ilmus Sooja Lõuna prints, kena jahimees, kes rääkis põnevusega hirvede ja jäneste küttimisest ja sarve rõõmsast helinast rohelistes metsades. Neiu mõtles, et mitte kunagi polnud ta kohanud nii suurepärast ja kena printsi – mis polnud üllatav, sest see oli alles teine mees, kellega ta oli kunagi rääkinud.
“Ma abiellun sinuga,” ütles neiu, “kui sa vastad õigesti ühele küsimusele. Kas sinu lossis leiduks ruumi Väikesele Rahvale?”
“Väikesele Rahvale?” hüüdis prints. “Ah, me ajasime nad juba ammu oma riigist minema, ja see oli hea, sest nad olid vaid suureks nuhtluseks.”
“Siis ei saa sinust mulle abikaasat ega sellele lossile isandat,” teatas neiu, Sooja Lõuna prints lahkus vihaselt ja jälle ohkas ükssarvik vaikselt endamisi.
Kolmas saabuja oli Idaranniku prints, kena meremees, kes rääkis tormidest ja laevahukkudest ja mere rõõmsast kohinast liivarannal. Neiu mõtles, et mitte kunagi polnud ta kohanud nii suurepärast ja kena printsi – mis polnud üllatav, sest see oli alles kolmas mees, kellega ta oli kunagi rääkinud.
“Ma abiellun sinuga,” ütles neiu, “kui sa vastad õigesti ühele küsimusele. Kas sinu lossis leiduks ruumi Väikesele Rahvale?”
“Väikesele Rahvale?” hüüdis prints. “Nad uppusid kõik juba aastaid tagasi ja oli hea, et neist nii lihtsalt lahti sai, ütlen ma.”
“Siis ei saa sinust mulle abikaasat ega sellele lossile isandat,” teatas neiu ja Idaranniku prints lahkus vihaselt, kuid ükssarvik ohkas lootusrikkalt.
Neljanda ja viimasena saabus Läänesaarte prints, kena muusik, kes laulis magusasti harfi saatel vanadest peaaegu unustatud päevadest. Neiu mõtles, et mitte kunagi polnud ta kohanud nii meisterlikku ja kena printsi – mis polnud üllatav, sest see oli alles neljas mees, kellega ta oli kunagi rääkinud.
“Ma abiellun sinuga,” ütles neiu, “kui sa vastad õigesti ühele küsimusele. Kas sinu lossis leiduks ruumi Väikesele Rahvale?”
“Väikesele Rahvale?” hüüdis prints. “Noh, neid pole olemas ega ole kunagi olnud. Väikese Rahva mõtlesid välja minusugused muinasjutuvestjad, poeedid ja muusikud, ja meieta ei teaks neist keegi midagi.”
“Siis ei saa sinust mulle abikaasat ega sellele lossile isandat,” teatas neiu ja Läänesaarte prints lahkus vihaselt, kuid ükssarvik vaatas seda pealt ega teinud häältki.
“Nad olid kõik vaprad ja kenad noormehed, Kõige Vanem Ja Targem,” ütles neiu, “kuid keegi neist poleks lubanud sinul ega su rahval siia jääda, nagu ma lubasin. Mida ma nüüd teen?”
“Nagu su süda käsib,” nähvas vana naine, enne kui Kõige Vanem Ja Targem vastata jõudis.
Neiu mõtles hetke ja siis pöördus ükssarviku poole.
“Kui sina oleksid prints, kas sul oleks siis oma lossis ruumi Väikese Rahva jaoks?” küsis ta.
“Alati,” vastas ükssarvik.
“Siis ma abiellun sinuga, sest sa oled alati minu eest hoolitsenud ja minu vastu hea ja lahke olnud, ja ka sina armastad Väikest Rahvast nagu minagi,” teatas neiu.
Kuna see kõik juhtus kaua, kaua aega tagasi, kui maailmas oli veel maagiat ja asjad polnud alati niisugused, nagu paistsid olevat, ohkas lumivalge ükssarvik veel üks kord. Ja kadus siis.
Ning tema asemel seisis prints, kes oli vapram ja kenam ja palju, palju targem kui need neli kosilast, kes olid sel maihommikul neiule kosja tulnud.
Nii abiellusidki neiu ja ükssarvikust prints, ja nemad ning vana naine ja Väike Rahvas, kelle juhiks oli Kõige Vanem Ja Targem, elasid oma elu õnnelikult ja rikkalt.
Suvekuninga õukond
Jennifer Roberson
Oli talv, hundituule aeg, mis räsib laagrit sama palju, kui tõeline hunt räsib surnud hirve kõri kallal. Ja nüüd oli eskimote hõimu tabanud laastav, surmav palavik.
Haigestunute hulgas oli Elki, kaksikute Gari ja Asta väike õde. Ravitseja hoolitses tema eest oma telgis, kus ta oli palavikku suremas.
