teises otsas – millel on kummalised paganlikud nikerdused.”
Vana mees raputas seda erutatult tema poole: “See kepp on vanem kui maailm! Selles on peidus võimas maagia! Ma lugesin sellest vanadest raudaköidetud raamatuist ja Muhamed – rahu temale! – ise on rääkinud sellest allegooriais ja mõistujuttudes! Kas näed seda kassipead? See on iidse Egiptuse jumalanna pea! Palju aega tagasi, enne kui Muhamed õpetama hakkas, enne kui tekkis Jeruusalemm, kandsid Basti preestrid seda keppi kummardavate, laulvate usklike ees! Sellega tegi Musa (Mooses) vaarao ees imesid ja kui juudid Egiptusest põgenesid, võtsid nad selle endaga kaasa. Ja sajandeid oli see Iisraeli ja Juuda valitsuskepp ja sellega leidis Suleiman ibn Daud võlureid ja maage ja pani vangi kurje džinne! Vaata! Ja jälle leiame Suleimani kätest selle iidse kepi!”
Vana Jussuf oli peaaegu fanaatilises palavikus, kuid Hassim vaid kehitas õlgu.
“See ei päästnud juute orjusest ega seda Suleimani meie vangistusest,” ütles ta. “Ma ei hinda seda nii palju kui seda pikka peent mõõka, millega ta vabastas mu kolme parima mõõgamehe hinged.”
Jussuf raputas pead. “Su pilkamine ei too sulle head, Hassim. Ühel päeval kohtad sa jõudu, mis ei lõhene su mõõga ega kuku su kuulide ees. Mina hoian selle kepi alles ja ma hoiatan sind – ära tee frankile liiga. Tema kandis seda Suleimani ja Musa ja vaaraode püha ja kohutavat keppi, ja kes teab, mis maagia on ta sealt omandanud? Sest see kepp on vanem kui maailm ja on tundnud kummaliste aadamaeelsete preestrite käsi vaiksetes linnades merede all ja omandanud Vanema Maailma salapära ja maagiat, mida inimsugu ei tunne. Koidikuajal oli kummalisi kuningaid ja veel kummalisemaid preestreid, ja ka kuri oli siis olemas, juba sel ajal. Ja selle kepiga võitlesid nad kurja vastu, mis oli iidne, kui nende kummaline maailm oli noor, nii palju miljoneid aastaid tagasi, et nende loendamine tooks judinad selga.”
Hassim vastas talle kannatamatult ja kõndis minema ning vana Jussuf järgnes talle kangekaelselt ja toriseval toonil lobisedes. Kane kehitas oma tugevaid õlgu. Ta ei teadnud midagi selle kummalise kepi kummalisest jõust, kuid ei vaielnud vana mehe kinnitustele vastu, kuigi need paistsid olevat fantastilised.
Nii palju ta teadis – et see oli tehtud puidust, mida tänapäeval maailmas kusagil ei leidunud. Oli vaja vaid pilku ja puudutust mõistmaks, et see materjal oli kasvanud mingis teises maailmas. Peen nikerdustöö selle otsas, püramiidideeelsest ajast, ja hieroglüüfid, sümbolid keelest, mis oli unustatud, kui Rooma oli noor – need, tundis Kane, olid selle kepi moodsad lisandid, umbes nagu oleksid Stonehenge’i monoliidile kirjutatud inglisekeelsed sõnad.
Mis puutub kassipeasse – siis vahel oli Kane’il seda vaadates kummaline tunne, et see pole õige asi; nõrk arusaam, et kunagi oli kepi nupule nikerdatud midagi teistsugust. Tolmvana egiptlane, kes oli valmistanud Basti pea, oli vaid muutnud originaalset kuju, ja missugune oli see kuju olnud, polnud Kane kunagi püüdnud ära arvata. Kepi lähem uurimine tekitas alati rahutut ja peaaegu peadpööritavat tunnet aegade kuristikest, mis ei kutsunud uurimist jätkama.
Päev kulges edasi. Päike kõrvetas armutult, siis varjus suurte puude taha, horisondi poole vajudes. Orjad kannatasid julma janu ja pidev halin kostis nende ridadest, kui nad pimesi edasi tuikusid. Mõned kukkusid ja pooleldi roomasid, pooleldi veeti neid edasi nende vaaruvaist ikkekaaslastest. Kui kõik olid kurnatusest kokku vajumas, loojus päike, saabus öö ja hõigati peatumiskäsk. Laager löödi üles ja valvurid asusid oma postile. Orjadele anti pisut süüa ja küllalt vett, et neid elus hoida – kuid ainult niipalju. Nende ikkeid ei päästetud lahti, kuid neil lubati pikali heita, nagu nad said. Kui nende hirmuäratav janu ja nälg olid pisut järele andnud, talusid nad oma ikete ebamugavust iseloomuliku rahuga.
