siiski seisis ta püsti, kuna ta oli tegutsev, aktiivne naine ja tal oli pisut asju järel, ja ta oli hakanud pandimajapidajaks ja elas päris hästi.
Ta võttis mind väga viisakalt vastu ja ütles oma tavalisel vastutulelikul viisil, et ta ei austa mind sellepärast vähem, et mu vara on vähenenud; et mu poja eest on väga hästi hoolt kantud, kuigi ma ei suuda tema eest maksta, ja naine, kelle juures ta on, pole nõudlik, nii et mul pole vaja tema pärast muretseda, kuni ma saan hakata jälle arveid tasuma.
Ütlesin talle, et mul pole palju raha järel, kuid et mul on mõned asjad, mis on raha väärt, kui ta vaid annaks nõu, kuidas neid rahaks muuta. Ta küsis minult, et mis mul siis on. Tõmbasin välja kee kuldhelmestega ja ütlesin talle, et see oli üks mu abikaasa kingitusi; siis näitasin talle kaht pakki siidiga, mille ütlesin, et olin Iirimaalt toonud ja endaga linna kaasa võtnud, ja väikest teemantsõrmust. Mis puutub väikesesse kompsu taldrikute ja lusikatega, siis olin neile juba enne ostja leidnud, ja lapse voodiriided tahtis perenaine endale võtta, uskudes, et need on minu enda omad. Ta ütles mulle, et oli hakanud pandimajapidajaks ja ta võiks müüa neid asju nagu talle antud pante, ja seepärast saatis ta need sobivatele inimestele, kes neid ostsid ja kellel polnud vähimaidki kahtlusi ja kes maksid talle head hinda.
Hakkasin nüüd mõtlema, et ehk võib see osav naine aidata mul mu viletsas olukorras mõnda äri alustada, sest ma oleksin rõõmuga teinud mõnda ausat tööd, kui ma oleks seda saanud. Kuid siin ei saanud ta aidata, aus äri polnud talle jõukohane. Kui ma oleks olnud noorem, oleks ta ehk aidanud mind kavaleridega, kuid mu mõtted olid niisugustest asjadest juba eemal, sest ma olin üle viiekümne aasta vana, ja nii ma talle ka ütlesin.
Ta kutsus mind viimaks enda majja elama, kuni ma leian mingit tegevust, ja et see maksaks mulle väga vähe. Selle pakkumise võtsin rõõmuga vastu. Kuna nüüd läks mu elu paremini, sain jälle oma poja eest maksma hakata, ja tema tegi selle kergemaks, jättes makseks vaid viis naela aastas, kui ma suudan seda tasuda. See oli mulle nii suureks abiks, et ma loobusin päris kauaks sellest vastikust ärist, mida ma olin just alustanud, ja oleksin rõõmuga teeninud endale leiba oma nõela abil, kui oleksin tööd leidnud, kuid seda oli väga raske leida sellel, kellel polnud eriti palju tuttavaid.
Viimaks sain pisut õmblustöid, leedide voodiriideid, alusseelikuid ja muud niisugust, ja mulle meeldis see väga ja ma töötasin tublisti ning sain selle eest raha, kuid väsimatu kurat, kes oli otsustanud, et pean tema heaks edasi töötama, sundis mind pidevalt välja minema ja vaatama, et kas ma ei saaks omandada midagi sel vanal viisil.
Ühel õhtul kuuletusin pimesi tema kutsele ja läksin pikale ringkäigule mööda tänavaid, kuid ühtegi juhust ei tulnud ette ja ma tulin koju väga väsinult ja tühjade kätega. Sellega mitte rahule jäädes läksin välja ka järgmisel õhtul. Kõrtsist möödudes nägin just tänava juures ust lahti seismas ja laua peal hõbedast joogikannu, nagu tol ajal kõrtsides sageli kasutati. Paistis, nagu oleks mingi seltskond seal joonud ja hooletu teener oli unustanud seda minema viia.
Läksin kõrtsi, seadsin hõbedast joogikannu pingile, istusin sellele ette ja kopsisin jalaga. Viimaks saabus teener ja ma palusin, et ta tooks mulle pindi sooja õlut, sest ilm oli külm; poiss jooksis ja ma kuulsin, kuidas ta läks keldrisse õlle järele. Kui poiss oli läinud, tuli tuppa teine poiss ja hüüdis: „Kas kutsusite?” Vastasin melanhoolsel ilmel: „Ei, laps; see poiss läks juba mulle pinti õlut tooma.”
Kuni ma seal istusin, kuulsin naist baarileti tagant ütlemas: „Kas kõik sealt viielisest lauast on läinud?” See oli laud, mille taga ma istusin, ja poiss ütles: „Jah.” „Kes viis sealt kannu ära?” küsis naine. „Mina,” vastas poiss, „siin see on,” ja näitas, nagu mulle paistis, üht teist kannu, mille ta oli kogemata teiselt laualt võtnud. Paistis, et võrukael oli unustanud, et ta polnud tegelikult kannu ära toonud.