Soovides meeleheitlikult oma õde päästa, läksid Gar ja Asta nõid Rahela juurde, lootes, et tolle nõidus võib Elkit ravida.
„Mul pole rohtu selle palaviku vastu,” ütles Rahela. „Kuid iga haiguse jaoks on ravim olemas. Kuid sageli on seda raske leida või see nõuab suurt ohvrit.”
Kasutades oma ennustamiskaussi, näitas Rahela neile, kuhu nad pidid minema – Suvekuninga õukonda. „Just sealt leiate rohu, kõige võimsama ja maagilisema, mida Emake Maa tunneb – ükssarviku sarve. Selle abil ei saaks ravida mitte ainult Elkit, vaid ka tervet hõimu.”
Kuid Rahela hoiatas, et Asta pidi kõigepealt võitma ükssarviku usalduse. „Kui võtad kasvõi tükikese ükssarviku sarvest tema nõusolekuta, siis see tapab su.”
Ta mässis pika hõbeniidi, mille otsas rippus poleeritud elevandiluust nõel, Asta sõrme ümber.
„See on võlunõel. Kui see liigub, peate sellele järgnema, see viib teid Suvekuninga õukonda.”
Järgmisel hommikul jõudsid Gar ja Asta jõe äärde, laagrist pisut kaugemale. Nad olid asjatult proovinud panna nõela neile teed näitama. See ei paistnud töötavat. Viimaks hakkas see värisema, võnkuma. Ja siis, aeglaselt ja püsivalt, hakkas see liikuma. Kui see liikumast lakkas, näitas see põhja poole. Imetledes, kartes ja lootes kõndisid Asta ja Gar põhja poole, järgnedes nõela juhatusele. Nad ei teadnud enam, kui kaugele nad olid rännanud, kui Gar pomises midagi sellest, et tuleb tagasi pöörduda, enne kui on liiga hilja.
“Oota! Oh, Gar – vaata!”
Gar vaatas. Niidi otsas rippuv nõel keerles ja keerles, kuni niit oli kõvasti kinni keritud. Siis ta keerles jälle lahti, vastupidises suunas, kuni niit oli jälle pingul ja nõel näitas tohutu vana tamme poole, mis oli pooleldi lõhestatud välgunoolest, mis oli tüve peaaegu pooleks lõiganud. Tohutu söestunud lõhe moonutas härmatisega kaetud tüve.
“Asta…”
Asta ei kuulanud. Ta vaid järgnes nõelale söestunud lõhesse. Sirutades käe ette, ei tabanud see mitte midagi.
Mitte midagi.
Ja see neelas ta tervikuna, jättes tema asemele tühjuse.
Asta kukkus Emakese Looduse kõige karmimast aastaajast kõige leebemasse. Lume asemel oli maas rohi, lopsakas, paks rohi, roheline nagu maailma suvemantel. Emakese päikese soe, särav nägu muutis kogu maailma kuldseks. Asta klammerdus ikka veel hõbeniidi külge ja vahtis sõnatult maailma, mis oli nii väga tema oma moodi, ja ta mõistiski, et see oli tema maailm. Ainult et aastaajad olid muutunud.
“Suvi,” ohkas ta valjusti ja siis kuulis ta enda selja tagant Gari moonutatud karjatust, kui too lõhest välja lendas.
„Asta… Asta…”
„Ma tean,” vastas too rangelt. „Tasa, Gar – me oleme Suvekuninga õukonnas.”
„See on rumalus…” Kuid Gar jäi vait, sest nende ees seisis tõend – elus ükssarvik ise.
Mitte Suvekuningas, keda Asta oli kausis näinud. Palju noorem, väiksem, kuid üldse mitte nii rõhutatult uhke. Ta paistis uudishimulikuna. Pikkade ripsmetega merevaigukarva silmad piilusid küsivalt kahvatukuldse laka alt, mis kukkus kahe püstise kreemikarva kõrva vahelt. Kõrvade otstes olid üleannetud tutid, mis särasid peaaegu kullakarvaliselt. Pehme roosakaskuldne koon värises hetkeks. Mokapealsed karvad läikisid, nende tipus olid päikesekuldsed kastepiisad. Ninasõõrmed laienesid, tõmbasid häälekalt õhku sisse, siis ta korsatas, nagu üllatunult.
“Sarv,” ütles Gar nõudlikult.
See oli väiksem, kui Asta oli oodanud. Selle habras juur oli peidetud särava laka siidiste karvade alla ja äkki mõistis tüdruk, et hõbeniit, mida ta hoidis, polnudki üldse niit, vaid karv ükssarviku lakast või sabast. Sarv sobis noore ükssarviku kaugelasetsevate, üllatunud silmadega – merevaik