.

iga päev rasedaks jääda, sest siis oleksin pidanud nagunii vähimagi vastuväiteta välja kolima.

      Mõne aja pärast ütles noorem vend mulle, et ta armastus pole enam perekonnas saladuseks. Ta ütles, et ta ise oli selle välja rääkinud, et ta polnud teinud sellest niisugust saladust, nagu ta oleks pidanud tegema, ja põhjus oli see, et ta mõtles asja tõsiselt, ja kui ma nõustuksin temaga abielluma, räägiks ta neile sellest. Muidugi oleksid ta isa ja ema selle vastu ja saaksid pahaseks, kuid ta hakkab nüüd raha teenima, olles saanud advokaadi hariduse, ja ta kavatseb mind ülal pidada viisil, mida mul on põhjust oodata, lühidalt, ta ei karda tunnistada, et tahab mind endale naiseks, ja seepärast pole mul muud teha, kui anda talle oma käsi ja tema vastutab kõige ülejäänu eest.

      Olin nüüd tõesti kohutavas olukorras ja kahetsesin südamest oma kergemeelsust vanema vennaga, mitte südametunnistuse pärast, vaid õnne pärast, mida ma oleksin võinud tunda ja mis oli nüüd võimatu; sest kuigi mul polnud eriti palju südametunnistust, mis oleks võinud mind piinata, ei saanud ma ometi mõeldagi, et olen ühe venna hoor ja teise venna naine. Siis meenus mulle, et ka esimene vend oli lubanud minuga abielluda, kui ta päranduse kätte saab, ja lisaks see, millele ma olin sageli mõelnud, nimelt et ta polnud enam kordagi lubanud minuga abielluda pärast seda, kui olin hakanud tema armukeseks. Siiski polnud see mõte mind seni häirinud, sest tema kiindumus minu vastu ei paistnud põrmugi vähenevat ja samamoodi ka tema raha, kuigi ta oli mind diskreetselt palunud, et ma riideid või ehteid ei ostaks, sest need tekitaksid kindlasti perekonnas armukadedust, kuna kõik teaksid, et ma poleks neid saanud mingil tavalisel viisil, vaid ainult mõne härrasmehe käest.

      Kuid nüüd olin ma suures hädas ega teadnud, mida teha. Kõige ebameeldivam oli see, et noorem vend polnud mind mitte ainult tihedalt piirama asunud, vaid et ta tegi seda ka avalikult. Ta võis tulla oma õe või ema tuppa, istuda maha ja ütelda mulle tuhandeid meelitusi, isegi nende ees ja kui nad kõik kohal olid. Terve maja rääkis sellest ja ema pahandas temaga sellepärast ja nende käitumine minu suhtes muutus üsna halvaks. Lühidalt, ta ema vihjas paar korda, nagu kavatseks ta mind ära saata, see tähendab majast välja visata. Nüüd olin kindel, et see ei olnud ka vanemale vennale saladuseks, ainult et ta ei võinud arvata, nagu ka kindlasti ei arvanud keegi teine, et noorem vend oli teinud mulle abieluettepaneku. Seda oli raske vanemale vennale rääkida ja ma ei teadnud, kas peaksin ehk ootama, kuni ta ise selle teema üles võtab.

      Pärast tõsist kaalumist, sest mu ellusuhtumine oli hulga tõsisemaks muutunud kui enne, otsustasin seda siiski ise teha, ning õige varsti saingi selleks võimaluse, sest juba järgmisel päeval läks ta vend mingi äriasja pärast Londonisse ja perekond oli külaskäigul, ning vanem vend tuli nagu tavaliselt veetma tundi või kaht koos Mrs. Bettyga.

      Kui ta oli minu juures mõnda aega olnud, märkas ta, et mu näoilme oli muutunud ja et ma polnud enam temaga nii vaba ega rõõmsameelne, nagu ma olin varem olnud, ja eriti seda, et ma olin nutnud. Siis küsis ta minult väga sõbralikult, mis lahti on ja kas midagi teeb mulle muret. Oleksin jutuajamist edasi lükanud, kui oleksin saanud, kuid seda ei võinud enam teha, seepärast ütlesin pärast paari ebaõnnestunud katset, et midagi teeb mulle tõepoolest muret, et see on asi, mis mind mitte ainult ei üllata, vaid ka segadusse ajab, ja ma loodan, et ehk ütleb tema mulle, mida teha.

      Ta ütles mulle väga õrnalt, et ma laseks tulla, mis see ka poleks, ja et ma ei peaks muretsema, sest ta kaitseb mind terve maailma eest.

      Siis alustasin kaugemalt ja rääkisin talle oma kartusest, et leedid on meie suhtest mingeid teateid saanud, sest nende suhtumine minusse oli halvenenud, ja et nad leidsid nüüd minu juures sageli vigu ja vahel said minu peale väga pahasteks, kuigi ma ei andnud neile kunagi vähimatki põhjust; ja kuigi ma varem tavatsesin magada vanima õe juures, pidin viimasel ajal magama üksi või ühe teenijatüdruku juures. Ma olin ka paar korda kuulnud, kuidas nad minust väga halvasti räägivad, kuid kõige tipuks oli see, et üks teener oli hiljuti kuulnud jutuajamist, et nad tahavad mind välja visata, sest perekonnal pole enam ohutu mind majas pidada.

