loodus ja linnad ja baarid ja poed on väga normaalsed. Jah, praegu on mu Robinson Crusoe sündroom veel talutav.
Kui tahate praegu investeerida, siis investeerige juuksuriärisse!
jaanuar 2010
Sellist asja olin ma küll ainult Reykjavíki kesklinnas näinud: uidates eile Kadriorust Kalamajja, lugesin kokku rohkem kui 20 juuksuriäri. Ja kui ma lisaksin siia ka kõik ilusalongid ja küünespaad, mida ma teel nägin, kasvaks see arv kiiresti 25-le või isegi 30-le.
(Ja ma toonitan, et ma olen äärmiselt tagasihoidlik ja tavalisi spaasid, saunu, terviseklubisid ja muid sarnaseid asutusi nende hulka ei loe.)
Ausalt öeldes olen sellele mõistatusele juba päris kaua mõelnud. Kuidas saab majanduslikult raskel ajal sellistel äridel hästi minna? Ei, statistikat mul ei ole, aga oma empiirilise vaatluse põhjal võin öelda, et neid tuleb juurde nagu seeni. Nad paljunevad nagu jänesed. Nad on kõikjal nagu paganlikud jumalad (ja Jumal).
On ju kummaline?
Pühendasin paar tundi Google’is vastuse otsimisele ja internetioraakel esitaski mulle päris loogilise seletuse.
Juuksurisalongid on üks viiest kõige edukamast firmatüübist, mida tasub majandussurutise aegadel asutada: „Samal ajal, kui teiste personaalhooldusteenustele kulutatavate summade osas on näha teatavat langust, sest seda peetakse ebavajalikuks raiskamiseks, käivad inimesed (eriti naised) jätkuvalt juuksuris, et kõigest hoolimata juukseid lasta lõigata, soengut stiliseerida, triipe ja lokke teha jne.”
Mulle meeldivad need „eriti naised” ja „kõigest hoolimata”. See paneb mõtlema… Kas inimesed, „eriti naised”, jätavad siis lasteaia kuutasu maksmata? Või nad ei lähe arsti juurde, sest uus nakaritooni juuksevärv on praegusel hooajal kohustuslik trend? Vaadates Eesti meditsiinitöötajate madalaid palku, võib arvata, et see võibki päriselt nii olla.
Muide, olgu siinkohal mainitud ka need neli ülejäänud valdkonda, kuhu keerulistel aegadel tasub oma raha investeerida:
• autoparandus (inimesed ei raatsi oma Berlinasid maha müüa);
• kingaparandus (müük jällegi langeb);
• inkassofirmad (mõelge vaid, kui palju arveid jäetakse maksmata!);
• kütte-ja jahutusteenused (elementaarne olmevajadus, inimesed on rohkem kodus).
Kahekümne aasta pikkuse introspektsiooni tulemusel olen juuksurifenomeni osas teinud omad järeldused. Viimasel ajal olen ma tõepoolest päris veendunud, et oma lihtsuses on juuksurisalongid üks nutikaim äri maailmas. Kas ka must äri? Kui puhttehnilisest küljest vaadata, siis: kui osatakse juukseid pesta, siis küllap osatakse sama ka rahaga teha.
Aga miks ikkagi on siin Eestis nii palju juuksuriärisid?
„Ära unusta, et eestlased pole erilised psühholoogi juures käijad,” vihjas Liisi. Ta oli endas seekord kindel: „Usu mind, see juuksuris käimise teema on Eestis kultuuriline asi. Meil on ju vanalinnas isegi baar nimega Juuksur, tead ju küll.”
Esimest korda aastate jooksul oli mul kiusatus temaga nõustuda. Sellest vaatenurgast lähtudes on mulle isegi vastuvõetav, et naised maksavad vahel soengu eest 600–700 krooni… Juuksurisalongi protseduurid tundusid mulle korraga nii terapeutilised, et mul lipsas meelest, et ma ise vaikselt kiilanen (kuigi aeglasemalt, kui ma viis aastat tagasi ennustasin).
„Ja veel see ka, et soomlased tulevad Eestisse juuksurisse, sest siin on odavam,” jätkas sihikindel Liisi. Kas siis võib rääkida Eesti ja Soome vahelisest karvaturismist? Kahtlemata võib. Eelmine kord maksin Soomes oma paganama lõikuse eest 45 eurot – ja ei toonitatud ega geelitatud ega tehtud ka rastapatse. Kui ma Soome rockabilly punk oleksin, sõidaks ma ise ka üle Soome lahe siia juuksurisse…
„Ja kokku hoitud raha eest jooksin enda Hellas Hundis purju!” lisasin.
Murest mu maksa pärast – mis on varsti foie gras – mu märkus Liisit ei rõõmustanud. Vastuskäiguks näitas ta mulle viimaseid uudiseid Soome ajakirjanduses:
„Trahv ähvardab nelja Helsingi piirkonna juuksurisalongi, kus võetakse naistelt reeglina rohkem tasu kui meestelt, sõltumata sellest, kui kaua lõikus kestab. Kliendid on salongide omanike vastu esitanud kaebused ja neid on juba ka ametlikult hoiatatud. Juuksurite sõnul on naiste juukseid tavaliselt raskem lõigata ja see võtab rohkem aega kui meeste lõikus.”
