on mingi kaamera ka veel peidus?” osutasin karbile.
„Sa tahad teada, kas seal on punast liha?”
„Kindlasti.”
„Seal on looma- ja sealiha. Nii et on.”
„No siis ei või ma seda süüa. Kas teil on ka sellist makaronivormi, milles on kana või kala?”
„Lasanjet on mõlemat sorti.”
„Aga kas neis on ka piima? Vaata, mu perse hakkab hüüdma nagu Stalini orel, kui ma tavalist piima näkku tõmban.”
Naine purskas nii naerma, et tatipritsmeid lendas ka minu näole.
„Andke andeks,” turtsus mutt endale kätte.
„Ei kipu veel,” leidsin ja pühkisin nina.
Imelik pood, tatistavad näkku ja naeravad ka veel selle peale.
Traavisime selle itsitajaga letist letti ja püüdsime leida mulle vähese laktoosiga sööki, mis ei sisalda punast liha. Ma ei julgenud sõnagagi mainida veel gluteenivaba dieeti, mida Sirpa oli soovitanud. Pärast seda oleksin ma ilmselt lahkunud poest rõõmsasti porgandikotti õõtsutades. Valisin kuus karpi kanakastet. See ei ole mu lemmiktoit, aga läheb vähese laktoosiga kodujuustuga alla küll. Parem ikka, kui Tai kokaraamatust leitud perselõhkamisretsept.
Parkisin auto maja ette, sest tuksuv sitahäda möllas nõudlikult väljumisvärava juures. Kiirustasin trepist üles, toidukott kaenlas, kui naabri ülakorruselt kostis sõbralik tervitus:
„Hommikust, Juha!”
Aadlimehest naaber lehvitas mulle aknast.
„Tšau. Ma pean kähku vetsu minema.”
„Sellest ma rääkida tahtsingi. Anna mulle ka see retsept. See su hommikune kokteil on vägev laksatiiv. Mul tahab vahel pikkade koosolekute ajal kõht kinni minna ja kõhukinnisus on oluliselt hullem vaev kui maine hoidmine.”
Püüdsin Pertti seletust mitte kuulata, sest otsisin just raevukalt võtmeid. Miks pidid need alati siis ära kaduma, kui häda oli kõige suurem. Steppisin uksematil nagu .red Astaire.
„Jaa,” hõikasin, usaldamata pilku tõsta, sest kartsin ka kõigest vale pealiigutuse tagavärava lahti põrutavat.
Ei, raisk! Ei leidnud võtmeid. Lõpuks vaatasin paluvalt Pertti poole.
„Kas ma saaks su vetsu kasutada?”
„Loomulikult.”
„Tuled siis äkki üsna kiiresti…”
Siirdusin pehmete, kuid libisevate sammudega naabermaja uksele. Seest kostis samme. Lõpuks. Tammusin Pertti tuulekojas nagu kiiruisutaja ja lootsin, et nende sitamaja asub laias laastus samas kohas, kus meie oma. Nüüd ei olnud enam aega otsida. Sööstsin uksest sisse, kiskusin püksid maha ja paiskasin perse potile. Samas kukkus midagi põrandale. Mu võtmed. Ilgelt käis pinda ja ajas sitale. Peas tiirlesid Kristiani ja Mikaeli higised lõustad. Enam ei olnud võimalust voolida kenasid kakapakikesi, vaid kraami tuli niipalju kui torust mahtus. Miks pidi sittumine alati just võõras kohas nii põrgulikult lärmakas olema? Ka nüüd viskas sisse parisevaid peerusid, langevaid süvaveepomme ning soole, vee ja vedela pasa tekitatud plödinat. Ja terve sitamaja oli loomulikult plaaditud, nii et kõik helid kaikusid uhkelt nagu võlvidega kirikus.
Parima stardipositsiooni võtnud hunnik oli lõpuks potis. Äkki tuleks nüüd tõusta ja minna koju jätkama? Ei. Tagupoole rünnak tuli nagu järeltõuge ja katkestas mu unistuse. Nüüd oli ka jubedalt valus. Sita hulgas oli mingit Ajaxit meenutavat persekõrvetajat. Kipitas ilgelt. Manasin tšilliseemned sügavaimasse põrgu põhja. Higi otsaees, puristasin mingit maailmalõpuhapet poti seintele. Olin täiesti jõuetu. Tõusin ettevaatlikult potilt ja kontrollisin, kas sellesse pole mitte auke sööbinud. Paistis terve olevat. Kunagi õudses pohmellis olin näinud oma sitta vahutavat, kaine peaga mitte kunagi. Tõmbasin ruttu vett. Loputasin nägu külma veega ja püüdsin end koguda. Perses kõrvetas. Kähku koju kortisoonituubi otsa istuma. Avasin ukse. Esikus seisis kaunis Pertti vanune naine valges kostüümis ja tema kõrval alla kahekümnene otsekui tenniseklubi pornokalendri fotosessiooniks riietunud blond. Tšiki tennisekleit kattis vaevu tussi. Küllap oli mängima minemas, järeldasin reketist.
