saholli sees ja … Paljugi, mis reisul ei juhtu.”
„Reisul ei juhtu midagi,” vastasin kuivalt. „Võib-olla peame jala tagasi tulema ja …” kahetsesin kohe viimast lauset taga, kuid parata polnud miskit.
„Jala? Riiast?”
„Mis seal's ikka,” püüdsin asja naljaks pöörata. „Kristjan Jaak läks jala Tartust Riiga.”
„Mis? Tuleb ta nüüd ka teiega kaasa?”
Oh pühadevägi! Aga hea sõna võidab võõra väe …
„Ta on surnud! Läinud sajandil. Kristjan Jaak Peterson.”
Tädi rahunes ja jätkas kohvri juures askeldamist. „Kindlasti jälle mõni õnnetus, ma ütlen, kui need lapsed omapead mööda maad laiali saadetakse, kõik need rahvamalevad ja niisukesed asjad on üks hädaorg!”
Ükskõik, millest ka ei räägiks, ikka jõuab tädi rahvamalevani – nii kutsub ta õpilasmalevat, ehitusmalevat ja üldse kõiki noorte suvelaagreid. Kui ma varakevadel teatasin, et panin end õpilasmaleva nimekirja, ässitas tädi terve suguvõsa minu vastu üles, saatis emale maale ahastava kirja: „Kas sina, Tiiu, tahad tõesti nüüd ainsa lapse surma saata?” Ja sai, mis tahtis. Tõmbasin oma nime kirjast maha, aga haugutada saan siiamaani. Ime seegi, et tädi ei tõstnud samasugust kampaaniat mu Riigasõidu vastu – nähtavasti mõjus Aeda isa kuulsus talle usaldustäratavalt („Vat see Aet on sulle paras sõbranne, heast perekonnast, prillid ees ja puha!”), Aet oskas tädi nii peenelt pehmeks rääkida, et Maria peaaegu ajas mind „reisule”: mis see noor inimene kopitab kodus, ei näe ilma ega inimesi, ei õpi häid kombeid ega midagi … Võluvõim oli sellelgi, et pidime Lätimaale sõitma kirjanike bussiga: Aeda isa teatas, et neil ruumi laialt, pool bussi tühi, mis nii viga prii küüdiga matkata.
Aga oh jeerum, kuidas lähen mina kirjanike bussi üüratu klikiaegse kohvriga, millel veel pealegi valgest linast õmmeldud „saholl” ümber, „saholli” peal keemilise pliiatsiga kiri „PRL MARIA PERLING, TALIN, EUROPA”? (Kui kunagi ammu oli meie pere oma nime Pärliks eestistanud, jättis tädike end uhkelt Perlinguks.) Ometigi on mul olemas laia õlarihma ja tõmblukuga erepunane spordikott …
Sellal, kui tädi hommikusöögiga askeldas, õnnestus mul kohvrist välja pukseerida šenillist hommikumantel, uhutud pesu ja murumüts (selle oli tädi tikkinud mulle viieteistkümnendaks (!) sünnipäevaks – päikesepiste eest hoidumiseks, justkui peaks ta mind kolmeaastaseks või ebanormaalseks). Juurdlesin omaette kolme kohvrist leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga.
„Arvad, et toll ei lase läbi?” küsis ta.
„Mh?”
„Noh, et kahtlustavad piirituseveos?”
„Armas tädi, pole ju mingit tolli!”
„Minaolen reisinud, ära mind tumesta. Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval („Oh, neli pakki!”), vaata, et sa igalpool käsi desinfitseerid. Ja ära puukeunusta!”
Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu. Tädi aina rääkis ja rääkis, mina mõtlesin omi mõtteid ja otsustasin lõpuks, et pakin asjad ikkagi hoopis punasesse spordikotti. Võtsin just hoogu revolutsioonilise otsuse teatamiseks, kui äkki tädi üles hüppas ja riidekapi juurde tormas: „See on see skleroos! Võta nüüd riidest lahti!”
Halba aimates võtsin teksased jalast. Mu tädi on õmbleja – küllaltki osav seejuures – siis, kui ta õmbleb võõrastele. Ta on võimeline teistele tüdrukutele isegi teksaskleite ja spiraalseelikuid õmblema. Ainult mitte mulle.
„Sa oled nii lapse nägu, moeahvimised sulle ei sobi. Targanaise tunneb alles siis ära, kui ta suu lahti teeb,” tavatseb tädi Maria ütelda.
Ja ma tegin suu lahti. Tegin suu lahti ja oleksin öelnud palju tarku sõnu, kuid nutt tuli kurku, sest mulle ulatati midagi jälki. Riidepuul rippus üks rotikarvaline vormitu ja õudne asi.
„Sinu reisukostüüm. Noor daam ilma reisukostüümita – see on prosta inimese tunnus.”
Tahan olla prosta inimene!
