ebaõiglane on levinud ajalootraditsioon Tiberiuse suhtes, kes valitses Roomat aastail 14 kuni 37 pKr.
Igaüks, kes Capri saart ja selle maailmakuulsat helesinist grotti külastab, kuuleb sellest Rooma valitsejast. Too valis selle maalilise saare oma vanadusaastate elupaigaks ja tõmbus sinna tagasi. Rooma valitsejale kuulus Capril tosin suurepärast villat, mis on täna turistide külastuspaigad. Tegelik Tiberius oli pigem inimpelglik, sellest ei saa aga turistidele lugusid vesta. Õnneks saavad aga giidid tsiteerida Rooma krooniku Tacituse ja eriti Suetoniuse Tiberiuse kohta käivaid kirjeldusi. Viimase kirjelduste kohaselt pidid „kõikjalt kokkuotsitud tüdrukud ja poisid ja kõlvatute lõbustuste leiutajad kolmekesi suguühtes olema. Ta vaatas pealt, et sel moel oma nõrgenenud jõudusid üles piitsutada”. Suetonius kirjeldas Tiberiust kui vana kiimlejat, kes korraldas orgiaid ja oma abitud sekspartnerid hiljem brutaalselt teise ilma saatis. Ning siis, kui ta soovis vabaneda orjadest või muudest ebasoovitavatest alluvatest, käskis ta nad kaljudelt alla lükata. Ta lasi lõbu pärast süütuid inimesi hukata või mõtles välja piinamismeetodeid, et ohvrite piinu nautida. Lühidalt – vana Tiberius elas vaid oma perverssetele naudingutele ja jättis Rooma poliitika saatuse hooleks.
Suetonius kirjutas oma kurjad read paar aastakümmet pärast keiser Tiberiuse surma. Tema jaoks oli Tiberius esimene nende isekate ja rikutud despootide reas, kes Caesari ja Augustuse uhke pärandi reetsid ja kelle valitsemise ajal leidis aset Rooma allakäik. See hinnang on levinud tänaseni. Ka Suetoniuse kolleeg Tacitus nõustus hukkamõistuga nagu ka erinevad kirjanikud kuni 20. sajandini, kes on aina uuesti Tiberiuse kui salakavala türanni halba mainet taasloonud. Nende hulka kuuluvad muuhulgas „Krahv Monte Cristo” autor Alexandre Dumas ning menuteose „Mina, Claudius” autor Robert Graves.
Tiberius rehabiliteeriti alles 20. sajandi keskel, mis on tegelikult üllatav, kui arvestada asjaolu, et laimu polnud raske ümber lükata. Näiteks on kummaline, et puuduvad Tiberiuse kaasaegsete tõsiseltvõetavad kriitilised hinnangud, mis hilisemaid teateid kinnitaksid. Keiser tegeles ka Capril viibides valitsemisasjadega. Samuti annab Rooma õiguse ajalugu alust oletada, et väidetavad Tiberiuse hukkamisorgiad pole kunagi aset leidnud. Tõendeid on seevastu selle kohta, et ta käskis toetada Rooma suurpõlengu ohvreid.
Asjalikult analüüsides näeme hoopis teistsugust pilti Tiberiuse elust: valitseja polnud sugugi pidurdamatu ja isekas, vaid hoopis äärmiselt tagasihoidlik. Ta lükkas tagasi au, et tema nime järgi nimetataks üks kuu aastas, sarnaselt Caesari ja Augustusega. Ta oli haritud ja tugeva õiglustundega, kainelt arutlev riigimees. Selliste omaduste ning oma tagasihoidliku ja pelgliku loomusega ei sobinud ta aga Rooma sädelevasse poliitikamaailma. Hoolimata sellest olid tema saavutused silmapaistvad: juba enne keisriks saamist hiilgas ta Germaania ülemvalitsejana, taotles valitsejana tasakaalu senatiga, majandas kokkuhoidlikult ja hoolitses Rooma provintside käekäigu eest. Aastate jooksul pidi Tiberius aga ka palju isiklikke pettumusi, petetud lootusi ja inetuid intriige kogema. See tegi temast üksildase inimese ja viis ta enam kui korra selleni, et ta Roomale selga keerata tahtis.
Tiberiuse mustamine sai arvatavasti alguse Vipsania Agrippinast, kes süüdistas teda oma mehe, keisri kasupoja Germanicuse poliitilises mõrvas. Tiberius küll kaitses ennast, kuid ta oli selleks ajaks juba ebapopulaarne – tänapäeval ütleksime, et tal puudus oskus meediaga suhelda. Caprile tagasi tõmbumine tõi talle Roomas, mis oli ikkagi avaliku arvamuse loomise kantsiks, veelgi enam vaenlasi juurde. Tema nimega seostati räpaseid poliitilisi afääre, millega tal enamjaolt midagi pistmist ei olnud.
Pärast oma surma jäi Tiberius aga lõplikult halba valgusesse. Tacituse ja Suetoniuse ajal oldi pessimistliku hoiaku mõju all, mille tõi kaasa järkjärguline langemine despootsusesse ning levinud ilustav vaatenurk Rooma möödunud hiilgeaegadele. Et kahetsusväärsed arengud järeltulevate põlvede silmis kusagil alguse pidid saama, toodi Tiberius postuumselt poliitilise varjundiga ajalookirjutusele ohvriks. Tiberius ei olnud arvatavasti julma despoodi kehastus ega malbe süütu talleke. Tema näide aga tõestab, et poliitikuil on tark tegeleda juba oma eluajal endast igavikulise pildi loomisega. Vastasel korral valitseb oht, et jäädakse aastasadadeks patuoinaks arengute eest, milles ise sugugi süüdi ei oldud.
