mida tähendab olla – surnud?”
“Miks sa seda küsid, David?”
“Poiss, kes toob piima – ta nägi hommikul seda oravat. Ta ütles, et ta ei maga. Et ta on – surnud.”
“See tähendab, et orav, tõeline orav karusnaha all, on ära läinud, David.”
“Kuhu?”
“Kaugele maale, ehk.”
“Kas ta tuleb tagasi?”
“Ei.”
“Kas ta tahtis minna?”
“Me loodame seda.”
“Kuid ta jättis oma – oma karusnahkse kasuka maha. Kas ta ei vajanud – seda?”
“Ei, või ta oleks selle kaasa võtnud.”
David oli siis vait jäänud. Ta oli paariks päevaks kummaliselt vait jäänud; siis ühel hommikul koos isaga metsas olles hüüatas ta rõõmsalt. Ta seisis jääga kaetud oja kõrval ja vaatas väikest musta auku, läbi mille oli selgelt näha kiirustavat vett.
“Isa, oh, isa, ma tean nüüd, kuidas on – surnud olla.”
“Oh – David!”
“See on nagu vesi ojas, tead. See läheb kaugele maale ega tule tagasi. Ja ta jätab oma väikese külma jääkasuka maha, just nagu see orav tegi. Ta ei vaja seda. Ta võib minna ilma selleta. Kas sa ei näe? Ja ta laulab – kuula! Ta laulab, kui läheb. Ta TAHAB minna!”
“Jah, David.” Ja Davidi isa oli kergendatult ohanud, sest ta poeg oli leidnud saladusele selgituse, ja veel rahuldava.
Hiljem, oma raamatuis, leidis David jälle surma. Seekord oli see mees. Poiss oli jahmunult üles vaadanud.
“Kas inimesed, tõelised inimesed nagu sina ja mina, isa, surevad? Kas nad lähevad kaugele maale?”
“Jah, poeg, aja jooksul – kaugele maale, mida valitseb suur ja hea Kuningas, nagu meile räägitakse.”
Davidi isa oli värisenud seda öeldes, ning kartlikult tagajärge oodanud. Kuid David oli vaid õnnelikult naeratanud, kui ta vastas:
“Kuid nad lähevad lauldes, isa, nagu väike oja. Tead, ma kuulsin seda!”
Ja nii oli lugu lõppenud. David oli nüüd kümnene, ja ikka veel ei kostnud surm tema jaoks hirmsalt. Selle üle oli Davidi isa rõõmus; ja siiski, just sellepärast ta ka kartis.
“David,” ütles ta õrnalt. “Kuula mind.”
Poiss pöördus pika ohkega.
“Jah, isa.”
“Me peame ära minema. Väljas, suures maailmas on mehed ja naised ja lapsed, kes sind ootavad. Sul on ilus töö, mida teha, ja oma tööd ei saa teha mäe tipus.”
“Miks mitte? Mulle meeldib siin ja ma olen alati siin olnud.”
“Mitte alati, David; kuus aastat. Sa olid neljane, kui ma su siia tõin. Sa ei mäleta ehk.”
David raputas pead. Ta pilk oli jälle unistavalt taevasse tõstetud.
“Arvan, et mulle meeldiks – minna – kui ma saaksin purjetada selle väikese pilvepaadi peal,” pomises ta.
Mees ohkas ja raputas pead.
“Me ei saa minna pilvepaatidega. Me peame kõndima, David, mõne aja – ja me peame minema varsti – varsti,” lisas ta palavikuliselt. “Pean viima su tagasi – sõprade juurde, enne…”
Ta tõusis ebakindlalt ja püüdis sirgelt kõndida. Ta jalad värisesid ja ta veri peksles oimukohtadel. Ta oli ehmunud oma nõrkusest. Hirmust tekkinud raevuga pöördus ta järsult poisi poole tema kõrval.
“David, me peame minema! Me peame minema – HOMME!”
“Isa!”
“Jah, jah, tule!” Ta komberdas pimesi, kuid jõudis kuidagi majaukseni.
Tema taga istus David, ikka veel tuimalt vahtides. Järgmisel hetkel oli poiss püsti hüpanud ja isale järele kiirustanud.
