Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe

oli väga rahul ja suudles mind, rääkis minuga lõbusalt ja palus, et ma terveks saaksin ja ütleksin kohe, kui midagi vajan, ja lahkus siis. Aga kui ta alla jõudis, leidis ta, et vend ja ta mõlemad õed olid karvupidi koos; tüdrukud olid äärmiselt vihased, et vend süüdistas neid inetuses, et neil pole kunagi kallimaid olnud, et neile pole kunagi abieluettepanekut tehtud ja et nad on nii ninatargad, et on valmis seda isegi ise tegema. Ta ülistas Mrs. Bettyt: kui ilus, heatujuline too on, kuidas ta laulab ja tantsib palju paremini kui nemad, kui palju ilusam ta on; ja seda tehes ei jätnud ta välja ühtegi halba asja, mis võiks neid pahandada, ja tõesti, ta käitus nendega väga halvasti. Vana leedi jõudis alla tüli haripunktil ja lõpetas selle, rääkides neile vestlusest, mis tal oli minuga olnud, ja kuidas ma olin talle vastanud, et Mr. Roberti ja minu vahel pole mitte midagi.

      „Siin ta eksib,” ütles Robin, „sest kui meie vahel poleks midagi, peaksime olema rohkem koos, kui me oleme. Ütlesin talle, et armastan teda tohutult,” sõnas ta, „kuid ta ei uskunud põrmugi, et võtan asja tõsiselt.”

      „Ma ei tea, miks ta oleks pidanud seda tegema,” ütles ta ema. „Ükski terve mõistusega inimene ei usuks, et räägid tõsiselt, kui tüdruk on nii vaene.

      Kuid palun, poeg,” lisas ta, „mida me peaksime siis sellest loost uskuma? Sest sina lobised nii palju, et keegi ei tea, millal oled tõsine või millal naljatad, aga kuna tüdruk rääkis minuga tõsist juttu, siis tahan, et ka sina seda teeksid ja räägiksid mulle, mida ma uskuda võiksin. Kas on toimumas midagi tõsist? Oled sa armunud või mitte? See on kaalukas küsimus ja soovin, et sa selles asjas meie südant kergendaksid.”

      „Minu au nimel, madam,” ütles Robin, „oleks vale asja salata või rohkem valesid rääkida; olen nii siiras nagu mees, kes üles puuakse. Kui Mrs. Betty tahaks minuga abielluda, siis oleksin valmis juba homme hommikul ütlema: „Et teda armastada ja hoida,” kasvõi hommikusöögi asemel.”