ilmast puretud näole tekkis siiras, kuigi ebalev sümpaatia.
“Oh, tere, pojake! Nii et sina oled see poiss, kas pole?” alustas ta kohmakalt.
“Jah, jah, ma olen David. Kuid kus on tema – mu isa, teate? Ma mõtlen, see – see osa, mis ta – seljataha jättis?” kogeles poiss. “See osa, mis on nagu – nagu jääkasukas?”
Mees jäi vahtima. Siis hakkas tahtmatult taganema.
“Noh, tead, ma – ma…”
“Kuid võib-olla te ei tea,” katkestas David palavikuliselt. “Teie pole see mees, keda ma eile õhtul nägin. Kes te olete? Kus on tema – see teine, palun?”
“Ei, ma – ma olin ikka siin, see tähendab – mitte alguses,” ütles mees, kes ikka veel kiiresti ja ebateadlikult taganes. “Ma – ma olen vaid Larson, Perry Larson, tead. See oli Mr. Holly, keda sa eile õhtul nägid – ma olen tema sulane.”
“Siis kus on Mr. Holly, palun?” kogeles poiss, kiirustades küüniukse poole. “Ehk tema teab – minu isast. Oh, seal ta on!” Ja David ruttas küünist välja, üle õue köögiveranda poole.
Seejärel veetis David õnnetud kümme minutit. Peale Mr. Holly oli seal Mrs. Holly ja see mees, Perry Larson. Ja nad kõik rääkisid. Kuid nende jutust mõistis David vähe. Ühelegi oma küsimusele ei saanud ta rahuldavat vastust.
Ja ka tema omalt poolt ei paistnud neile vastavat rahuldaval viisil.
Nad läksid siis hommikust sööma, Mr. ja Mrs. Holly ning see mees, Perry Larson. Nad kutsusid ka Davidit – vähemalt Mrs. Holly kutsus teda. Kuid David raputas pead ja ütles: “Ei, ei, tänan teid väga; ma tõesti ei tahaks, kui te lubaksite – mitte praegu.” Siis ta istus trepile, et mõelda. Nagu suudaks ta SÜÜA – selle suure, lämmatava klimbiga kurgus, mis keeldus alla minemast!
David oli läbini hämmeldunud, hirmunud ja pettunud. Ta teadis nüüd, et ta ei näe enam kunagi oma kallist isa ega räägi temaga. Nii palju oli ta viimase kümne minutiga väga selgeks saanud. Miks see nii pidi olema või mis isa tahab, et ta teeks, ei olnud ka sugugi selge. Alles praegu hakkas ta mõistma, mida ta isa äraminek talle tähendas. Ja ta ütles endale raevukalt, et ta ei talu seda. TA EI TALU SEDA! Kuid seda öeldes, ta teadis, et see oli siiski nii – tagasipöördumatult nii.
David hakkas siis igatsema oma mägikoju. Seal oleks vähemalt kallis mets tema ümber, lindude, oravate ja sõbralike väikeste ojadega. Seal oleks Hõbedane Järv, mida vaadata, ja kõigile neile võiks ta rääkida oma isast. Ta uskus, tõesti, et seal paistaks, nagu oleks isa tõesti temaga. Ja, igal juhul, kui ta isa peaks kunagi tagasi tulema, siis hakkab ta teda just sealt otsima – sealt väikesest mägimajast, nii kallist neile mõlemale. Ta peab nüüd sinna tagasi minema. Jah, tõesti peab!
Vaikselt pomisedes ja eriti kirgliku ilmega tõusis David püsti, võttis oma viiuli ja kiirustas kindlal sammul teele, sealt välja maanteele, pöörates suunas, kust ta oli eelmisel õhtul koos isaga tulnud.
Holly’d olid just hommikusöögi lõpetanud, kui Higgins, kohtunik, sõitis õuele koos William Streeteriga, linna kõige jõukama farmeriga – ja kõige ihnemaga, kui pidi raha välja andma.
“Noh, kas saite poisilt midagi teada?” nõudis Higgins tseremoonitsemata, kui Simeon Holly ja Larson köögiverandale ilmusid.
“Väga vähe. Tõesti mitte midagi tähtsat,” vastas Simeon Holly.
“Kus ta praegu on?”
“Ta oli trepil paar minutit tagasi.” Simeon Holly vaatas pisut kannatamatult ringi.
“Ma tahan teda näha. Mul on talle kiri.”
“Kiri!” hüüatasid Simeon Holly ja Larson hämmeldunult kooris.
