eest ära võtame. 500. ja 1500. aasta vahele jääv ajajärk ei ole ära teeninud sellist mustamist, et seda naeruväärsete ja lootusetult tagurlike olude koondmõistena kasutataks.
Héloïse ja Abélard
Héloïse’i ja Abélard’i lugu on Euroopa keskaja küllap kõige tuntum ja haaravam armastuslugu. Seda lugu tuntakse mitte pelgalt selle perioodi huviliste hulgas, vaid palju laiemalt. Paar kohtus aastail 1116–1117, kui Héloïse’i onu Fulbert, kelle hoolealune Héloïse oli ja kes oli Pariisis Notre-Dame’i toomkiriku preester, palkas talle koduõpetajaks Abélard’i. Nantese lähedalt pärit neljakümneaastane Abélard oli haritlaste hulgas autoriteetne isik, rahutu vaim, kes rakendas oma kroonilist uudishimu õigluse otsimisel. Rangete kirikuinimeste hulgas sai ta sellega endale ka vaenlasi. Lisaks oli ta tuntud mitte väga kombekate eluviiside poolest. Abélard oli skolastilise meetodi rajajaks, mille abil ta mõistust ja teoloogiat lähendada soovis. Oma autobiograafias kirjutab ta, et soovis teha usu vundamendi vastuvõetavaks inimliku mõistuse tasandil. Ebatavaliselt andekas ja õpihimuline Héloïse oli alles 16 või 17 aastat vana, kui suurimast prantsuse skolastikust tema õpetaja sai.
Suhe ei jäänud aga vaid õpetaja-õpilase suhte piiresse. Abélard armus noorde neidu, nad alustasid suhet, said ühise lapse ja isegi abiellusid. Kuid nende õnn kestis vaid mõne aasta. Héloïse’i onu Fulbert vihastas mingil põhjusel paari suhte peale ja laskis Abélard’i kastreerida. Fulbert ei pääsenud küll ka ise terve nahaga – teo toimepanijatele mõisteti karistuseks samuti kastreerimine ning lisaks tehti nad ka veel pimedaks. Lisaks kaotas Fulbert ka kogu oma vara. Kuid see ei teinud julma tegu olematuks ja arvatavasti rehabiliteeriti Fulbert hoolimata toimepandu jõhkrusest üllatavalt kiiresti. Armastajad lahkusid teineteisest ja läksid erinevatesse kloostritesse: Héloïse Argenteul’sse, Abélard algul Saint-Denis’sse Pariisi lähedal, hiljem Bretagne’sse. Abélard jätkas aga õpetamist Pariisis ning tema tegevus tõi talle kaasa ketseriprotsessi. Ta tõmbus tagasi Clunysse ja suri 1142. aastal 63-aastase mehena reisil Rooma. Héloïse sai Argenteuil’s abtissiks, ta torkas silma oma erilise harituse ja kõrge moraali poolest. Ta elas Abélard’ist enam kui 20 aastat kauem. Paari säilmeid maeti umbes 200 aasta eest ümber, nüüd asuvad nad kõrvuti Pariisi kuulsal Pere Lachaise’i surnuaial.
Hoolimata lahusolekust pidasid Héloïse ja Abélard omavahel sidet. Säilinud on kaheksa kirja, mida nad vahetasid 17 aastat pärast suhte lõppu. Veel üheks oluliseks allikaks Héloïse’i ja Abélard’i armusuhte kohta on Abélard’i autobiograafiline „Kannatuste lugu” („Historia calamitatum”), mille Abélard olevat algselt oma sõbrale lohutuseks kirjutanud, et jutustada tollele, kui palju hullemate saatuselöökidega on tema oma elus toime tulnud. See tekst valmis arvatavasti aastail 1133–1134. Saatuselöökide hulka kuulub muuhulgas ka õnnetu armastuslugu Héloïse’iga, nii et tekst sisaldab ka üksikasju selle kuulsa loo kohta.
Need käsikirjad, juhul kui nad on autentsed, on 13. sajandi kontekstis erilised mitmel põhjusel – nad eristuvad sellest perioodist teada olevatest omaeluloolistest tekstidest. Keskaegne inimene ei tajunud end sellisel määral indiviidina nagu miee seda täna eeldame. Selles aspektis oli paarike oma ajast ees. Ja kuna need hiliskeskaegsed pärgamenditekstid kajastavad ebatavalist suhet, nimetatakse Héloïse’i ka esimeseks moodsaks naiseks. Lisaks sellele annavad need armastust ja kirge täis kirjad värvi sellele kurvale ja julma lõpuga armastusloole, millest muidu oleks teada vaid kuivad faktid. Erilise huvi objektiks on olnud need kohad, milles Héloïse kirglikult abieluliidu vastu astub ja vaba armastust propageerib – ta tahtvat meelsamini olla armuke kui abikaasa. Kuna keskaega oma range reeglistikuga tänaseni äärmiselt kombekaks peetakse, äratasid need abtissi sulest pärinevad arvamused tähelepanu. Lisaks sellele oleks Héloïse küllap ka esimene naine ajaloos, kes nii selgelt vaba armastust abielule eelistab. Héloïse väidab veel, et ta ei läinud kloostrisse mitte oma religioosse kutsumuse tõttu, vaid ajendatuna oma mehe Abélard’i soovist – see oleks tema ajal olnud lihtsalt skandaalne. Ka kloostrimüüride vahel ei lahku ta mõtteis oma armastusest ja kirehetkedest: „Ma peaksin tehtud pattude pärast ohkama ja ohkan ometi vaid seepärast, et nad on möödas.” Kirjades areneb välja arutelu, milles Abélard Héloïse’i veenda püüab, kuna ta kardab armastatu hingeõnnistuse pärast.