Rooma põleb
Ükski teine Rooma keiser pole järeltulevate põlvede silmis ära teeninud nii suurt hukkamõistu kui Nero. Temaga seondub klassikaline pilt korrumpeerunud, hullust ja inimpõlglikust valitsejast, hoolimatust egoistist moodsas mõttes. Peter Ustinov kujutas niisugust Nerot meisterlikult romaani „Quo vadis?” põhjal vändatud suurepärases filmis, kuid tema mängitud tegelase kuju ei toetu ajaloolistele faktidele.
Negatiivne kuvand Nerost sai alguse sellest, et tema valitsemisajal toimus Rooma suurpõleng ja sellele järgnenud kristlaste tagakiusamine. 64. aasta varasel suvehommikul lahvatas Circus Maximuses tulekahju, arvatavasti seal, kus asusid kergestisüttivad laudadest majad. Kiiresti levinud tuli suudeti kontrolli alla saada alles kuue päeva ja seitsme öö möödudes. Kuid mitte kõiki tulekoldeid ei suudetud kustutada – leegid lahvatasid taas ja möllasid veel mitu päeva. Tolleaegses Roomas olid tulekahjud sagedased, puit oli tähtis ehitusmaterjal ja kaitse tule vastu ebapiisav. Rooma tuletõrjet oli küll suurendatud, kuid see põleng oli suurem kui kõik eelnenud. Katastroofi ulatust kirjeldatakse eri allikates erinevalt, kord on juttu kahest kolmandikust Rooma linnast, mis tules hävis, kord jällegi, et neljateistkümnest linnaosast olevat tulest puutumata jäänud vaid kaks. Igatahes olid suurpõlengu tagajärjed kohutavad. Tuleroaks langesid nii elu- ja ärimajad kui ka templid ja avalikud hooned. Palju inimesi hukkus leekides, 200 000 roomlast jäi peavarjuta, uhkest linnast jäi suures osas alles vaid tuhakõrb.
Tule pidurdamatu levik tõi kaasa kuulujutu süütamisest, mis levis sama kiiresti kui kahjutuli enne seda. Roomlaste viha koondus peamiselt Nero vastu, sest erinevalt keiser Augustusest, kes katastroofide korral rahva hulka tuli ja neile toetust avaldas, jäi Nero esialgu oma suveresidentsi. Seda viga teevad poliitikud tänaseni ja avalikkuses pannakse seda neile alati pahaks. Nero tuli alles siis Rooma tagasi, kui ka tema enda palee tuleohtu sattus.
Paljud autorid pidasid keisrit juba toona tulekahju eest vastutavaks. Nad tõid esile erinevaid põhjusi: küll olevat Nero tahtnud Trooja põlengut tunnetada ja teinud seda Rooma abil, küll tahtnud ta linnast teha tabula rasa, et oma ehitushimu rahuldada ja pärast põlengut hiilgav Neropolise linn rajada. Väideti ka, et Nero olevat tahtnud Rooma linnale kätte maksta tema vastu suunatud vandenõude pärast. Liikvel oli palju kuulujutte – nii olevat näiteks nähtud Nerot põlengu ajal oma palees, laulmas laulu põlevast Troojast.
Kõik need süüdistused on aga valed, olgu nad siis ettevaatlikumalt esitatud või väidetavalt tõendatud. Kohutav katastroof, hirmunud rahvas ja Roomas valitsev kaos lõid lihtsalt soodsa pinnase ühele opositsioonilisele grupile, kellel õnnestus edukalt keisrivastaseid meeleolusid levitada.
Keiser polnud aga põlengu eest vastutav ning samuti ei saa talle midagi ette heita kiiresti tarvitusele võetud vastuabinõude osas. Nero avas kohe pärast Rooma naasmist oma aiad kodututele ja andis nii raha kui ka ehitusmaterjale, et kannatanuid toetada. Ülesehituste kiirendamiseks lõi ta kahju saanud majaomanikele toetussüsteemi. Tulevaste põlengute ärahoidmiseks ja võimalike tulekahjude kiiremaks kustutamiseks andis Nero välja palju kasulikke eeskirju ehitusviiside ja hoonete kõrguse kohta. Nero korraldas ka ohvritalitusi jumalate austamiseks, mis oli vajalik hirmunud rahvahulga rahustamiseks. Nero tegi seega kõik, mis oli tema võimuses, et tulekahju tagajärgi leevendada ja linn võimalikult kiiresti taas üles ehitada.
Kultusriitused võisid vähendada rahva hirmu jumalate viha ees, aga need ei suutnud lämmatada kuulujutte Nerost kui süütajast. Hävinenud linnas võis selline pingeline õhkkond kiiresti rahva avalikuks meelepahaks areneda. Seetõttu tegi keiser seda, mida teisedki enne ja pärast teda on teinud, kui nad end nurka surutuna tunnevad – ta lõi patuoina, kelle peal rahvas oma pulbitseva viha välja elada sai. Nii sai alguse Rooma kristlaste tagakiusamine, kelle kiirelt kasvav kogukond ja muidugi ka veidrad religioossed kombed rahvale niikuinii kahtlased tundusid. Nero laskis mõned selle uue sekti liikmed kinni võtta ja pressis neilt piinamiste abil tunnistusi välja. Rooma rahvas sai oma oodatud näidisprotsessid ja hukkamised. Üks veel vaevu tuntud, kahtlane sekt kuulutati toimunud kohutava katastroofi eest vastutavaks. Sellega suutis keiser Nero end