tüse daam. (Kahtlustasin, et see oli meie Meerits.) Esmakordselt kuulsin, et mind võeti uude kooli vastu ainult tänu tädi Maria töötutvustele. „Ja nüüd näib, et sel daamil oli õigus: ei pääse sa enam edasi ega tagasi,” ohkas ema.
Siis tuli jutt, mis mulle maast-madalast tuttav: kui raske oli temal sõjajärgseil aastail edasi õppida, kuidas ta ülikooli ajal õhtuti masinakirjatöid tegi ja kuidas isa EPA-s õppimise kõrval raudteejaamas vaguneid laadimas käis. Kõik lõppes sellega, et lasin end pehmeks rääkida. Imelik: vahel tundub ema nii mõistev ja omasugune, et meie vanusevahe ei tule mulle meeldegi, vahel aga hakkab ta igavalt moraali lugema, ilmutab oma vaadetes sellist puisust ja vanamoelisust, et paistab tädi Maria hingesugulasena.
Esimest korda elus tegin ema loal koolist poppi. Päeviku märkustelahtrisse kirjutas ema: „Maarja puudus laupäeval koolist kodustel põhjustel.”
Kui isa õhtul metsast tagasi jõudis, müts pisikesi punapuravikke täis, tegime kolmekesi kena koduse peo. Miisu hõõrus vöödilise sabaga mu sääri, puravikud nätsusid mõnusasti hamba all, Nukits kraapis välisust ja lootis sisselaskmist, isa rääkis kahest hiljuti tabatud salakütist ja ema vaatas meid oma läikiva kastanimuna-pilguga. Naersime kolmekesi tädi Maria naljakaid põhimõtteid – ja järgmisel päeval tõigi postiljon telegrammi Tallinnast:
AERGE EHMATAGE MAARJA TEADMATA KADU-NUD VOEIB OLLA POLE MOERVATUD OOTAN VASTUST MARIA PUNKT.
Vastusena sõitsin ise pühapäeval linna, kott moosija seenepurkidest raske kui paekivi. Aga süda sai sellest popipäevast kergeks. Enesehaletsuse asemel tundsin suurt trotsi, meeletut tahtmist Meeritsale näidata, et ma pole mingi hädakänkar, kes üksnes ühe õmbleja palvel tema klassi võetud.
Loomulikult ei läinud kõik nii nagu muinasjutus: mõeldud-tehtud. Kulus tükk aega, peaaegu terve õppeveerand, enne kui kõrgeauline 9. a mind oma täieõiguslikuks liikmeks võttis. Oma klassi kiuste hakkasin vahetundides sõbrustama Stiinaga 8. b-st, igal võimalikul ja võimatul juhul näitasin oma teravaid hambaid – vahel naeratades, aga enamasti hammustades. Uurisin isegi tädi Maria piiblit, et leida neile, kes mind neitsi Maarjaks kutsusid, kõlavaid vastunimesid. Lõppude lõpuks olin ju minagi pärit samast perest, kuhu kuulusid isa ja tädi Maria, ja mis oli külas tuntud oma sõnakuse poolest, ning ma võisin seda sõnakust pruukida teiste pihuks ja põrmuks tegemisel, kui ainult tahtsin. Tegelikult ei tahtnud … Kuid just oma õhukese naha tõttu põdesin ma kiiresti ja põhjalikult läbi kõik ümberkohanemistõved, sain kätte žargooni ja klassi tavad nii karvapealt, nagu oleksin klassikaaslastega ühes lastesõimeski käinud. Kõik see mäng pakkus mulle lõbu nagu mõni võõramaine näidend. Ainult et – ühtegi lähemat sõpra ma oma klassist ei leidnud.
Tramm loksus ja logises, nagu tahaks mind kiusata patuste linnamõtete eest. Veel viis minutit, siis olen Aeda pool. Ehk õnnestub elegantne khaki kuskile salaurkasse visata, ja siis kaome. Labriit, Lätimaa!
3
„Labriit!”
Aet avas ise ukse, punane sebrasärk seljas ja uued kuluvad teksased jalas. Vaat see on alles õige elegantne lohakus: need püksid tõi Aeda isa tütrele turismireisilt Inglismaalt, kus nad olevat maksnud rohkem kui üks korralik ballikleit – ja just tänu oma poolpeetud väljanägemisele – kuluvusele, pleekivusele ja kortsuvusele.
Viskasin koti nurka ja ajasin vihmavarju võimsad tiivad jälle laiali. Sirm võttis enda alla pool esikut – näis, nagu pesitseks siin tige hiigellind. Märkasin peeglis oma alati moodsat inglise kraed, ja tuju langes korrapealt.
„Su džiinid meenutavad mulle Tuhkatriinut,” ütlesin juukseid harjates Aedale.
