Muinasjutte ükssarvikust. Rahvaluule

silitada ta sametist koonu, sasida seda säravat lakka, tunda siledat, läikivat selga enda all, kui tüdruk galopeeriks üle Suvekuninga õukonna aasade.

      “Sarv,” sosistas Gar rõhutatult.

      Asta tundis sooja, pehmet hingeõhku, kui ükssarvik oma koonu talle pihku toppis. Ta tundis lillelõhna ja nagu mingit vürtsi, puhast, värsket lõhna, mis ei sarnanenud ühelegi senituntule. Ta tundis ükssarviku värelevat hingamist oma sõrmede vastas ja nägi läikiva sarve keerlevat spiraali, mis kerkis ükssarviku laubalt, lüües lahku särava laka, mis puudutas tüdruku randmeid õrnalt ja võrgutavalt.

      Silmad poolkinni, nõjatas ükssarvik oma lõua tema õlale.

      See oleks nii kerge, teadis Asta. Üks pööre, üks tõmme! Sarv oli nii õrn.

      “Tee seda,” sosistas Gar.

      Kuid Asta teadis, et ta ei suuda.

      “Elki pärast,” nõudis Gar. “Elki ja hõimu pärast!”

      Asta seadis peopesad vastu ükssarviku kaela ja silitas ta lopsakat kreemjat lakka, nagu Rahela oli silitanud oma kassi. Laka all oli tunda tema keha soojust ja elu ja tugevust ja tervist. Ta sasis sõrmedega ükssarviku lakas ja teadis, et ka tema hing oli segaduses, tunnetades ükssarviku maagiat.

      Kelle usaldust pidi ta võitma, mõtles ta. Ükssarviku või tema enda?

      “Asta!” sisistas Gar. “Võta sarv ja kaome…”

      Elki jaoks – Asta hammustas alumist huult. Haara see vaid ja pööra… Ta judises. „Ei.” Ta ütles seda peamiselt ükssarvikule, kelle pea polnud eriti palju kõrgemal tema enda omast. „Ma ei suuda.”

      “Kuid sa pead…” Gari hääl oli nõudlik. „Mitte minu, mitte sinu jaoks – Elki jaoks. Hõimu jaoks. Just seda me tegema tulimegi.”

      “Ma tean, ma tean.” Asta sulges silmad ja mattis näo ükssarviku siidisesse lakka. „Kuid kindlasti ei taha Ema, et ma tapaksin ühe ta lapse vaid selleks, et päästa teist.”

      Ja järsku, enne kui Asta oli rääkimise lõpetanud, muutus ükssarvik naiseks.

      Tema naeratus oli nagu maailma valgus. Ta silmad ja küüned olid kuldsed, suvepäikese karva, ja ta kleit oli kootud ämblikusiidist ja õrnadest erksavärvilistest lilledest. Tema seljal voogavad juuksed olid merevaigu, mee ja kulla karva.

      Gar langes põlvili. Asta vaikis hämmeldunult.

      “Rahela valis hästi,” ütles Ema ja ta hääles oli suvevihma laulu, jahedat, pehmet ja magusat.

      Gar värises. “Kuid – see oli Elki, meie õe pärast. Ta on alles beebi, alles väikene… Me pidime midagi tegema…” Ta hõõrus kinnastatud käsi närviliselt vastu oma karusnahaga ääristatud pükse. „Ta on alles beebi…”

      „Ma tean,” ütles ema. „Ma tean kõike. Tean, et ka praegu ulub talvehunt mäetippudel ja laulab oma surmalaulu. Kuid teie olete siin, mitte seal, ja siin tuleb midagi ette võtta, enne kui teid tagasi saadan.”

      „Kas te peate seda tegema?” Asta vaatas säravat suvist orgu, Suvekuninga õukonda. „Aga kui ma tahan siia jääda?”

      Ema raputas pead ja naeratas veel rohkem. „Kõigil mu lastel on oma koht. Teie pole praegu seal, kus on teie oma. Kui maailm tahab ringi käia, peate tagasi minema enne, kui päev mööda saab.”

      Asta tõmbas hinge. “Me tulime ükssarviku sarve järele.”

      „Kuid te ei võtnud seda.”

      “Ei.” Asta vaatas maha. „Ma ei suutnud.”

      Ema naer oli nagu lõokese laul. Ja siis see peatus. „Te võite seda ikka veel saada,” ütles ta. „Ma annan teile valiku, sest niimoodi ma selle maailma tegin. Alati on valikuid.” Ta käsi langes Asta juustele, silitav tumepruun käsi. Kuldsetel küüntel helkisid pronksjalt särava päikese sädemed. “Ma nõustun selle ohvriga. Võtke sarv. Minge tagasi oma hõimu juurde. Päästke Elki ja teised. Te ei jää enam kunagi palavikku.”

      “Või?” küsis Asta.

      “Või minge tagasi tühjade kätega ja lootke, et Elki jääb ellu.”

      Gar tõusis püsti. “Asta – tee seda. Võta sarv, et saaksime kindlad olla.”

      “Teie nõusolekul…” Asta vaatas ema pimestavaisse silmadesse. „Aga kui ma seda teen, mis on selle hind?”

      Naise käsi langes tema pea pealt alla ja võttis päikesesära endaga. „Et suvi enam kunagi ei tule.”

      Asta jahmus. „Mitte kunagi?”

      “Ei.” Ema kehitas õlgu. “Kuid talv ei pruugi olla surmav. Teie hõim õpib ellu jääma.”

      “Asta,” alustas Gar.

      “See on sinu valik,” ütles Ema Astale. „Sina pead otsustama.”

      Ehmunud Asta raputas pead. „Ma ei saa. Kuidas saaksin päästa Elki ja teised, kui nad peaksid seejärel igavesti talves elama? Ema, sa oled liiga julm.”

      “Liiga julm, liiga lahke. Emad on sageli niisugused, kui oma lastega tegelevad.” Naise taga kepslesid orus ükssarvikud. Suvekuningas oma kuldse sarvega säras päikesepaistes. „Sa pead otsustama, Asta.”

      Asta sulges silmad. Ta võis oma laugude taga ikka veel ette kujutada ükssarvikuid, sarved päikesepaistel helkimas. Nii reipad suvesoojuses.

      Ta avas silmad ja ütles: „Saada meid tagasi. Ema, saada meid tagasi. Isegi Elki pärast ei saa ma mõista teisi suveta elama. Viimaks tapab see meid kõiki. Vähemalt vaimselt, kui mitte kehaliselt.”

      Ema naeratas. Tema juuksed olid nagu suvine päikeseloojang, ta silmad nagu järgmise päeva koidik. „Rahela valis tõesti hästi.”

      „Niisiis,” ütles Gar tõredalt, „läheme koju tühjade kätega.”

      Asta oli vait, teades, et Gar oli väsinud ja mures ja hirmunud, mõeldes, mis nad tagasi jõudes eest leiavad, just nagu ta isegi. Seejärel pöördus ta Ema poole ning taganes äkki ehmunult. “Gar – vaata!”