„Proovi nüüd ometigi selga! Võib-olla on ta veidi avar, aga nii kallist riidest kleitkostüümi ei õmmelda noorele inimesele ometi iga aasta. Pärlhall, ingliskraega – alati moes!”
Ah et selline on see romaanide kuulus pärlhall!
„Ei usu!”
„Võib-olla kaldub ta ka khakivärvi poole.”
„Sellest inimesest küll elulooma ei saa, kellel seda värvi kaki on.”
„Khakivärvi, ütlesin.”
„Olgu või inglipissu värvi, mina seda selga ei pane.” Hakkasin teksaseid tagasi jalga ajama. Tädi konutas laua taga ja – nuttis! Vesistas tõepoolest!
„See on see tänu,” nuutsus tädi Maria, „öö otsa ei saanud ma silma kinni, üheksa korda mõõtsin ja lõikasin. Nüüd ei passi …”
Hale hakkas. Läbi kõik, mõtlesin, ja sukeldusin khakivärvi rotindusse. Peegli ette astudes tegi mind nukraks kirjanduse tulevik: vähemasti need kirjanikud, kes selles saatuslikus Riia-bussis sõitma saavad, heidavad naeru käes hinge. Kleit oli nii lai ja nii pikk, et isegi vöö viimase võimaluseni kokkutõmbamisega ei päästnud midagi: khakivärvi kangas vajus lotendades käeaukude kohal üle vöö.
„Kurte vabaks,” kamandas tädi elustudes. „Nii, nüüd jaki peale, varrukad kolmveerandiks, krae üles … Elegantne lohakus on alati moes, pea seda meeles.”
Mu sisemuses ulgus üks ääretult nukker elegantselt lohakas hunt.
„Ma ütlen,” võidutses tädi, „professoritele passin ma õmblema, inseneridele passin, kunstnikkudele ja õpetajatele passin. Ja sulle nüüd ei kõlba. Pea püsti! Selg sirgu!”
Vastutasuks lubas ta mul asjad spordikotti ümber pakkida. Pidin Aeda juures olema kell pool kümme. Tavakohaselt ajas tädi mind tund aega varem kodunt välja ja esmakordselt ei protestinud ma selle vastu: kartsin uusi üllatusi. Mul õnnestus isegi ta saatmiskavatsust väärata (kahtlustan, et ta ise ka häbenes minusuguse elegantselt lohaka roti kõrval käia), kuid hüvastijätul tabas mind uus õnnetus: vahepeal oli vihma tibama hakanud. Ma ei lootnudki seda, et tädi annab mulle kaasa kokkupandava vihmavarju, mille ta ise mulle üheksanda klassi lõpetamise puhul kinkis (tean juba – „Las mõni asi seisab uus ka!”), aga seda ma ka ei aimanud, et ta tagavarade hulgas üüratult suur must vihmavari peitub – peaaegu niisama pikk kui ma ise, käepidemeks luust nikerdatud koerapea. Ahastades haarasin selle kätte, tegin tädile võltsima pai kui kunagi varem ja jooksin trepist alla. Tundsin tänavalgi, kuidas tädi hell pilk mind neljandalt korruselt läbi sünge vihmavari-elamu selga sihtis, kuid ei vaadanud tagasi. Mulle paistis, et läbi vihmapiserduse hüüdis üks tuttav hele naisehääl midagi kalossidest, ja ma pistsin jooksu. Kähku, kähku trammi peale! Et mind ometi ükski tuttav ei näeks, enne kui Aeda juures kauni kostüümipeo lõpetan! Armas taevas, kingi mulle Enn Selliku jalad! Kui suurepäraselt need sobiksid selle khakivärvi elegantse lohakusega!
Kuid armas taevas kinkis mulle peale vihmapiserduse üksnes imelise kohtumise: prillipoe nurga juures pidin peaaegu kokku põrkama Märdiga … See on vana Newtoni võileivaseadus: kui kukub, siis ikka võipoolega vastu maad. Poleks Märt mind tervitanud, siis oleks sellele olnud kaks seletust: ta kas ei tahtnud mind tunda või ei tundnud tõepoolest ära (tänu rotindusele ja sirmile). Aga ta tervitas. Lisasin kiirust ja jõudsin trammile silmapilk enne uste sulgemist. Loomulikult ei sulgunud hea vana „koerapea” niisama hõlpsasti kui trammiuksed, sain ta siiski imekombel avatuna trammi hiivatud. Võttis tükk aega ja pusimist, enne kui ta oma mustad tiivad korralikult sorakile laskis (trammi sisenemisega oli murdunud ainult kaks ribi). Tundsin end viimase hädavaresena. Märdi vihmamantlit kaugeneva prillipoe nurgal helendamas nähes naersin iseend: „Kuid nüüd – mu lapsed ootavad mind!” ütles kangelanna musta vihmasirmiga viibates. „Kahjuks on teie hambad endiselt terved,” vastas kangelane ja sisenes prillipoodi.
Saaks