sõita. Mul hakkas poisist kahju. Kui ta uuesti startis, mõtlesin: nüüd läheb sul hästi! Ja minu üllatuseks laskiski poiss pika ilusa liu. Ta oli õnnelik ja isa oli rahul.
Äkki tuli Raadule meelde, kui tema oli alles noor ema ja läks Andra ning Aakoga kelgumäele. Andra oli väike lustija, aga Aako sattus kelgumäest vaimustusse. Sõitis niisuguse hooga alla, et kelk läks ümber ja nina veriseks, aga Aako ei teinud sellest tühiasjast väljagi, võttis kelgunööri pihku ja rühkis mäe otsa tagasi. Paabu kelgutamisest ei mäletanud Raat midagi, tal oli meeles vaid roheline kelguauto, mida taat Paabu kelgule meisterdas ja mis läks varsti pilbasteks, nii et selleks ajaks kui Kirsika sündis, polnud enam kellelgi kelguautost mälestust. Ja ka Raadule ei tulnud seoses Kirsikaga ühtki kelgumälestust meelde. Ometi pidi temalgi kelk olema. Või ei olnud? Või käis ta kelgumäel alles siis, kui juba suurem oli? Ilma Raaduta ja sõpradega.
Kas tõesti läheb minevik nii ruttu meelest, nagu seda poleks olnudki? Ometi see ju oli. Või toona ei kuulatanud Raat laste rõõmuhääli nagu ta praegu kuulatab? Ei väärtustanud neid, nagu Kirsika oskab väärtustada. Toona mõtles Raat vaid, kuidas saaks kelgumäelt koju laua taha kirjutama.
Kui Ekke oli üheksa-aastane, tabasin end mõttelt, jätkas Kirsika, et mul on sellepärast julge laps, sest olen ise tema hinge kujundanud – ja juba omaenese lapsepõlves, kus ma mõtlesin detailselt, milline laps ma tahtsin olla. Mäletad, ma lõin mängu, milles ma olin väga julge tüdruk ja ma mängisin seda mängu üksi ja koos sõpradega vähemalt üheksa aasta jooksul. Ekke ongi seesama laps. Nii oma positiivsete kui ka negatiivsete loomuomaduste poolest, kuigi toona ei näinud ma ühtki omadust negatiivsena nagu nüüd.
Samuti ei olnud ma nii sotsiaalne nagu on Ekke, kes suhtleb aktiivselt.
Mina mängisin oma parimate sõpradega ega näinud ülejäänud maailma enda ümber. Mind ahistas, et sa ei lubanud mul midagi teha. Sa olid hoolitsev ema ja ma olin alati pestud ja triigitud, sel ajal kui Andra lapsed Kaur, Laura ja Indrek võisid käia riides kuidas tahtsid. Mu hing ihkas olla nendesugune ja Kissa, tüdruk, kelle ma oma peas lõin, oli noorte vanemate iseseisev laps, kes ei pööranud riietele tähelepanu.
Aga emana märkan ma ehmatusega, et Ekke ei hooli üldse rõivastest. Kus ta need seljast võtab, sinna need langevad, nii et Saamu ütleb ühtelugu: meil on toas jälle põrandariided! Ja koolis ütlevad kaaslased: Ekke, sul on pusa tagurpidi! Aga tema vastab rahulikult: homme on see jälle õigetpidi. Loomulikult, sest ülepea tõmmates jääb tal pahupool uuesti sissepoole. Tema meel on alati tegevuses millegi huvitavamaga kui riided, nii et oma hinges ma mõistan teda, kuigi emana ma ei saa sellesse positiivselt suhtuda.
Lapsepõlves ei olnud ma kunagi liider ja põhipõhjuseks oli see, et olin teistest erinev. Suuremas grupis jäi minust alati mingi osa varjatuks, aga minu Kissa oli julge, tema suutis ilma pingutamata kõiki oma ideesse haarata. Mina suutsin vaid haarata õelapsi, kes olid minust nooremad.
Kissa julges olla tema ise, kuid toona ei osanud ma selle loomuse taga näha egoismi. Ei osanud näha, et sellised inimesed on oma mõtetest niivõrd hõivatud, et nad ei pruugi märgata, et teistel on teised vajadused. Seda psüühilist julgust tajun ma ka Ekkes. Praegu on see küll alles lapse süütu egoism, aga sellest võib saada ohuallikas. Täiskasvanu pilgu läbi mõistad, et alati ei saa olla oma ideede pakkuja, vaid sa pead oskama ka ennast teisele inimesele häälestada.
Kõik on Ekket armastanud ja teda on võetud just sellisena nagu ta on. Vastatud tema avatusele omapoolse avatusega. Ent esimesed ebakõlad tekkisid siis, kui sündis Ole. Kui ma ei olnud enam Ekke päralt. Ja kui Ole kasvas ja nad hakkasid juba koos mängima, ei saanud Ekke kuidagi aru, miks Ole tema ideed omaks ei võta. Ei saanud aru, et Ole oli väike.
Raat kuulas Kirsika juttu, aga seekord oli minevik nagu peo peal. Minevik ei olnud enam õhtune päike, mis oli metsa taha vajunud, vaid tõusis teispoolt metsa uuesti üles koos vahtkummist Kissaga. Mitte väljamõeldud Kissaga, mis sündis alles siis, kui Kirsika hakkas kaisuloomade east välja kasvama, aga ei raatsinud Kissast veel kuidagi loobuda ning lõi oma kujutluses ta endale ideaalsete loomuomadustega mängukaaslaseks. Ja kehastas ise Kissat, kuigi Kissa polnud lõplikult temaga seotud. Kissa-mäng oli kui näidend, kus oli palju rohkem tegelasi kui mängijaid kokku, nii et aeg-ajalt tuli igal mängijal peale oma põhitegelase kehastada kedagi uut. Ka Kissat ennast võisid kehastada Andra lapsed, eriti Laura, kellel oli Kirsika meelest palju Kissale sobivaid omadusi, või Kirsika pinginaaber, tema parim sõber, kes oli Kirsikaga võrdne mängulooja.
