segipaisatud hinge – või armastust? –, mis voogas nähtamatult temast välja, nii et Härm muutus seestpoolt tühjaks ja õõnsaks ning pidi end konjakiga täitma. Toona ei tahtnud Raat Härmi ahistavat armastust näha ja see, et ta ei tahtnud, tegi teda voodis lõdisedes tugevaks. See oli sõnatu vastuhakk armastusele, mis oli laostunud.
Kas nüüd saab Raat uuesti tugevaks, kui ta kirjutab Sompa-romaani? Sompal ei olnud küll kööginuga käes ja ta ei tulnud ka midagi nõudma. Kui keegi midagi nõudis, siis oli see Raat ise. Nõudis, et Sompa ta rahule jätaks. Ent Sompa ei jätnud. Sompa oli Raadust vägevam ja Raat ei saanud temast jagu. Aga kui ta armastuse appi võtaks, kas siis saaks?
Kui Raat Härmist romaani kirjutas, sai ta tagasi oma kaotsiläinud armastuse kui ka abielu. Õhuabielu, mis toimus küll pärast Härmi surma ja toimub veel siiamaani nagu Härm polekski ära. Ent ta polegi. Maja, mille ta oma kätega perele ehitas, on alles nagu maalidki seintel, eriti „Pihlakas“, mis otsekui kaitseks Raadu und. Nüüd istutas Saamu kodu kaitseks pihlakad ümber maja, aga Härm pani oma kaitse maali sisse.
Jah, aga Sompa-armastust ei saanud Raat tagasi, Sompal oli koopasuu ees raske kivi, mida tuli enne ära nihutada, kui kirjutamisega Sompasse pääseda. Ainult üht asja ei mõistnud Raat. Kuidas sai Sompa olla koobas, kui just Sompa aegadest oli pärit Raadu esimene avaruse tunnetus? Kui ta lapsena oli seisnud silmitsi Sompa lõputu siniväljaga, mida linnas ei olnud? Ja seesama siniväli, see siniõhk, kerge nagu Raat ise, jäi iluehmatusest tema sisse kinni ning muudkui näitas ja näitas ennast Raadule – ja ühel ööl oli nüüd jälle üle hulga aja näidanud.
Raat ärkas südaöösel ootamatust tõukest üles, just nagu keegi oleks temast midagi lahti lükanud. Keegi, kes tõukas temast ego minema ja kutsus siis Raatu hõljuma. Raat läks kaasa selle kellegagi, keda polnud olemas ja ometi oli, sest ta viis Raadu nurme kohale ja laskis siis seal teda lahti – ja äkki ei olnud Raat enam inimene, polnud ka kirjanik oma Sompa-romaani vaevas, vaid üks tilluke osake, kes kuulub tuhandete osakestega kokku, ja hõljub siia- ja sinnapoole ning ei taha hõljest välja tulla.
Maa peal ei olnud Raat iialgi säärast osadust tundnud, nagu ta tundis õhus. Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata. Aga õhus ei läinud tal jõudu vaja. Õhus ei mõelnud ta millelegi, ta ainult hõljus ja hõljus. Alles hommikul mõistis, miks ta oli öösel taevasse tõusnud.
Vahetult enne magamajäämist oli talle eelmisel õhtul helistanud tundmatu lugeja, üks õpetaja Tartumaalt, ja tänanud Raatu viimase romaani eest. Ütles, et oli leidnud romaanist nii palju mõtteid, mis kattusid tema enda mõtetega, ja leidnud elu, mida ta oleks nagu ise Raadu asemel elanud, eriti, mis puudutas Andra osa. Ütles, et tema tütar nõuab temalt armastust nagu Andra nõudis Raadult. Ja samuti oli ta ühel meelel Raadu käsitlusega küüditatutest ja arreteeritutest. Ja lisas lõpetuseks, et Raat oli toetanud ta hinge. Oli olnud ta tugi.
Nii et Raat oli asjatult mõelnud sulepea nurka lennutada, kui tema luigelaul valmis saab. Võib-olla kirjutab ta veel mitu luigelaulu, sest telefonikõne oli selge märk sellest, et Raat on ka müüri sees maailmaga kokkupuutes ja et ikka leidub keegi, kellele ta on vajalik. Võib-olla leidub ka järgmiste romaanide puhul, sest Raat, kirjutades küll iseendast, ei kirjuta iseendale, vaid püüab Kirsika ajel elu laiemalt mõista. Et kirjutades ta on üks osake tuhandest osakesest ja kuulub teistega kokku nagu ta hõljes kuulus. Ja võib-olla mõni osake tahab samuti puhastada oma päevi, puhastab peotäite kaupa, justkui sõrmede vahel ei oleks mitte päevad, vaid marjad, ja et nendest puhastatud ja ilusatest marjadest keeta siis päevamoosi. Nii nagu Raadu vanaema oli kunagi varunud sahvrisse talveks purke, kui oli alles olemas pikk Sompa-suvi ja polnud veel armastusest ilmajäämise kartust. Kartus tuli hiljem, palju hiljem, aga ta oli eostunud sealsamas Sompa-suves, kuigi veel alles eile ei osanud Raat niimoodi mõelda, ei osanud seostada oma kartust Sompa-suvedega, oskamatu nagu ta oli. Aga näe, täna oskas!
