Moll Flanders, II osa. Daniel Defoe

muutunud, kuid siiski läks mulle hinge, kui ma vaatasin seda aaret ja mõtlesin vaesele segaduses prouale, kes oli tule läbi nii palju kaotanud ja kes kindlasti arvas, et ta oli päästnud oma lauahõbeda ja parimad asjad. Kuidas ta üllatub ja ehmub, kui leiab, et teda on petetud, ning saab teada, et isik, kes võttis ta lapsed ja asjad, polnudki tulnud proua juurest kõrvaltänaval, nagu ta teeskles, vaid lapsed olid tolle juurde jäetud tema enda kutsumata.

      Pean ütlema, et selle teo nurjatus liigutas mind väga ja pani mind kahetsema ja mu silmad olid pisaraid täis, aga kuigi ma pidasin seda julmaks ja ebainimlikuks, ei suutnud ma leida julgust asjade tagasi viimiseks. Need mõtted kadusid ja ma hakkasin varsti unustama olukorda, kuidas ma need asjad endale sain.

      Ja see polnud ka kõik, sest kuigi olin selle tööga saanud tunduvalt rikkamaks kui varem, siiski ei mõelnud ma enam oma varasemale otsusele, et loobun sellest kohutavast ametist, kui olen pisut raha juurde saanud, vaid ma tahtsin üha rohkem ja rohkem, saamahimu käis eduga koos, nii et ma ei mõelnud enam elumuutusele, kuigi selleta ei saanud ma oodata rahulikku elu ja vara meeldivat kasutamist, mida ma olin nii kurjal teel omandanud. Ma tahtsin kogu aeg ikka veidi veel ja veidi veel.

      Viimaks, andes järele oma sunnile kurja teha, heitsin kõrvale kogu patukahetsuse ja süümepiina ja suunasin kõik oma mõtted sellele, et ehk saan kunagi saagi, mis mulle enam midagi soovida ei jätaks, aga kuigi ma sain igasuguseid häid saake, paistis igaüks neist andvat mulle julgust selle äriga jätkata, nii et ma ei tahtnud seda lõpetada.

      Olles niisugusel viisil edust kalgistunud ja valmis jätkama, langesin lõksu, milles pidin saama oma karistuse niisuguse elu eest. Kuid see ei toimunud veel nii pea, sest pidin läbi tegema veel mõned edukad seiklused selles elus, mis oli teel hukatusele.

      Jäin ikka veel oma majaperenaise juurde, kes oli mõnda aega väga mures mu kaaslast tabanud õnnetuse pärast, kes üles poodi ja kes oli ilmselt teadnud mu majaperenaise kohta küllalt asju, et teda sinnasamasse saata, ja see tegi ta väga murelikuks, tõesti, ta oli väga hirmul.

      Oli tõsi, et kui too oli surnud suud avamata, oli mu perenaine selles asjas pisut rahulikum ja ehk rõõmus, et too üles poodi, sest tolle võimuses oli saada armuandmist oma sõprade kulul; kuid teisest küljest, tema kaotus ja teadmine, et ta polnud heatahtlikult kasutanud seda, mida ta teadis, tekitasid mu perenaises väga suure leina. Lohutasin teda nii hästi, kui oskasin, ja tema omalt poolt jätkas minu kalgistamist, et mind sama saatus ootaks.

      Siiski, nagu ma ütlesin, muutis see mind ettevaatlikumaks, ja eriti olin ma arg poevargustes, pudupoodnike ja riidekaupmeeste puhul, kes on erakordselt tähelepanelikud. Tegin ühe või kaks katset pitsikaupmeeste ja kübarategijate hulgas, ja eriti ühes poes, kus märkasin kaht noort naist, kes olid alles uued ega olnud äritegemisega harjunud. Arvan, et viisin sealt ära tüki fileeritud pitsi, väärt kuus või seitse naela, ja poolitäie niiti. Kuid seda vaid ühe korra; see oli trikk, mis teist korda enam läbi ei lähe.

      Teadsin alati, et mind ootab ohutu töö, kui kuulsime uuest kauplusest ja eriti niisugusest, kus inimesed polnud poepidamisega harjunud. Need võisid kindlad olla, et neilt näpatakse alguses kord või kaks, ja nad pidid olema tõesti tähelepanelikud, kui suutsid seda ära hoida.

      Mul oli veel üks või kaks seiklust, kuid need olid vaid tühiasjad, kuigi aitasid elada. Pärast seda ei toimunud päris kaua midagi märkimisväärset ja ma hakkasin mõtlema, et peaksin tõesti sellest elust loobuma, kuid mu perenaine, kes ei tahtnud mind kaotada ja ootas minult suuri asju, tõi mulle ühel päeval kaaslasteks noore naise ja ühe mehe, kes esitles end tema abikaasana, kuigi ta seda polnud, nad olid partnerid nii oma äris kui eraelus. Lühidalt, nad röövisid koos, magasid koos, nad võeti koos kinni ja poodi viimaks ka koos üles.

      Sattusin nendega koos töötama oma perenaise soovil kolmel või neljal korral, kuid ma nägin, et nende röövimisstiil oli kohmakas ja imelik, mille võinuks edukaks muuta vaid suur hulk nendepoolset häbematust ja nende ohvrite erakordne tähelepanematus. Seepärast otsustasin sellest ajast peale olla väga ettevaatlik nendega koos midagi ette võttes, ja tõesti, kui nad soovitasid kaht või kolme õnnetut plaani, keeldusin ja veensin neid oma mõtteist loobuma.

      Kord tahtsid nad röövida kellassepalt kolm kuldkella, mida nad olid päeval tähele pannud ja jätnud meelde paiga, kuhu mees oli need viinud. Ühel neist oli nii palju igasuguseid võtmeid, et ta oli täiesti kindel, et suudab avada paika, kuhu kellassepp oli need pannud, ja nii me leppisime kohtumise kokku. Kuid hiljem selgus, et nad soovisid avalikult majja sisse murda, ja kuna see polnud mul kombeks, ei löönud ma kaasa, nii et nad läksid ilma minuta. Nad pääsesid peauksest sisse ja said lahti sahtli, kus olid kellad, kuid leidsid vaid ühe kuldkella ja ühe hõbedase, mille nad võtsid ja jälle kenasti majast välja pääsesid. Kuid perekond hakkas karjuma „Vargad!” Meest hakati jälitama ja ta võeti kinni, noor naine pääses kaugemale, kuid õnnetuseks tabati ka tema ja kellad leiti tema juurest. Ja nii pääsesin ma teist korda, sest nad mõlemad mõisteti süüdi ja poodi üles, olles vanad kurjategijad, kuigi vaid noored inimesed. Ja nii lõppes mu uus partnerlus.