Ent see, kes praegu ennast Raadu peopesal näitas, oli veel vahtkummist mängukass, Kirsika ainuke kaisuloom, kes oli kõikjal temaga kaasas ja oli juba nii ära kulunud, et püsis vaevu koos. Kirsika ei olnud Ekke, kelles peegeldus armastus paljude vastu.
Ekke kuhjas voodisse kõik oma suured ja väikesed loomad, nii et mahtus vaevalt nende keskele ära, ja kui Ekke pärast Ole sündi tuli oma loomadega Raadu kõrvale magama, võttis Raat salamahti loomi vähemaks, et Ekkel ja tal endal oleks pisutki ruumi. Aga alles nüüd, kuulates Kirsikat, hakkas Raat Ekke olemust ja tema suhtlemisvajadust mõistma.
Ka Raat oli alati vajanud suhtlemist, ainult nüüd, viimasel ajal hakkas ta suu kinni jääma. Kas sellepärast et kõik tema lähedased olid tänaseks saanud juba kinopildiks, mis oli varem lmitud? Et ta nägi neid nagu võre taga? Et nad lehvitasid talle küll rõõmsalt, aga ei näinud enam Raadu vastulehvitust. Ja ikkagi oli hommikuti hea nendega koos ärgata. Tunda enda keha ümber mineviku käsi, mitte nägu ega hingamist, ainult nähtamatuid käsi.
Tunda elutuha hõõgumist.
Kirsika Kissa tõi meelde ka Raadu enese lapsepõlve. Tiris selle sama metsa tagant välja tema igaõhtuse kujutlusmängu kompensatsiooniks päevasest puudujäägist. Jah, ka Raat ei olnud sündinud liidriks nagu Kirsikagi. Nad keegi ei olnud liidrid, ei Kirsika, ei Raat ega Raadu ema Magdaleena, aga neil kõigil olid olnud oma unistused. Raadu unistuseks oli olla Maret, kes ta ei saanud kunagi olla, nii nagu Kirsika ei saanud olla Kissa. Maretil olid anded, mis Raadul puudusid. Ta laulis kõige paremini, ta tantsis kõige paremini, ta mängis klaverit kõige paremini, tal oli kõige suurem raamatukogu kodus, terve raamatute tuba ja ta oli oma klassis esimene õpilane. Esimene, mitte kunagi teine ega kolmas. Isegi mitte viiemiinuseline, vaid alati viieline. Ja lisaks andekusele istutas Raat ka Maretisse ühiskondliku positsiooni. Maret oli koolidirektori tütar ja see kool kuulus tema isale.
Raadu lihtsustatud mõttemäng polnud võrreldav küll Kirsika omaga, aga siiski oli see millegi poole püüdlemine, mis aitas tal eneseks saada. Mäng andis talle särtsu nagu katkine elektrijuhe.
Aga alles täna tegi Raat ühe avastuse, mis teda ennastki hämmastas, ja näitas, kuidas kõik on omavahel otsekui nööriga kokku seotud. Et eluhoiak, mille ta oma Mareti-mängusse pani, pärines algselt tädi Elsa-Martalt, Raat ainult võimendas seda. Või pärines see siiski emalt, kelle meelest polnud keegi kõrgem tädi Elsa-Martast? Ja alles nüüd, aastate järel, tajus Raat sedagi, et tädi Elsa-Marta oli olnud emale nagu uhkuseasi, ja see, et ta tohtis teda omada – või omas hoopis tädi Elsa-Marta Raadu ema? – tegi Raadu ema õnnelikuks.
Ema ise oli samasugune nagu Raat, nad sulasid inimestega kokku ega paistnud silma. Aga tädi Elsa-Marta oli otsusekindel ja asjalik. Ta oli ikkagi ringkonnakohtuniku abikaasa ja oma õemeest jumaldas ema samuti. Ent peale asjalikkuse imbus tädi Elsa-Martast aeg-ajalt ka midagi uut, mis emast kunagi ei imbunud. Tädi Elsa-Marta luges ajalehte ja tellis koguni naisteajakirja „Maret“, mille jaoks emal ei jätkunud raha ega tahtmistki. Kas mitte selle ajakirja järgi ei pannudki Raat oma kujutlustüdrukule nime? Ei, enne sai tädi Elsa-Marta ise Maretiks – nii hakkas kantseleiülem Herbert oma abikaasat kutsuma – ja alles seejärel andis tädi Maret oma nime nagu teatepulga Raadule üle.
Ajakirja kaudu laienes ka suviti Raadu sõnavara, kui tädi Elsa-Marta hakkas kirsse pudelisse toppima ja neid vekkima. Just vekkima, mitte kuumutama. Proua Vanaveski vekib talveks isegi kanapoegi, ütles tädi Elsa-Marta uhkelt. Aga mis proua Vanaveskil viga, temal on ju mõis käes, ta vekib suve läbi marju ja juurvilju ja kui me talvel talle külla läheme, pole tal muud muret, kui ainult purke avada. See oli vist ka ainuke kord, kus Raat tajus, et tädi Elsa-Marta oleks tahtnud olla keegi teine. Oleks tahtnud olla oma mõõtmetest väljas, mitte ainult igapäevaelu pisikestes