Täna teadis ta, et see oli Sompa-suvede süü, miks ta oli aastaid Kirsika küljes kinni ega lasknud tütart enesest lahti. Sompa-suvede ajal oli ta emast liiga kaua lahus olnud. Esialgu oli kõik korras nagu eemalolekut poleks olnudki, aga kui algas sõda, mis kiskus inimestest nende pahupoole välja, muutus hoobilt kõik. Ka ema lapsepõlvekodu näitas Raadule oma pahupoolt, kui Raat jäi sõjajoone vahele ja oli emast nii kaugel, et ei teadnudki, kas ta teda enam kunagi näeb. Siis muutus Sompa kurjuse pesaks, millest Raat ei pääsenud välja, ning Raat koges seda, mida ta tütar ei tohtinud iialgi kogeda. See talletus temasse kui kabuhirm ja jäi uinunud olekusse.
Raat ei tahtnud enam Sompale mõelda, aga mõtles. Mitte Sompale, vaid Sompa ängile. Ta ei saanud ju niiviisi elada, et Sompa äng tuli teda ikka ja jälle ootamatult ründama, kui Sompa ise oli tuhktolmuks pudenenud. Raat oli ennegi püüdnud endas Sompa-suvesid põletada, kuid tagajärjetult. Sompa-suved olid nagu klantsajakirjad, mis ei põlenud ära, vaid jäid mustade tahmaliblikatena lendlema koos tädi Elsa-Marta kiuslikkusega. Aga nüüd on sellel lõpp! Nüüd sulgeb ta silmad ja vabastab ennast kõigepealt pildist, kus tädi Elsa-Marta ajab teda taga karjamaal kepiga, mida ta oli enne torganud lehmakoogi sisse, et sellega Raatu udjata. Pilt, mis oli olnud aastaid Raadu õudusunenägu – taevake, kui ilus oli ta lapsepõlv ikka olnud, et üks säärane vihapilt teda pool elu oli häirinud kui midagi uskumatut! – ja see korduv unenägu, see painaja, lõppes alles siis, kui Raat sai ise emaks ja oma laste kaitsjaks.
Miks oli vihapilt siis tema juurde hiilisammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuna edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning. Ei saa olla risu-rasu täis – ja Raat saatis suletud silmil selle aegunud pildiköndi minema. Ja oli sealjuures nii rahulik kui võis üldse olla, pilti rohkem julgustades kui laites, nagu poleks ta kunagi pildiga vaenujalal olnud. Soovis talle veel sõbralikult head astumist ja pilt hakkas talle kuuletuma. Raat lausa tundis füüsiliselt, kuidas pilt astus ohates pikale teele, kust pole enam tagasitulekut, ja Raat teadis, et nüüdsest on Sompa karjamaa väärdunud pildist prii.
Pildi lahkumine tõi ka lahenduse, miks Raat oli nii kaua Sompa-romaaniga viivitanud. Kirjutama peab ilma vimma ja vihata. Mitte et ta püüaks eemale hoiduda väärsammudest, aga neid ei tohi ka rõhutada, vaid peab südamega mõistma ja neile andestama. Nii et kui Raat tahab objektiivselt kirjutada, peab ta veel palju pilte ära saatma, et puhastada ennast ja Sompat. Alles siis saab Sompa tagasi oma mõõtmed ning muutub panoraamiks inimestele, kes seal kunagi hingasid.
Oi, kui palju Raat täna mõistis. Nüüd, kus ta oli avastanud pooljuhuslikult seose lapsepõlve ja tänase päeva vahel, mõistis ta sedagi, miks tema eneseabi algus teispoolsuselt abi otsimisega oli takerdunud. Õpetus käskis leida kõigepealt mõtteline turvapaik, kus eneseabi harjutused sooritada, ja Raat oli valinud Sompa kui oma turvakodu. Ent ükskõik, kuhu Raat ennast asetas, kas kärbiseredelitele, kus ta lapsepõlves oli ühenduses taevaga, või karjamaarohtu, kus talle meeldis põlluveerel lesida ja pilvi vaadata, või palkonitrepile, kus ta hingas endasse Sompa-suve, polnud kusagil enam hea. Sompa oli oma väe ära kaotanud.
Miks sa oma aeda turvapaigaks ei võta? küsis Kirsika imestunult ja Raat vaatas Kirsikale veel imestunumalt otsa. Või vaatas ta otsa iseendale, et oli oma aia unustanud? Oma aia!
Sel usaldushommikul rääkisid Raat ja Kirsika veel muustki. Kirsika ütles nagu möödaminnes, et ta ärkab sageli hommikuti lausetega üles – ja Raat võpatas. See oli ju Raat, kes lausetega üles ärkas! Ta oli hommikulausete üle alati õnnelik, need aitasid tal eelmise päeva kirjatööd edasi viia, aitasid takerdusest välja ja Raat pani need ruttu paberile, et sõnum kaotsi ei läheks. Kirsika aga ei kirjutanud oma hommikulauseid üles, need olid talle päevaseks mõtlemiseks. Õhtuks olid laused juba läbi mõeldud ja õhku hajunud.
Ka kandsid Kirsika laused teist sisu kui Raadu omad. Raadu laused olid lühikesed ja lihtsad, aga Kirsika omad keerulisemad. Kirsika tänahommikuseks lauseks oli: kui te hoiate käes lille või rohututti, siis ei tohi see mõjuda surnu ülesäratamisena, tema loomus on tasahiljune.
Mida selle lausega peale hakata? Aga kui Kirsika seda talle ütles, pidi lause taga midagi varjul olema, Kirsika ei puista sõnu niisama – ja Raat mõtles. Ja mõeldes tabas end küsimuselt: kas see lause oli tõesti juhuslikult sattunud