taolise paradiisliku paiga suhtes muidugi väga respektitu toiminguna. Poseidon armus seal nümf Kleitosse ja nende pojast Atlasest sai alguse atlase rahvas. Ühelgi rahval mitte kusagil maailmas ei läinud nii hästi kui selle ilusa, rikka ja ülimalt viljaka saare rahval, kes tänulikena oma saart kaunistasid, rajades ilusaimad aiad, luksuslikemad paleed, nutikaimad kanalid. Aga millalgi nende tänulikkus lõppes, atlase rahvas läks uhkeks, ülbeks ja mõõdutundetuks. Nad tahtsid aina rohkemat, soovides valitseda kogu maailma. Teel selle eesmärgi poole seisis neile vastu palju väiksem ja nõrgem, kuid vooruslikum Ateena, mis saavutas võidu. Atlantise elanike ülbust karistas Zeus aga halastamatult. Ta lasi maavärinal ja üleujutusel Atlantise hävitada ja 24 tunni jooksul merepõhja vajuda.
Platoni loost saati on püütud tema kirjeldustele ajaloolist tausta leida. Viitas Platon ehk Kreetal asunud Minose kultuurile? Kas vulkaanipurske tagajärjel tekkinud tsunami hävitas kõik elava Kreeka lõunaosas asuval saarel? Sellele räägib aga vastu Platoni viide, et saar olevat asunud teispool Herkulese sambaid ehk Gibraltarit. Seega ei saanud saar olla Vahemeres. Samal põhjusel ei saa Atlantis olla praegune Santorini, mis oma tänasel kujul on tekkinud enamikku Vahemere saari laastanud vulkaanipurske tagajärjel. Tõenäolisem on seletus, et Atlantis oli seal, kus praegu on Atlandi ookean. Tõepoolest moodustasid Euroopa ja Ameerika kunagi ühe kontinendi, kuid seda väga kauget aega ei saanud hõlmata antiikaegne mälu. Atlantiseks pakutakse ka Kanaari saarestikku, Helgolandi, Antarktikat või Iirimaad – ja see pole kaugeltki mitte lõplik nimekiri. Kogu maailmas on Atlantise fännid leidnud aina uusi väidetavaid tõendeid müütilise kontinendi asukohta kohta.
Kadunud kontinendi maagiline võlu on alles tänaseni – 2005. aastal toimus viimane Atlantise konverents. Milose saarel Kreekas arutasid teadlased kõikjalt maailmast umbes neljakümne vähem või rohkem tõsiseltvõetava selgituse üle kadunud tsivilisatsiooni asukoha kohta. Diskussiooni keskmes olid peamiselt kolm teooriat: Atlantis võis olla Trooja; tegemist võis olla Mustas meres uppunud tsivilisatsiooniga, mille hävitas 7. aastatuhandel eKr toimunud üleujutus või asus Atlantis Gibraltari juures asuvatel Sparteli veealustel saartel, mille ujutas üle Vahemere veetaseme tõus pärast viimast jääaega. Igale teooriale leiduvad oma vastuargumendid, neid leidub tõenäoliselt ka kõigi tulevaste ideede vastu.
Järjekindlus, millega iseäranis hobiuurijad Atlantist otsivad, jätab enamiku teadlasi külmaks. Sellisel hoiakul on pikk traditsioon, kuna juba antiikajal kaheldi Atlantise saaga paikapidavuses. Ka tänapäeva teadlaste hulgas on levinud arvamus, et Atlantise otsimine on asjatu, kuna seda kadunud kontinenti, mida Platon nii kütkestavana kujutab, pole kunagi olemas olnud. Antiikfilosoof olevat tahtnud esitada hoiatavat mõistulugu rahvast, kelle tema ülbus hukutab. Hoolimata legendis esitatud rohketest kinnitustest, et tegemist on tõese looga – mis võib olla ka retooriline võte – on lugu esitatud poliitilis-filosoofiliste vaatluste kontekstis. Seetõttu tundub tõenäoline järeldus, et tegemist on mõistulooga, mis pidi illustreerima teoreetilisi arutlusi ideaalsest riigist. Platoni eesmärk võis aga olla ka konkreetsem. Ehk soovis ta loodud kontrastiga oma kodumaa Ateena jaoks ohtu teadvustada. Kes tõuseb, võib sügavale langeda, nagu juhtus Atlantisega. Aga ka neile seletustele leidub vastuväiteid, sest mitte kõigi teadlaste arvates ei ole Platon Atlantise müüdi looja. Oletatakse ka, et ta kasutas üht vanemat Egiptuse lugu.
Maratonijooks
Marathoni linn jääb Kreeka antiiksest pealinnast Ateenast kirdesse. Seal võitles Ateena vabariik 490 eKr Miltiadese juhtimisel pärslaste vastu, kes püüdsid 5. sajandil korduvalt Kreeka linnriike alistada. Ateenlaste 10 000 sõdurit toetas tuhatkond plataialast. Spartalastest liitlased jõudsid liiga hilja kohale, kuna parajasti oli täiskuu, mille ajal nad ei tohtinud võidelda. Kreeklased võitsid hoolimata pärslaste arvulisest enamusest. See tugevdas nende enesekindlust ja tahet võimsatele pärslastele vastu astuda. Alates Kreeka taasloomisest aastal 1830 kuulusid võidud pärslaste üle selle Vahemere-äärse riigi rahvusmüütide hulka. Tänaseni on Marathonis kalmuküngas 192 langenud Kreeka sõdurile. Marathonis asub aga ka mälestusmärk kuulsale maratonijooksule, mille juures maratonijooksjad 2004. aasta olümpiamängudel oma võistlust alustasid.