Kas te usute, et Liisil õnnestus mind seekord veenda? Tegelikult on juuksurimaania ju palju laiemalt levinud ega piirdu kaugeltki ainult Eesti või Islandiga. Nüüd ma tean: minu suur projekt Tallinna kultuuripealinna ajaks on panna siin püsti üks korralik juukseäri. Täpsemalt, soolise diskrimineerimise vaba juuksurisalong.
Mul on ilus moto ka olemas, mis on eriti oluline ju nüüd, kui Tallinn 2011 projekti eelarvet on kärbitud: „Maksa vastavalt oma palgale!” Kas te kujutate ette, millist raha see hakkab mulle sisse tooma? Ma saan arvatavasti miljonäriks…
Uhh, lõpuks ometi.
Hakake uudist levitama: kebab on saabunud
mai 2009
See oli kummaline hommikupoolik. Kevad lasi ennast häirivalt kaua oodata. Lubage mul siia lisada pohmell eelmise õhtu pulmapeost. Ja nagu sellest poleks piisanud, sain järsku viie minuti jooksul kaks SMSi, mille sisu oli peaaegu identne. Väga veider, seda enam, et need kaks inimest (välismaalased) ei tundnud teineteist. Sõnumitest lugesin:
„Hei! Kuulsid juba uuest suurest kebabikohast? Me oleme ka nüüd tõeline Euroopa pealinn!”
Meie? Nojah, rohkem kui see, et Tallinnast on ometi kord kauaoodatud Euroopa pealinn saamas, erutas mind hoopis sõna „kebab”. K-e-b-a-b! Ma armastan kebabi, kui vaid jogurtikaste on maitsev ja salat esmaklassiline (eriti selles olevad täiusliku keskmise suurusega Anatoolia tomatid). Ainult see sai seletada minu täiesti irratsionaalset impulssi tõmmata jalga oma mustad kingad ja seada sammud Teatri väljaku poole üht sellist imelist grillitudpakitud sändvitši maitsma.
Läks paar minutit, kui sain aru, et olin oodatust kehvemas vormis. Mao- ja peavalu, lisaks muu ebahuvitav jama (pisiasjad) – selge karistus eelmisel õhtul Sašaga tehtud liiga paljude toostide eest (jah, tunnistan, see oli ilmselge tulega mängimine).
„Ei lähe läbi… Käitu korralikult, istu kodus ja taastu,” manitsesin ennast mõttes ja heitsin tagasi oma truule punasele diivanile. Naljakas: sohva ere värv meenutas mulle nüüd Kemal Atatürki ja tema võimsat mausoleumi Ankaras. Mul on ikka veel meeles see päev, kui ma mausoleumi ees maailma parimat kebabi haukasin – 2004. aasta varakevadel, kui mälu mind ei peta.
Oli kuidas oli, aga need kaks sisult sama SMSi viisid mu mõtted igatahes täielikult kebabi-teemale. Esiteks, ma olen juba ammu kindlal seisukohal, et Türgi peaks võimalikult kiiresti Euroopa Liitu saama – unustage Nicolas Sarkozy ja tema sõjakad nõuandjad, Prantsusmaa islamofoobia ei ole just kõige parem eeskuju. Teiseks, seoses pealinnade kosmopoliitsusega: mu sõpradel oli täiesti õigus, arvates, et kebab on äärmiselt oluline märk, kui Tallinn tahab olla tõeline Euroopa pealinn. Varem või hiljem pidi see nagunii Eestisse jõudma ja kui see juhtub enne 2011. aastat, on see palju rohkem väärt.
K-e-b-a-b… hmmm… Suu hakkas vett jooksma: järjekordne selge tõend minu kiirest taastumisvõimest. Olin nüüd võimeline jälle pisut sügavamaid mõttearendusi genereerima.
Nagu näiteks see, milline on tegelikult Eesti valmisolek seda kebabi alla neelata ja/või seedida – metafoorses tähenduses muidugi. Kuidas eestlased reageerivad siis, kui kebabirestorane (ja vastavaid putkasid ja snäkkbaare) hakkab Tallinna, Tartusse ja Pärnusse ilmuma mitte ühe-kahekaupa, vaid nagu seeni pärast vihma? Kas kebab maitseb ka siis sama hea või on lihal roiskunud mekk? Kuidas Eesti ja eestlased käituvad, kui siia hakkab massidena Kagu-Euroopast pärit immigrante sisse voolama?
Ma toon ühe näite (nagu türklased – nad ju armastavad näiteid tuua): milline oleks Eesti reaktsioon siis, kui Georgiasse tungiks sisse – pakkuge, kes – võõrväed? Kas Ilvese-Ansipi duo annaks siis kõigile meie varjupaika taotlevatele