Mõõk helises otse läbi minnes, kohtamata vähimatki vastupanu, ja Kane tundis jäiseid sõrmi oma jäsemete külge klammerdumas, loomalike küüsi oma riideid ja nende all olevat nahka rebimas.
Ta pillas kasutu mõõga käest ja püüdis oma vastasest kinni haarata. See oli nagu võitlemine triiviva uduga, lendava varjuga, mis oli relvastatud pistodasarnaste küünistega. Ta metsikud löögid tabasid tühja õhku, ta kõhnad tugevad käed, mille haardes oli surnud tugevaid mehi, libisesid tühjusesse ja haarasid mitte millestki. Miski polnud tugev ega tõeline peale piitsutavate ahvisarnaste sõrmede, nende kõverate küünistega ja hullumeelsete silmade, mis tungisid ta hinge värisevasse sügavusse.
Kane mõistis, et see oli meeleheitlik võitlus. Ta riided olid juba räbalaiks rebitud ja ta veritses kahekümnest sügavast haavast. Kuid ta ei värahtanud ja mõte põgenemisest polnud talle kunagi pähegi tulnud. Ta polnud kunagi kellegi eest põgenenud ja kui ta oleks sellest mõelnud, oleks ta häbist punastanud.
Samas poleks kindlasti põgenemisest ka mingit kasu, ta jõuaks vaid selle teise ohvri jäänuste kõrvale, kuid see mõte ei tekitanud temas hirmu. Ta soovis vaid anda endast parima, enne kui saabub lõpp, ja kui võimalik, siis teha mingit häda sellele põrgulikule vastasele. Seal, surnud mehe rebitud keha kohal, võitles mees deemoniga tõusva kuu kahvatus valguses, ja kõik eelised olid deemoni poolel, peale ühe. Ja sellest ühest oli küllalt, et mees võidaks. Sest kui kehatu kurjus võib võtta kuju vaimuna, kas ei või siis samamoodi kehatu julgus muutuda relvaks, et seda vaimu võita? Kane võitles jalgade ja käsivartega ja tundis viimaks, kuidas vaim hakkas tema ees taganema ja hirmuäratav naer muutus allasurutud raevukarjatusteks. Sest inimese ainus relv on julgus, mis ei ehmu ka põrgu enda väravate ees, ja sellist vaprust ei suuda võita ka põrguliste leegionid.
Sellest ei teadnud Kane midagi, ta teadis vaid, et küünised, mis rebisid ja lõhestasid teda, paistsid nõrgenevat ja kõhklema löövat, et kohutavates silmades suurenes ja suurenes hullumeelne tuli. Ja tuikudes ning hingeldades tormas ta ettepoole, haaras olendist viimaks kinni ja heitis ta maha, ja kui nad soos ringi veerlesid ja olend väänles ja keerutas oma käsivarsi nagu suitsust madu, lõi Kane värisema ja ta juuksed tõusid püsti, sest ta hakkas mõistma olendi vatramist. Ta ei kuulnud ega mõistnud seda nii, nagu kuuldakse või mõistetakse inimkõnet, kuid selle sosinaist ja pobinaist, karjetest ja pausidest kostvad hirmuäratavad saladused puudutasid jäiste sõrmedena ta hinge, ja äkki ta teadis.
II
Vana Ihnuskoi Ezra hütt seisis tee kõrval keset sood, pooleldi varjatud süngetest puudest, mis selle ümber kasvasid. Seinad mädanesid, katus varises ja suured kahvatud ja rohelised samblikud klammerdusid selle külge ja väänlesid uste ning akende ümber, nagu püüdes sisse piiluda. Puud nõjatusid selle kohale ja nende hallid oksad segunesid nii, et onn kössitas poolpimeduses nagu koletu kääbus, kelle üle mäekollid irvitavad.
Tee, mis väänles läbi soo mädanevate tüvede ja umbrohumätaste ning räpaste madusid täis loikude ja mülgaste, möödus sellest hütist. Paljud inimesed möödusid sealt neil päevil, kuid vähesed nägid vana Ezrat, võib-olla paar korda ta kollast nägu, mis piilus välja seenetanud aknast, olles ise nagu inetu seen.
Vana Ezra sarnanes üsnagi sootaimedega, sest ta oli pahklik, küürus ja sünge, ta sõrmed olid nagu klammerduvad parasiittaimed ja ta lokid rippusid nagu pruunikashall sammal silmade kohal, mis olid harjunud soopimedusega. Ta silmad olid nagu surnud mehel, kuid neis peitus samasugune põhjatu ja ilge sügavus nagu surnud soojärvedes.
Need silmad lõõmasid nüüd mehe poole, kes seisis ta hüti ees. See mees oli pikk ja kõhetu ja tumedapäine, ta nägu oli kurnatud ja küünisejälgi täis ja ta käsi ning jalg olid kinni seotud. Mehe selja taga pisut kaugemal seisis hulk külaelanikke.
