavad saunatamised…
Erandeid? Arvatavasti suured autod (nõukogude aja järgne hale haigus) ja eesti keele käändelõpud (süüdistame baltisakslasi?).
Mulle tundub, et SS-mudel võiks inimestes imetlust ja sõltuvust tekitada. Sellest võiks teha lausa hea kaubamärgi: kes teab, võibolla on Eesti eesrindlik 140tähemärgilise Twitteri ajastu teerajaja.
On jah päris futuristlik…
Viimase aja tabu Eestis: „Maarja läheb ka Eestist ära…”
aprill 2009
Rahvuslikust tabust kirjutada – või seda lõhkuda – pole kunagi lihtne. Annan endast parima: minu meelest on Eesti ühiskond dramaatilise häireolukorra lävel. Statistika seda demograafilist trendi küll ei näita, aga minule on jäänud igatahes mulje, et kõik mu naissoost sõbrad hakkavad siit ära minema.
„Ütle mulle, miks,” küsisin Maarjalt.
„Esiteks sellepärast, et mul on eesti meestest kõrini,” tuli kiire vastus. „Nad on ülbed, ja nad joovad liiga palju, ja siis kõige tipuks ei tee nad absoluutselt mitte mingeid pingutusi, et oma naisele meeldida! Nad teavad, et ükskõik kuidas nad käituvad, siin Eestis on neil nagunii lihtne endale tüdruk saada… Meil on ju alati olnud rohkem naisi kui mehi.”
„Eesti mehed on ikka veel 90ndate neoliberaalses mudelis kinni, nad mõtlevad ainult edust,” lisas omalt poolt Triin, kellel on samuti välismaalasest kavaler. „Nad arvavad, et raha määrab, et nad võivad olla rasvased ja rõvedad, peaasi, et neil on tagumiku all auto ja taskus punnis rahakott, millega teiste ees eputada. Peale selle, Eestis pole raske heale positsioonile saada ja silma jääda: meil on ju nii uus riik, siin on lihtsam edu saavutada kui mujal…”
Arutelule andis särtsu juurde ka Marta: „Et miks me tahame välismaale minna? Mis siin imestada?! See on kõigi postkommunistlikest riikidest pärit tüdrukute tüüpiline käitumine Ida-Euroopas. Sama lugu on naistega Tšehhis, Rumeenias, Ukrainas ja mujal, vahet pole! Enne ei saanud me ringi sõita, aga nüüd on piiriks ainult taevas.”
Kõik nad väljendasid ennast sellise enesekindluse ja mässumeelsusega, et ma otsustasin asja edasi uurida. Selle kõige juures meenus mulle ka mu eelmine eesti tüdruksõber, kes otsustas kolida Melbourne’i. Nagu tema, ei ela suurem osa minu naissoost Tallinna sõpradest enam Balti regioonis.
„Hmm… Kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja paterdab nagu part, siis ilmselt on tegu pardiga,” mõtlesin.
Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui minult paluti: „João, palun veena teda Austraaliasse jääma. Mis ta tulevik siin Eestis oleks? Ilm on jube ja raha on vähe!”
Selle ilma-asjaga pean ma muidugi nõustuma. Ja Baltimaade pööre langusele, mis kaasnes globaalse majanduskriisiga, ainult süvendab seda põhjamaist pragmaatilisust.
Teema oli piisavalt põnev, nii et hakkasin süstemaatilisemalt ka empiirilist infot koguma. Näiteks andmed eesti kogukonna kohta Portugalis: kolme tosina eestlase seas, kes seal alaliselt elavad, on ainult paar meest. Sama märkasin ka möödunud aastal Austraalias viibides. See tendents tundub aga vastupidine Lõuna-Euroopast Tallinna väisama tulnud hingede puhul: selles sihtgrupis on muidugi valdavalt tegu naiseotsinguil meeste juhtumitega.
„Erinevalt tüdrukutest ei taha enamik eesti mehi siit ära minna,” lisas Maarja.
On põhjuseks see, et mehed on territoriaalsema mõtlemisega kui naised? Või on sellel seos 800 aastat kestnud võõrvõimude domineerimise alt vabanemisega? Tunnevad mehed kohaliku suveräänsuse kaitsmise suhtes suuremat vastutust? Olen seda korduvalt üritanud oma meessoost eesti sõpradelt küsida, aga nende jaoks pole see kõneväärt teemagi.
Sellest vaatenurgast tundub üsna loogiline, et paljud eesti mehed käsitavad välismaalasi – olgu nad turistid või residendid – konkurentidena. Eriti sellepärast, et nendele „võõrastele jahimeestele” on ju kohalike tüdrukute suur potentsiaal teada: hea välimusega, tavaliselt andekad, räägivad hästi inglise keelt ja on valmis maailma vallutama. Pole küll kena nii öelda, aga postkommunistlik blond põhjamaine eksootika on päris paljude meeste silmis kenake trofee.
Ühesõnaga, on arusaadavaid põhjusi, miks Homo balticus’e sündroom „peaaegu diagnoosiga patoloogiana” täiesti eksisteerib. Ka paljud tüdrukud ütlevad, et kui neid välismaalasest kaaslase käevangus nähakse, tunnevad nad vahel kuidagi häbi.
Kui aus olla, siis sel teemal sain viimati üllatuda nädal tagasi oma kodus. Hakkasin algul naerma, aga sain kiiresti aru, et mu kallike mõtles öeldut tõsiselt:
„Kas sa ei arva, et me peaks Eestist mõneks ajaks ära minema?”
Jah, see küsimus ei olnud retooriline. Maailm on endise Eras-muse üliõpilase jaoks kutsuvalt suur. Mul oli küll plaanis veel paariks aastaks Eestisse jääda, aga tundub, et meie ühine tulevik ootab meid hoopis mõnes prantsuskeelses riigis. Või siis Lõuna-Ameerikas. Või miks mitte Aasias. Või…
Olen segaduses, pean ütlema: veel üks asi, mida ma Eestis olen õppinud, on see, et siinsed naised on paindlikud, peaasi, et reis tõotab tulla pikk ja põnev. Vabad religioossetest ja perekondlikest piirangutest, nad lihtsalt hüppavad ja kõik.
Eeldades, et ülalpool öeldu vastab tõele, võib arvata, et säärane terav demograafiline nähtus toob tulevikus kaasa vältimatuid tagajärgi. Eesti ühiskonnas tekivad väga selgepiirilised – kui mitte ka antagonistlikud – meeste ja naiste soorollid.
Üks ajalooline näide: pole juhus, et Skandinaavia naised on maailmas kõige emantsipeerunumad. Viikingite ekspansioon oli ju puhas meeste värk: maad oli vähe. See sillutaski tee seal praegu vohavale feminismile.
Kõigele lisaks, kui Eestis jääb naisi väheks, võib siin tulevikus kujuneda ka hoopis uus mentaliteet. Kõige tõenäolisemad stsenaariumid?
Arvestades küll, et ühiskonnad on kohati ettearvamatu dünaamikaga: a) Homo balticus muutub vähem ülbeks ja teeb ka üht-teist, et parimad eesti naised tahaksid siia jääda; b) Homo balticus muutub paindlikumaks ja hakkab maailma vallutama oma partnerite kaudu; c) eesti meeste matšolikkus kasvab veelgi enam, sest Homo balticus usub, et nende naised ei ole oma rahvuslikke kohuseid täitnud.
Ausalt, a) ja b) on palju roosilisemad kui c).
„Estonia: Nordic Breeze!”
aprill 2007
„Kust nüüd see veel tuli?” imestasin, unustades täiesti,