Kui ateenlaste võit kindel oli, olevat Pheidippidese-nimeline heerold (ühe teise allika kohaselt Thersippos) täies sõjarüüs, oda ja sandaalidega, jooksnud umbes 42 kilomeetrit Ateenani, et kuulutada kaasmaalastele rõõmsat uudist. Seal olevat ta kroonik Plutarchose sõnul hüüdnud: „Rõõmustage, ateenlased, me võitsime!” ja kohe pärast seda kurnatusest surnult kokku varisenud.
Sellel legendil baseerub tänapäeva olümpiadistsipliin maraton, mis on olümpiamängude osaks alates uusaja esimestest mängudest aastal 1896. See on 40-kilomeetrine pikamaajooks, distantsi pikkus vastab seejuures Marathoni ja Ateena kesklinnade vahemaale. Tänapäevane jooksu pikkus 42,195 km pandi paika alles 1924. Alates sellest ajast jooksevad kergejõustiklased distantsi, mis sai alguse 1908. aasta mängudest Londonis ja mille pikkus vastab Windsori lossi ja White City staadioni vahemaale. Esimese maratonijooksu 1896. aasta olümpiamängudel võitis umbes kolme tunniga kreeka lambakarjus Spyridon Louis. Tema võit oli suur üllatus, 25 võistleja hulgas peeti tema võidulootusi peaaegu olematuiks. Pärast võitu sai temast üleöö rahvuskangelane. Ei hoolitud sellestki, et mees oli Ameerika Ühendriikide meeskonnas üles astunud, kuna teda enne olümpiamänge Kreekas tõsiselt ei võetud. Spyridon Louis on tänaseni Kreeka rahvuskangelane ja 2004. aastal sai tema nime Ateena uus olümpiastaadion.
See lambakarjus polnud aga mitte ainult esimene olümpiamaratoni võitja vaid üleüldse esimese maratoni võitja, sest legendil jooksjast ei ole arvatavasti ajaloolist alust, selles on asjatundjad üsna veendunud. Lugu tundub ebatõenäoline eelkõige kahel põhjusel. Esiteks ei maini peamine lahingut kirjeldav allikas, kuulus kroonik Herodotos, heeroldit mitte sõnagagi. See on äärmiselt kahtlane, kuna ta oma tekstis kreeklaste võitu arvulises ülekaalus olnud pärslaste vastu igal võimalikul viisil toonitab. Kindlasti poleks ta mainimata jätnud vaprat sõdalast, kes oma elu ohverdab, et uudist võidust Ateenasse toimetada. Alles hilisemad autorid põimivad oma lahingukirjeldustesse ka loo maratonijooksjast. Teine põhjus on banaalne, kuid sellegipoolest mitte vähem veenev. Polnud nimelt mingit vajadust heeroldit jalgsi Ateenasse saata. Selleks ajaks olid kreeklased juba ammugi välja arendanud signaalsüsteemi teadete edastamiseks. Seega oli neil võimalik oma kaaskodanikele palju kiiremini ja ilma veel ühe sõjamehe hukkumiseta võiduteade saata.
Kalliase rahu
Aastal 500 eKr astusid Lähis-Idas ja Küprosel asuvad Kreeka linnad üles Pärsia suurriigi vastu. Mitu aastat väldanud Joonia mäss luhtus ja lõppes Mileetose hävitamisega 494 eKr. Sellele järgnesid tuntud Pärsia sõjad Ateena või õigemini Ateena Mereliidu – Egeuse mere ääres asuvate Kreeka linnade liidu – ja pärslaste vahel. Need sõjad olid Kreeka ja Euroopa ajaloo jaoks ülisuure tähtsusega, kuna peatasid Pärsia kuningate võimu laienemise lääne suunal. Pärsia sõdadest on kirjutanud ajaloo isa Herodotos, samuti kreeka kirjanik Aischylos. Pärast aastakümnetepikkuseid võitlusi ning pärslaste ja kreeklaste vahelduvaid võite lõppes vaenutsemine 5. sajandi keskel eKr. Pärast pikka kisklemist algasid rahumeelsemad ajad Kreeka ja Pärsia vaenupoolte vahel seoses Kalliase rahuga, mille Ateena saadik Kallias olevat 449/448. eKr Pärsia pealinnas Susas Pärsia kuningalt Artaxerxeselt välja kaubelnud.
Kalliase poolt Ateena Mereliidu nimel alla kirjutatud leping olevat olnud omamoodi mittekallaletungilepe. Ateenlased kohustusid pärslaste vastu sõtta mitte astuma, Pärsia aktsepteeris aga hobuse päevatee laiuse rannikuala puutumatust LähisIdas. Pärsia sõjalaevad ei tohtinud ületada Vahemerel teatud mõttelist joont lääne suunas. Lisaks said Lähis-Idas asuvad Kreeka linnad taas vabaks.
On aga kaheldav, kas pärslaste ja ateenlaste vaheline leping üldse kunagi eksisteeris. Rahuleppe sõlmimist ümbritsevate sündmuste kõige tähtsamaks kaasaegseks tunnistajaks on kroonik Herodotos. Tema kirjutab küll Ateena vahemehest Kalliasest ja tema missioonist pärslaste juurde, ei maini aga sõlmitud rahulepet. Seejuures ei viita ta üldsegi ajale, mil rahu sõlmiti, vaid 25 aastat varasemale ajale.
Lepingu ehtsuse vastu on veel teisigi kaalukaid argumente. Miks oleks Ateena pidanud sõlmima lepingu, mis oleks vähendanud Ateena