Need kirjad on inspireerinud hulka kirjanikke materjali kirjanduslikult kasutama. Alustades 13. sajandi lõpust pärinevast kuulsast „Roosiromaanist” kuni François Villoni, Jean-Jacques Rousseau, Bertolt Brechti ja Luise Rinserini. Ning kui möödunud kümnendil said keskaegsed elulood armastatud lugemisvaraks, kuulusid Héloïse’i ja Abélard’i saatused nende hulka, millest meid põhjalikult ja kaasatundvalt teavitati. Kas pole need saatused mitte veenvaks argumendiks selle kohta, kuidas keskaja ebainimlikkus purustas oma ülirangete moraalinõuete ja julmade karistustega siira armastuse?
Ajaloolased vaidlevad aga tänaseni, kas kaheksa kirja ja Abélard’i „Kannatuste lugu” on üldse autentsed, ning nende vaidlustes pole vähem kirge kui Héloïse’i kirjades, sest nende tekstide autentsusest sõltub paljuski tänapäevane hinnang keskajale – olgu siis naise ajaloo või keskaegse kultuuriloo kontekstis. Kui keskaja uurijad soovivad tõestada, kuidas toimus keskajal moodsate ideede pealetung, on Abélard võtmetunnistajaks. Kuid kirjade ainukordsus muudab need küsitavaks – kas kirjad on haruldaseks täienduseks sellest perioodist teadaolevale või on need just seetõttu allikatena väheusutavad? Autentsuse küsimus algab tõsiasjast, et kirjad on säilinud vaid ärakirjadena. Neid leidub erinevates käsikirjades, mis on kõik vähemalt 150 aastat hiljem kirja pandud. Originaalid on kadunud või pole neid kunagi olemas olnudki.
Öeldakse, et sedavõrd põhjalik ja teadmisi eeldav võltsing on välistatud, ja oletatakse, et Abélard’i surma järel olevat keegi koostanud mõningal määral muudetud ärakirja temast säilinud dokumentide põhjal, mis hiljem kaduma läksid. See versioon selgitaks teatud ebakohtade esinemist, mis Abélard’i kui autori puhul kummalised oleks.
Mõningad asjad on suudetud siiski selgeks teha. Isegi kui tegemist on autentsete kirjadega, ei ole tegemist kirjavahetusega, kuna on kindlaks tehtud, et kõik kirjad on kirjutanud üks autor. Lisaks ei pärine need kirjad kindlasti mitte varasest 12. sajandist. Kas tegemist on kaduma läinud originaalide ärakirjadega? Paljud uurijad välistavad rohkete ebakohtade tõttu Abélard’i autorluse – informatsioon tekstis ei sobi alati kokku teksti väidetava tekkeajaga, samuti poleks Abélard kindlasti teinud vigu iseenda eluloos. Belgia ajaloolane Hubert Silvestre on aga kirjade kohta öelnud, et need on hilisem võltsing, ning tal on välja pakkuda ka selgitus, miks selline võltsing tehti. See võis olla seotud vaimulike tsölibaadinõude vastase kampaaniaga. Keskajal oli ikka ja jälle vaidlusi tsölibaadi üle. Selle ettekirjutuse õgvendamine pole küll katoliku kirikus (erinevalt ortodokssest ja luteri kirikust) tänaseni õnnestunud, kiriku ametlikule seisukohale vastanduvaid arvamusi ja sellekohaseid tekste esines aga ka juba keskajal. Ühe kampaania eesmärgiks oli näiteks soov säilitada preestrite abielukeeld, kuid lubada neile seksuaalsuhteid. Sellesse konteksti sobituks Héloïse’i kaitsekõne vaba armastuse poolt ja abielu vastu, kuna temale ja Abélard’ile tõi abielu ainult õnnetust. Erinevad tõendid teevad selle teesi mitte küll üheselt tõestatavaks, kuid ometi väga tõenäoliseks. Tekstide algne autor võis seega olla kuulsa „Roosiromaani” autori lähikondlane või lausa tema ise – Jean de Meun.
Kuulsate kirjade tekkeloo selline selgitus kutsub aga siiani esile rohkelt vastuväiteid ja paljud väidavad endiselt, et tegemist on ehtsate kirjadega, kuna kirjad ja nendega seotud armastuslugu on nii paeluvad. Keskaega uurivad ajaloolased ja laiem huvilistering on armastajapaari Héloïse’i ja Abélard’i erilisse armuloosse sedavõrd kiindunud, et neil on sellest loost või selle osadest raske loobuda. Kirjade ehtsuse väitest lahti ütlemine ei teeks aga kuulsa paari haaravat armulugu olematuks, vaid aitaks selle loo keskaja kontekstis õigesse kohta sobitada.
Akvitaania Eleanor
Akvitaania Eleanori värvikas elukäik (ca 1122–1204) ei näi üldsegi sobivat komberangesse keskaega. Eleanor oli Lõuna-Prantsusmaal asuva Akvitaania hertsogiriigi pärijanna, Prantsuse kuninganna, ning saatis oma abikaasat Louis VII ristiretkel pühale maale. Kuid ta oli ka oma onu,