“Jah. Leitud tema isa taskust,” noogutas kohtunik selle mehe erilise väärikusega, kes teab, et tal on midagi ütelda, mida innukalt oodatakse. “See on adresseeritud “Minu pojale Davidile”, seepärast arvasin, et anname selle enne talle lugemiseks, sest see on tema oma. Kuid pärast seda, kui ta on seda lugenud, tahan seda näha. Tahan näha, kas see räägib mingit mõistlikumat juttu kui see esimene.”
“See esimene!” hüüatas jälle hämmastunud koor.
“Oh, jah, on veel üks,” sõnas William Streeter napilt. “Ja ma lugesin seda – kõike, peale selle konksu seal lõpus. Seda ei suuda keegi välja lugeda!” Higgins naeris.
“Noh, pean tunnistama, et see on tõeline konks – see nimi,” tunnistas ta. “Ja just seda nime me teada tahamegi – kuna paistab, et poiss ei tea, selle järgi, mis ta sulle eile õhtul ütles. Ma lootsin, et suudad temalt täna hommikuks veel midagi kätte saada.”
Simeon Holly raputas pead.
“See on võimatu.”
“Tõesti! Pean ütlema, et on,” sõnas Perry Larson rõhutatult. “Ja seda ei saa nimetada imelikuks. Ühel hetkel räägib ta, nagu kõik terve mõistusega inimesed, järgmisel hetkel vatrab jääkasukatest ja lindudest ja oravatest ja vulisevatest ojadest. Ta on kindlasti põrunud! Kuulake. Tõenäoliselt ei tee ta vahet isegi iseendal ja oma viiulil. Me püüdsime täna hommikul teada saada, mida ta võiks teha ja mis ta tahaks teha, ja ta kargas püsti ning ütles, et ta isa arust pole suurt vahet, MIDA ta teeb, niikaua, kui ta jälgib meloodiat ega tee valenoote. No mida te selle kohta ütlete?”
“Jajah,” noogutas Higgins mõtlikult. “Neis OLI midagi kummalist ja siiski polnud nad vaid tavalised hulkurid. Kas ma rääkisin teile? Võtsin nad eile õhtul Fairbankside teelt Taylorite ligidalt peale ja sõidutasin neid. Nad olid üsna erilised, puhtad ja rääkisid vaikselt ja nende riided olid head, kuigi rohmakad. Siiski polnud neil rohkem pagasit kui viiulid.”
“Kuid see teine kiri, millest sa rääkisid?” küsis Simeon Holly.
Higgins naeratas kummaliselt ja sirutas oma tasku poole.
“Kiri? Oh, muidugi, lugege seda,” ütles ta, ulatades volditud paberitüki.
Simeon haaras selle otsekohe ja uuris seda.
See oli leheke, ilmselt märkmikust tõmmatud. See oli kolm korda kokku murtud ning väljaspool oli märkus: “Sellele, keda see huvitab.” Käekiri oli eriline, ebakorrapärane ja mitte väga loetav. Aga seal, kus seda võis dešifreerida, kõlas see nii:
“Nüüd on tulnud aeg, kui ma pean Davidi maailmale tagasi tulema, ja ma olen selleks teele asunud.
Kuid ma olen haige – väga haige, ja kui Surmal peaksid olema kiiremad jalad kui mul, pean jätma oma ülesande teistele lõpetada. Olge selle poisi vastu head. Ta teab vaid seda, mis on ilus ja hea. Ta ei tea midagi halvast ega kurjast.”
Siis järgnes allkiri – niisugune, mis roomab ja paisub, ja millel polnud mingit tähendust Simeon Holly hämmeldunud silmadele.
“Noh?” küsis Higgins ootusärevalt.
Simeon Holly raputas pead.
“Ma ei mõista sellest midagi. See on tõesti äärmiselt eriskummaline kiri.”
“Kas suudad nime välja lugeda?”
“Ei.”
“Noh, ka mina mitte. Ega ka veel kuus meest, kes on seda näinud. Kuid kus on poiss? Ehk on tema kirjas midagi mõistlikku.”
“Ma lähen teda otsima,” pakkus Larson. “Ta peab olema kusagil siinsamas.”
Kuid David polnud mitte “kusagil siinsamas”. Vähemalt polnud teda küünis, magamistoas ega kusagil mujal, kuhu Larson vaatas; ja mees oli just tagasi tulnud, nukralt, murelikult kulmu kortsutades, kui Mrs. Holly verandale kiirustas.
“Mr. Higgins,” hüüdis ta ilmse ärevusega, “su naine helistas just, et ta õde Mollie oli just helistanud TEMALE, et see väike viiuliga hulkurpoiss on tema majas.”
“Mollie juures!” hüüatas Higgins. “See on ju rohkem kui miili kaugusel siit.”
“Ja seal ta on!”