“Kas sina oled Ezra, kes elab sootee peal?”
“Jah, ja mis sa minust tahad?”
“Kus on su nõbu Gideon, hull nooruk, kes koos sinuga elas?”
“Gideon?”
“Jah.”
“Ta eksles sohu ega tulnud enam kunagi tagasi. Ta eksis kahtlemata teelt ja teda ründasid hundid või suri ta laukas või nõelas teda rästik.”
“Kui kaua aega tagasi?”
“Üle aasta.”
“Jah. Kuula nüüd, Ihnuskoi Ezra. Varsti pärast su nõo kadumist tuli üks külamees üle nõmme, teda ründas mingi tundmatu koletis ja rebis ta tükkideks, ning selle järel muutus nõmme ületamine surmalõksuks. Kõigepealt langesid selle olendi saagiks külamehed, siis võõrad, kes üle nõmme rändasid. Paljud on surnud pärast seda esimest.
Eile öösel tulin üle nõmme ja kuulsin järjekordse ohvri põgenemist ja jälitamist; too oli võõras, kes ei teadnud nõmmekoletisest. Ihnuskoi Ezra, see oli lihtsalt kohutav, sest õnnetu pääses koletise eest kaks korda põgenema, olles hirmsates haavades, ja mõlemal korral sai deemon ta kätte ja lõi ta jälle pikali. Ja viimaks suri ta otse mu jalge ees niisugusesse surma, mis oleks ka pühakuju nutma pannud.”
Külaelanikud hakkasid rahutult nihelema ja sosistasid hirmunult üksteisega, ja vana Ezra vaatas vargsi ringi. Kuid Solomon Kane’i sünge ilme ei muutunud ja ta kondoritaolised silmad paistsid Ihnuskoid kinni naelutavat.
“Jah, jah!” pomises vana Ezra kiirustades. “Halb asi, halb asi! Kuid miks sa sellest minule räägid?”
“Jah, kurb asi. Kuula edasi, Ezra. Põrguline tuli varjudest välja ja ma võitlesin temaga ta ohvri laiba kohal. Jah, kuidas ma selle üle elasin, ma ei tea, sest võitlus oli raske ja pikk, kuid minu poolel olid headuse ja valguse jõud, mis on võimsamad kui põrgu omad.
Viimaks olin mina tugevam ja vaim põgenes ning mina ei järgnenud talle. Kuid enne põgenemist sosistas ta mulle koletu tõe.”
Vana Ezra võpatas, jäi segaselt vahtima ja paistis kokku tõmbuvat.
“Ei, milleks sellest mulle rääkida?” pomises ta.
“Tulin tagasi külla ja rääkisin oma loo ära,” ütles Kane, “sest ma teadsin, et nüüd saan ma nõmme igaveseks needusest vabastada. Ezra, tule meiega kaasa!”
“Kuhu?” ahmis Ihnuskoi õhku.
“Mädaneva tamme juurde nõmmel.”
Ezra vankus nagu hoobist tabatud; ta karjatas segaselt ja pöördus põgenema.
Otsekohe hüppasid Kane’i terava käskluse peale ettepoole kaks tugevat külaelanikku ja haarasid Ihnuskoist kinni. Nad väänasid pistoda ta kuivetunud käest ja sidusid ta käed kinni, judisedes, kui nende sõrmed puudutasid ta niisket liha.
Kane andis neile märku järgneda ja pöördus, et astuda mööda teed edasi, külaelanikud kannul, kes leidsid, et neilt nõuab oma vangi kaasavedamine äärmist jõupingutust. Nad läksid läbi soo ja soost välja, mööda vähekasutatud teed, mis viis üle madalate küngaste nõmmele.
Päike oli silmapiiri taha vajumas ja vana Ezra vahtis seda punnissilmi – vahtis, nagu ei suudaks küllalt vaadata. Kaugel nõmmel kõrgus suur tamm nagu võllas, olles nüüd vaid mädanev kest. Seal Solomon Kane peatus.
Vana Ezra väänles oma vangistaja haardes ja häälitses arusaamatult.
“Rohkem kui aasta tagasi,” ütles Solomon Kane, “viisid sina ühel ööl, kartes, et su hullumeelne nõbu Gideon võiks rääkida sinu julmustest tema vastu, ta samale teele, mida mööda me tulime, ja tapsid ta.”
Ezra vajus kössi ja urises:
“Sa ei suuda seda valet tõestada!”
Kane ütles paar sõna toimekale külaelanikule. Nooruk ronis mööda mädanenud puutüve üles lõhesse, kõrgele üles, ja tiris sealt midagi alla, mis langes klõbinal alla ihnuskoi jalgade ette. Ezra limpas eemale kohutavalt karjatades.
See oli mehe skelett, lõhkise kolbaga.
“Kuidas – kuidas sa seda teadsid? Sa oled saatan!” podises vana Ezra.
Kane