„Ah, tere,” köhatasin.
Tüdruk ulatas käe.
„Tšau, mina olen Sirkku.”
„Juha.”
„Mina olen Sirkku ema Pirkko.”
„Juha. Väga meeldiv tutvuda.”
See kuradima ilus järelevalvekomitee oli siis kogu asjatoimetuse aja ootamas, et saaks uue naabriga sinasõprust sõlmida. Hoogne algus naabrisuhetele.
„Ma pean mängima minema. Paps, kas ma võin sinu auto võtta?” palus Sirkku.
„Ole lahke.”
Ta läks pringi taguotsa õõtsudes auto juurde. Seelik oli just nii lühike, kui arvasin. Pallipoolikud välkusid kutsuvalt. Kui Sirkku kummardas, et tosse jalga panna, pöörasin pilgu mujale. Mõlemal vanemal oli lõbus ilme. Küllap olid tütre seksika ilu üle salamisi uhked.
„Seda et, eks ma lähen ka. Võtmed olid kadunud ja pruukisin pisut teie vetsu.”
„Pertti rääkis, et teil on mingi seedimist soodustava jogurtijoogi retsept.”
„Jah, õigemini on see mu lapse emal. Võin selle mõni päev teile tuua.”
„Vähemalt paistab see toimivat,” naeris Pirkko.
„Jaa, üllatavalt hästi. Tuleb ühekorraga kerge ja reibas tunne.”
Pertti naeratas vaevaliselt.
Astusin uksest õue, sulgesin silmad ja tõmbasin kopsud puhast õhku täis. Oli alles kogemus. Silmi avades nägin enda poole uurakil olevat noort tihedat peput. Sirkku otsis midagi isa bemari tagaistmelt. Ei olnud ta säärtel veel kodujuustu meenutavat tselluliiti. Sirkku tõusis ja pöördus ümber.
„Ah, Juha. Muide, kas sa tennist oskad mängida?”
Jäin sõnatuks.
„Ei ole veel proovinud.”
„Võiksin millalgi õpetada, kui tahad… Annan lastele ka suviti tennisekoolis tunde.”
„Ma olen vist natuke liiga suur poiss.”
„Isal on aeg ühel eraväljakul. Võime seal proovida,” pakkus Sirkku, süütu ilme näol.
See oli jälle see tüüp, kellest oli tehtud miljon filmi. Ajavad vana mehe pea segi, et lihtsalt proovida, kuidas mingit sorti flirt töötab. Saavad ilmselt mingisuguse rahulduse, taibates, et hetk hiljem lööb ka see papi südamerabanduse piiril pihku, nagu oleks just selle kunsti leiutanud. Mina sellesse võrku ei langenud.
„Vaatame, kui meil pisike koju jõuab,” arvasin.
„Pisike?”
„Jah, ma sain eile väikese tütre. Ta kasvab sama ilusaks kui sinagi.”
„Aitäh… või siis palju õnne.”
„Tänks.”
Lehvitasin tenniseässale, kui ta isa BMW-sse hüppas ja summuti suitsedes gaasi andis. Lukustasin end koju enda väljalasketoru määrima.
Soojendasin potis korraliku portsu kanakastet, enne kui Ämmaemandakooli tagasi läksin. Äkki meenus mulle too lillepahmakas. Loodetavasti ei olnud seal mingeid kergesti närtsivaid lilli. Vähemalt oli see suur. Täiesti arutult suur kimp roosasid roose ja nende vahel kaart. „Õnnelikult Hispaania-vanaemalt ja Pedrolt sületäis õnnistust teile kõigile! Poeg, ma olen sinu üle uhke.” Kurgus nügis miski, nagu oleksin pinksipalli alla neelanud. Olin ikka hapras seisus küll. Kuhu oli kadunud mu sisemine gangster? Ohkasin sügavalt ja pühkisin kindluse mõttes mõlemad silmanurgad varrukasse. Võtsin kimbu kaenlasse ja läksin auto juurde.
Pidin peaaegu kokku põrkama higise naabritšikiga. Higist märg särk paljastas kõvastunud nibud nagu kaks väikest viinamarja.