Kuulsin kõike seda suure rahuldusega, sest leidsin, et kannu ei hakata ilmselt taga otsima ja nad arvasid, et see on ära toodud. Seepärast jõin oma õlle ära, maksin selle eest ja ära minnes ütlesin: „Vaadake, et te selle kannu ära viite, laps,” mõeldes hõbedast kannu, mille ta oli mulle joomiseks toonud. Poiss vastas: „Jah, madam, suur tänu,” ja ma tulin ära.
Tulin koju oma majaproua juurde ja mõtlesin, et nüüd on aeg teda proovile panna, et kui ma talle sellest räägin, võib ta ehk mulle kuidagi abiks olla. Kui ma olin mõnda aega kodus olnud ja mul oli võimalus temaga vestelda, ütlesin talle, et tahaksin talle usaldada ühe äärmiselt tähtsa saladuse, kui ta mind küllalt palju austab, et seda saladuses pidada. Ta ütles mulle, et ta oli pidanud ustavalt üht minu saladust, miks ma arvan, et ta teisega hakkama ei saa. Ütlesin talle, et minuga oli juhtunud kõige kummalisem asi maailmas ja et see oli teinud minust varga, vähimagi kavatsuseta, ja ma rääkisin talle loo sellest hõbekannust.
„Ja kas sa tõid selle endaga ära, mu armas?” küsis ta. „Otse loomulikult,” ütlesin ma ja näitasin seda talle. „Kuid mis ma nüüd teen?” küsisin ma. „Kas pean selle tagasi viima?”
„Tagasi viima!” hüüdis ta. „Kas sa tahad, et sind Newgate’i viidaks selle varastamise eest?”
„Nad ei saa minu vastu väga pahased olla, kui selle tagasi viin,” vastasin.
„Sa ei tunne sedasorti inimesi, laps,” ütles ta. „Nad mitte ainult ei vii sind Newgate’i, vaid poovad seal ka üles, vähimagi austuseta tagasitoomise suhtes, või lasevad sul kinni maksta ka kõik teised kadunud hõbekannud.”
„Mis ma peaksin siis tegema?” küsisin ma.
„Kuna sa oled juba nii kaval olnud ja selle varastanud,” vastas ta, „siis pead selle endale jätma; nüüd pole enam tagasiteed. Pealegi, laps,” ütles ta, „kas ei vaja sa seda rohkem kui nemad? Soovin, et suudaksid teha niisugust asja kord nädalas.”
Hakkasin mõistma, et mu perenaise pandimajapidajaks hakkamisest saadik oli ta ümber tekkinud niisuguseid inimesi, kes polnud enam nii ausad, nagu ma olin seal varem kohanud.
Üsna varsti sain sellest ise ka selgemini aru, sest nägin aegajalt toodavat mõõga käepidemeid, lusikaid, kahvleid, kannusid ja muid niisuguseid asju, mitte pandiks, vaid müügiks, ja ta ostis kõik ära midagi küsimata ja tegi väga häid tehinguid, nagu ma tema jutu järgi aru sain.
Sain ka teada, et seda äri ajades sulatas ta alati üles oma lauahõbeda, et seda kätte ei saadaks, ja ühel hommikul ta tuli ning ütles mulle, et ta hakkab hõbedat sulatama ja kui ma tahan, paneb ta minu kannu sinna hulka ja keegi ei näe seda. Ütlesin talle, et lasku aga käia, nii et ta kaalus selle ära ja andis mulle tagasi kogu selle väärtuse hõbedas, kuid ma leidsin, et ta ei teinud sedasama mitte kõigi klientidega.
Mõni aeg pärast seda tegin nõelatööd ja olin väga melanhoolne, tema aga tuli küsima, et mis lahti on, nagu ta oli harjunud tegema. Ütlesin talle, et mu süda oli raske; mul oli vähe tööd ja polnud, millest elada, ja ma ei teadnud, mida teha. Ta naeris ja ütles mulle, et peaksin jälle välja minema ja oma õnne proovima, võib juhtuda, et kohtun veel ühe hõbedatükiga.
„Oh, ema!” ütlesin ma. „Selles asjas pole mul oskusi ja kui mind kinni võetaks, oleksin otsekohe omadega läbi.
Tema vastas: „Ma viin su õpetaja juurde, kes teeb su sama osavaks kui ta ise.”
Hakkasin selle ettepaneku peale värisema, sest siiani polnud mul ei kaasosalisi ega tuttavaid selles seltskonnas. Kuid majaperenaine võitis kogu mu tagasihoidlikkuse ja hirmud ning üsna pea sai minust selle kaasosalise abil sama jultunud ja osav varas kui Moll Taskuvaras ise, kuigi, kui jutud temast õigust räägivad, mitte pooltki nii kena.
See kaaslane aitas mul õppida kolme sorti vargust, need olid poevargus, kukrute varastamine ja kuldkellade näppamine leedide vöödelt, ja viimast tegi ta nii osavalt, et ükski naine ei jõudnud kunagi selleni, et seda tema moodi teha. Mulle meeldisid esimesed ja viimased neist asjadest väga ja ma aitasin teda mõnikord ta tegevuses, just nagu õpilane aitab ämmaemandat, tasuta.
Viimaks aitas ta mul tegevusse asuda. Ta oli mulle õpetanud oma kunsti ja ma olin mitmel korral äärmiselt osavasti kella tema vöölt lahti haakinud. Viimaks näitas ta mulle auhinda ja selleks oli