II peatükk. Teel
Mees oli muutunud kummaliselt tugevaks. Peaaegu kindlate kätega võttis ta maha fotod ja Sixtuse Madonna ja pakkis need korralikult karpi, mis pidi maha jääma. Oma voodi alt tõmbas ta välja suure tolmuse reisikoti ning selle sisse pani ta veidi toitu, mõned riided ja suure hulga tuppa laiali pillatud noote.
David ukseavas vahtis hämmeldunult, imestades. Pikkamööda tekkis ta silmisse pilk, mida polnud seal kunagi olnud.
“Isa, kuhu me läheme?” küsis ta viimaks väriseval häälel, kui ta aeglaselt tuppa tuli.
“Tagasi, poeg; me läheme tagasi.”
“Sinna külla, kust me saame mune ja sealiha?”
“Ei, ei, poiss, mitte sinna. Ühte teise kohta. Seekord läheme alla orgu.”
“Orgu – MINU orgu, Hõbedase Järvega?”
“Jah, mu poeg; ning kaugemale – palju kaugemale.” Mees rääkis unistades. Ta vaatas fotot oma käes. See oli libisenud lahtiste noodilehtede vahele ja seda ei pandud koos teistega kõrvale. See oli ilusa naise pilt.
Hetkeks vaatas David teda ebakindlalt; siis hakkas rääkima.
“Isa, kes see on? Kes on kõik need inimesed piltidel? Sa ei rääkinud mulle neist kunagi peale selle väikese ümmarguse, mis sul taskus on. Kes nad on?”
Vastuse asemel pööras mees oma unistava pilgu poisile ja naeratas mõtlikult.
“Ah, David, poeg, kuidas nad küll sind armastavad! Kuidas nad sind armastavad! Kuid sa ei tohi lasta neil end ära hellitada, poeg. Sa pead meeles pidama – meeles pidama kõike, mida ma sulle rääkisin.”
Veel kord küsis David oma küsimust, kuid seekord pöördus mees vaid tagasi foto poole, midagi pomisedes, mida poiss ei mõistnud.
Ja David ei küsinud seda enam. Ta oli liiga hämmeldunud, liiga mures. Ta polnud kunagi näinud oma isa niisugusena. Närvilise kiiruga seadis mees väikese toa korda, toppis asjad kotti ja pakkis teised asjad ära vanasse kohvrisse. Ta põsed olid väga punased ja silmad väga säravad. Ta rääkis ka, peaaegu pidevalt, kuigi David suutis vaevalt tema jutust sõnagi mõista. Hiljem võttis mees oma viiuli ja mängis, ning mitte kunagi varem polnud David kuulnud oma isa niimoodi mängivat. Poisi silmad täitusid pisaraist ja ta süda valutas, see oli lämmatav ja tuimastav, kuid miks, ei oleks osanud David ütelda. Siiski hiljem langetas mees oma viiuli ja vajus kurnatult toolile, ning siis ronis David, väsinud ja hirmunud sellest kõigest, oma voodisse ja jäi magama.
Hallis hommikukoidus ärkas David erinevasse maailma. Ta isa, kahvatu ja õrn, kutsus teda hommikust sööma. Väike tuba oli ilma piltideta paljas ja külm. Kott, suletud ja rihmadega kinnitatud, seisis ukse juures, koos kahe viiuliga nende kastides, valmis kandmiseks.
“Me peame kiirustama, poeg. Peame käima pika maa, enne kui saame autosse istuda.”
“Autosse – tõelisesse autosse? Kas me saame niisuguse?” David oli nüüd täiesti ärkvel.
“Jah.”
“Ja see on kõik, mis me kandma peame?”
“Jah. Kiiresti, poeg.”
“Kuid me tuleme tagasi – kunagi?”
Vastust ei tulnud.
“Isa, me tuleme tagasi – kunagi?” Davidi hääl oli nüüd tungiv.
Mees kummardus ja pingutas rihma, mis oli niigi juba küllalt pingul. Siis ta naeris kergelt.
“Noh, muidugi sa tuled kunagi tagasi, David. Mõtle vaid kõigile neile asjadele, mis me maha jätame!”
Kui viimane toidunõu oli ära pandud, viimased katted kohendatud ja väike tuba viimast korda üle vaadatud, võtsid rändurid kotid ja viiulid ning läksid alla hommiku mahedasse