„Tuhkatriinut? Miks?”
„Noh, pealtnäha vaatad, et eht paadialuse püksid, aga kui järele uurid, siis leiad, et neil on kuninglik hing!”
„Pükste hing?”
„Või hind,” maksin Aedale kätte iseenda khakikarva alanduse eest. Kord Päitsik puskis Punikut ja Punik jälle hunnikut, nagu me kord üht valmi edasi arendasime …
Aet naeratas ühe suunurgaga ja mu süda aimas õnnetust.
„Astu sisse,” avas sõbratar oma toa ukse.
Raalisin hetkega peas läbi kõik võimalikud Aeda paha tuju põhjused: väljasõit lükati edasi, mind ei võeta kaasa, meid ei võeta kaasa …
„Terekest!”
Stiina istus kušetil ja luges rahulikult mingit vanaaegset raamatut. Stiina võis lugeda ükskõik kus ja ükskõik kunas, ta oli kõigega rahul, kui tal ainult lugeda lasti. Kiikasin üle Stiina õla – ikka ja jälle luuletused!
„Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga.”
„Ernst Enno,” ütles Stiina vabandavalt.
Hakkas justkui piinlik enda pärast: mina aina kibelen ja rabelen ja häbenen, aga teine inimene istub sellal ja loeb: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad …” Nagu poleks midagi juhtunudki! Aga tegelikult – mis siis ikka juhtus! Mingi pisike riidetüli, väike vihmatibutus, mokaotsast öeldud tere … Puhas tõde on see, et kodus õitseb varsti ristikhein – õitseb õrnaleheline väikese linalaka õienutiga valge ristik, õitseb punane härjapea, mille vars on tugev ja lehed lopsakad, vanarohelised. Varsti hakkavad mesilased peret heitma ja isa käib õuel ringi tihedast mustast võrgust näokattega, käes suitsulõõts, millest tuleb koduneva puu magusat peent lõhna … Nukits tahab talle arusaamatust tegevusest ka osa võtta, püüab viisakate aevastustega isa tähelepanu endale tõmmata … Ja taevas on suur ja sinine, üksnes paar vahulist pilve otsivad endale seal päikese ligi tegemist.
Tühja! Kui reisist asja ei saa, sõidan jalamaid koju.
Aet pakkus küpsist ja kommi.
Kaunis seltskondlik vaikimine hakkas mind juba tüütama.
„Millal me siis jalad selga võtame?” küsisin.
„Vaata nüüd … jah … asi on sedasi, et sõidust ei tule midagi välja,” vastas Aet häbelikult. „Minaei saa sinna kohe midagi parata.”
„Ta sõidab üksi,” selgitas Stiina ja väristas jalga.
„Kukkus kohutavalt rumalasti välja: isa pidi sõitma hoopis Võrru komandeeringusse ja ärasõiduga läks tal nii kiireks, et ei jõudnudki meie asjast teistele rääkida. Noh, ema siis eile helistas, aga selgus, et bussis on veel üksainumas vaba koht …”
„Nojah,” ütlesin, endal nutt kurgus. Stiina väristas ikka veel jalga. „Misasja sa kiigutad kogu aeg kuradi lapsi!”, põrutasin talle.
Stiina ei saanud aru. Meie kandis öeldakse jalaväristamise kohta: kiigutab kuradi lapsi.
„Keegi ütles, et see väljendavat rahuldamata seksuaalsust,” ütles Aet.
Turtsusin koos Stiinaga naerda, aga parema meelega oleksin kohe püsti tõusnud ja selle majaga igaveseks hüvasti jätnud. Selline altvedamine! Siiani oli Aet alati sõna pidanud, ta täpsus oli tihtipeale nii pedantne, et me Stiinaga end tema kõrval hajameelsete professoritena tundsime. Oli tal vaja meid üldse kaasa kutsuda?
„Praegu väljendab see küll rahuldamata reisihimu, ma arvan,” ütlesin.
„Aga Riiga saab bussiga ka,” õpetas Aet, „ja rongiga.”
„Mis sa kostad!” imestas Stiina. Muidugi, tema pettumus oli minu omast suuremgi: Stiina kirjutab juba sündimisest saadik luuletusi, küllap ta tahtis peale Riia linna näha ka elusaid kirjanikke, võib-olla oli tal luuletuste kaustikki kaasas … Rongiga on ju väga mõnus sõita, aga … aga meil pole nii palju rahagi, et edasi-tagasi pileteid osta. Tädilt küsida? Siis jääks sõit igavesti katki. Niikuinii.
Stiina vaatas mind oma tavalise altkulmupilguga ja ütles kõlatult: „Tead, Maarja, meie läheme niisama seiklema.”
„Kuhu?”
„Ükskõik.