      Vanem vend naeratas, kui seda kuulis, ja mina küsisin temalt, kuidas ta saab olla nii rahulik, kui ta peab teadma, et olen asja väljatulekul omadega läbi ja isegi talle võib see haiget teha, kuigi mitte teda hävitada, nagu see minuga juhtuks. Ma süüdistasin teda, et ta käitub nagu teisedki mehed, kes teevad siis, kui naise elu ja au on nende kätes, sageli selle üle nalja ja peavad nende hävingut, kes on olnud nende võimuses, üsna tähtsusetuks pisiasjaks.

      Ta nägi, et olen pahane ja tõsine, ja muutis otsekohe oma suhtumist; ta ütles, et tal oli kahju, et olin temast niimoodi mõtelnud; et ta polnud mulle kunagi andnud selleks vähimatki põhjust, vaid on pidanud mu head kuulsust sama kalliks kui iseendagi oma; et ta oli kindel, et meie suhtega oli käitutud nii delikaatselt, et ükski olend perekonnas ei saanud midagi kahtlustada; ta naeratas mu jutu peale sellepärast, et oli nüüd kindel, et meie suhtest midagi ei teata ega aimata, ja et ka mina võiksin naeratada nagu temagi, sest ta oli täiesti kindel, et ma olen samamoodi asjade käiguga rahul.

      „Seda ma ei mõista,” ütlesin. „Kuidas saan ma rahul olla sellega, et mind uksest välja visatakse, sest terve pere suhtumine minusse on muutunud, kuigi nad olid varem minu vastu nii head, nagu oleksin ma nende oma laps?”

      „Et nad sinusse halvasti suhtuvad, on tõsi,” ütles ta, „kuid nad ei kahtlusta üldse, kuidas asi tegelikult on, nimelt sinu ja minu suhtes; nad kahtlustavad mu venda Robinit ja lühidalt on nad täiesti veendunud, et oled tema armuke; ei, see tobu on selle mõtte ise neile pähe pannud, sest ta patrab sellest pidevalt ja teeb endast narri. Tõesti, minu arust teeb ta valesti, kuid ta ei näe, kuidas see neid pahandab ja muudab nende suhtumist sinusse, ja mulle see meeldib, sest see kinnitab mulle, et nad ei kahtlusta mind vähimalgi määral, ja ma loodan, et ka sina oled sellega rahul.”

      „Seda küll,” ütlesin, „ühelt poolt, kuid see pole üldse peamine asi, mis mulle muret teeb.”

      „Mis see siis on?” küsis ta. Seepeale puhkesin pisaraisse ega suutnud talle midagi ütelda. Ta püüdis mind rahustada, kuidas suutis, kuid hakkas viimaks nõudma, et ma räägiksin, milles asi on. Viimaks ma ütlesin, et ma peaksin tõesti sellest talle rääkima, et tal on õigus sellest teada saada, et ta võiks mulle nõu anda, sest olen niisuguses segaduses, et ei tea, mida teha, ja siis rääkisin talle kogu loo ära. Ütlesin talle, kui ebadelikaatselt oli ta vend käitunud, ajades asja nii avalikult, sest kui ta oleks asja salajas hoidnud, oleksin võinud talle ära öelda mingit põhjust nimetamata ja ta oleks aja jooksul lootmast lakanud, kuid tal oli edevust arvata, et ma ei ütle talle ära, ja seepärast lobises oma otsusest tervele majale.

      Rääkisin vanemale vennale, kuidas ma olin nooremale ära öelnud, kuigi ta pakkumised olid siirad ja auväärsed. „Kuid,” ütlesin ma, „mu olukord on kahekordselt raske, sest kui nad suhtuvad minusse praegu halvasti, sest ta soovib mind endale, vihastavad nad veel rohkem, kui leiavad, et ma olen talle ära öelnud, ja viimaks nad arvavad, et selle taga on midagi muud, ja siis tuleb välja, et ma olen abielus juba kellegi teisega, või kuidas ma muidu saaksin keelduda abielust, mis on nii palju kõrgemal minu seisusest?”

      See jutt üllatas teda väga. Ta ütles, et see oli tõesti raske küsimus ja ta ei näe, kuidas ma võisin sellest välja tulla, kuid et ta kaalub seda ja annab mulle järgmisel korral teada, kui me kokku saame, mis otsusele on ta jõudnud, ning vahepeal ta soovib, et ma ei ütleks tema vennale ei „jah” ega „ei”, vaid et hoiaksin teda mõnda aega teadmatuses.

      Ma ehmusin, kui ta ütles, et ma ei ütleks tema vennale „jah” ega „ei”. Ütlesin talle, et ta teab väga hästi, et ma ei saa enam „jah” öelda, sest ta oli lubanud minuga abielluda ja et ka minu lubadused on sellega seotud, et ta oli kogu aeg ütelnud mulle, et olen tema naine, ja mina olen ka käitunud nii, nagu oleks tseremoonia juba möödas, ja et tegin nii vaid tema enda lubaduste pärast, sest ta oli kogu aeg nõudnud, et ma end tema naiseks kutsuksin.

      „Noh, mu kallis,” ütles ta, „ära enam muretse. Kui ma pole sinu abikaasa, olen sinu jaoks sama hea kui abikaasa. Las ma mõtlen pisut selle asja üle ja järgmisel korral, kui kokku saame, siis võin sulle juba mingit nõu anda.”

      Ta rahustas mind nii hästi, kui suutis, kuid leidsin, et ta oli