Kane’i söödeti, jättes ta käed endiselt kinniseotuiks, ja talle anti nii palju vett, kui ta soovis. Orjade kannatlikud silmad vaatasid vaikselt, kuidas ta jõi, ja tal oli äärmiselt häbi kugistada seda, millest teistel kibedalt puudus oli, ning ta lõpetas enne, kui ta oli janu täis joonud. Laagripaigaks oli valitud lai lagendik, mis oli igast küljest ümbritsetud hiiglaslike puudega. Kui araablased olid söönud ja kui mustad moslemid ikka veel endale süüa tegid, tuli vana Jussuf Kane’i juurde ja hakkas jälle kepist rääkima. Kane vastas ta küsimustele imeväärse kannatlikkusega, arvestades viha, mida ta kogu hadži soo vastu tundis, ja vestluse jooksul astus Hassim nende juurde ja vaatas neid põlglikult. Kane mõtles, et Hassim oli nagu militaarse islami sümboliks – julge, hoolimatu, materialistlik, kes ei säästnud midagi ega kartnud midagi, olles oma saatuses kindel ja sama põlglik teiste õiguste suhtes, nagu kõige võimsam lääne kuningas. “Kas sa jälle vatrad sellest kepist?” pilkas ta. “Hadži, sa muutud veel vanas eas lapsikuks.” Jussufi habe värises vihast. Ta raputas keppi oma šeigi poole nagu ähvardades.
“Su pilkamine ei sobi su seisusega, Hassim,” nähvas ta. “Me oleme salapärase ja deemoneid täis maa südames, kuhu kaua aega tagasi pagendati Araabia kuradid, ja kui see kepp, mis nagu iga lollgi näeb, pole pärit sellest maailmast, on eksisteerinud meie päevani, kes teab siis, mis teised asjad, käegakatsutavad või mitte, võivad samuti läbi aegade olemas olla? Seesama tee, mida mööda me käime – kas tead, kui vana see on? Sellel on käidud enne seda, kui seldžukid tulid idast või roomlased läänest. Legendid räägivad, et mööda sedasama teed tuli suur Suleiman, kui ta ajas deemoneid Aasiast lääne poole ja vangistas neid kummalistesse vanglatesse. Ja sina ütled, et…”
Metsik karje katkestas teda. Džungli varjust tuli ummisjalu joostes välja sõdalane, nagu põrgukoerte eest põgenedes. Käed metsikult pekslemas, silmad pahupidi, et valged välkusid, ja suu nii pärani, et kõik ta helkivad hambad nähtavad olid, paistis ta lausa eheda hirmu võrdkujuna, mida niipea ei unustata. Moslemite hord kargas püsti relvi haarates ja Hassim hüüdis:
“See on Ali, kelle ma jahile saatsin – ehk lõvi…”
Kuid ükski lõvi ei järgnenud mehele, kes kukkus Hassimi jalge ette midagi pomisedes ja metsikult vehkides enda taha musta džungli poole, kust närvilised vaatajad ootasid ilmuvat mõnda vapustavat õudust.
“Ta ütles, et leidis sealt džunglist kummalise matmispaiga,” ütles Hassim kulmu kortsutades, “kuid ei suuda ütelda, mis teda hirmutas. Ta teab vaid, et teda haaras suur hirm ja pani ta põgenema. Ali, sa oled loll võllaroog.”
Ta lõi lömitavat metslast õelalt, kuid teised araablased kogunesid teatud ebakindlusega tema ümber. Pärismaalastest sõdalaste hulgas levis paanika.
“Nad lasevad meie juurest jalga,” pomises habemik araablane, ebakindlalt vahtides pärismaalastest liitlasi, kes kokku kogunenult erutatult vatrasid ja üle õla hirmunud pilke heitsid. “Hassim, ehk oleks parem paar miili edasi minna. See siin on kuri paik ja ehk tõesti kardab see loll Ali omaenda varju, kuid…”
“Kuid siiski,” pilkas šeik, “tunneksite ka teie end paremini, kui me siit lahkuksime. Hästi, et teid rahustada, viin laagri teise kohta, kuid kõigepealt tahan ma seda asja näha. Piitsutage orje, me liigume džunglisse ja möödume sellest matmispaigast; ehk on sinna maetud mõni suur kuningas. Keegi ei karda, kui me läheme kõik üheskoos, püssid käes.”
Niisiis peksti väsinud orjad jälle üles ja nad komberdasid piitsade all jälle edasi. Pärismaalastest liitlased astusid vaikselt ja närviliselt, vastumeelselt kuuletudes Hassimi kangekaelsele tahtele ja araablaste lähedale hoides. Kuu oli tõusnud, tohutu, punane ja sünge, ning džungel ujus pahaendelises hõbedases valguses, mis jättis süngetele puudele mustad varjud. Värisev Ali näitas teed, olles pisut kindlust saanud oma metsiku isanda juuresolekust. Ja nii kõndisid nad läbi džungli, kuni jõudsid kummalisele lagendikule hiiglaslike puude keskel – kummalisele, sest midagi seal ei kasvanud. Puud ümbritsesid seda imelikult sümmeetriliselt ja ükski samblik ega rohukõrs ei kasvanud maapinnal, mis paistis olevat veidralt paljas ja kõrbenud. Ja selle lagendiku keskel seisis hauakamber.
See oli suur sünge kivihunnik, täis iidset kurjust. See paistis juba sadu aastaid mahajäetud olevat, kuid Kane tunnetas selle ümber liikuvat õhku, nagu hingaks selle sees aeglaselt mingi hiiglaslik, nähtamatu, ebainimlik koletis.
Araablaste pärismaalastest liitlased tõmbusid pomisedes tagasi, tunnetades paiga kurjust; orjad seisid kannatliku, vaikiva rühmana puude all. Araablased astusid