selle peale raha kulutada. (Anari hobid maksti küll kinni, peale lennunduse veel mudelraudtee ehitamine – mis see kõik maksis?) Aga Karina käis suvel aedniku juures tööl ja teenis ise oma taskuraha, mille eest ta võis nädalaks ratsutamistallu sõita.
Just sel esmaspäeva varahommikul, kui isa ta nädalasele ratsutamiskursusele pidi sõidutama, kui kõik oli valmis pakitud ja kotid juba autossegi viidud, pissis Anari verd. Mitte just puhast verd, aga punaseid vereklompe. Ei, Karina keeldus seda uskumast! Kindla peale oli poisiraisk moosi või muud punast kraami vetsupotti kallanud, selleks et teda kiusata. Sest sõiduplaanid jäeti otsekohe kus seda ja teist – õigemini, sõideti, aga hoopis Tartusse ja kliinikusse. Ja sinna Anari jäigi nädalaks või paariks. Neerud, öeldi. Neerupõletik. Karina kaotas terve päeva oma kallist nädalast.
Järgnes pikem kannatuste lugu. Vahel oli Anaril parem, vahel halvem. Need perioodid, kui ta kodus sai olla, keerles kogu elu tema ümber. Poiss pirtsutas ja ka teised perekonnaliikmed ei saanud enam normaalset sööki, vaid pidid täiesti maitsetute dieettoitudega leppima.
„Ega mina haige ei ole,” mossitas Karina.
„Riputa siis ise soola peale,” nähvas ema vastuseks.
Tal ei olnud silmi ega kõrvu ega südant kellegi teise kui Anari jaoks. Aga ei aidanud ka dieet. Teised peres kõhnusid, aga haige paisus hoopis üles. Ödeem, öeldi. Turse. Anari neerud ei suutnud enam ta keha jääkainetest puhastada.
Järgmisena võeti abiks dialüüs. Tehisneer. Mis see siis ära ei ole, nüüdsel ajal on kõik võimalik. Karina oli ette kujutanud väikest surisevat ümmargust või ovaalset aparaati venna seljal, aga kord, kui ta haiglakülastusel kaasas käis, kohtas ta seadeldist, mis täitis peaaegu kogu toa. Väike ja kahvatu Anari lamas valgete linade all, valge suukaitse üle näo ja tema käte külge olid kinnitatud voolikud, milles jooksis punane veri. Verd oli kohutavalt palju, see käis ringi, voolas suurde seinakapitaolisse nuppude ja mõõtjatega kasti ja keerles voodi kohale riputatud torudes ja klaasides, enne kui jälle teise toru kaudu venna soontesse kadus. Vastik! Nii pidi see vist voolama kaheksa tundi järjest … Lõhn ajas Karinale iivelduse peale.
Elu läks siiski edasi, ka siis, kui Anari järjekindlalt iga kolme päeva tagant haiglasse torude alla pidi sõitma. Tekkis ka mingi probleem tema veresoontega. Pikemat aega ei kannatavat need sellist suurt pumpamist välja, ütlesid arstid.
Jäi veel üle neerusiirdamine. Oodati rohkem kui aasta, et keegi teine sureks ja Anari tema neeru saaks. (Karina tundis mõtte juures õudust.) Aga siis lõpuks ta saigi. Ühe surm oli teise elu. Helistati keset ööd ja kästi kiiruga haiglasse sõita. Kellegi teise laps või vend suri liiklusõnnetuses, aga veel enne, kui ta lõplikult suri, pandi ta lahkamislauale ja lõigati lahti, nii nagu ema lõikab lahti kana või kala ja roogib välja sisikonna. Organid, maks ja neerud, eraldati, ja üks neerudest opereeriti Anarile sisse. Isa ja ema olid üliõnnelikud.
Rõõm oli aga üürike, sest Anari keha ei tahtnud võõrast neeru ja tõukas selle nädala pärast ära. Anari ise pandi jälle dialüüsi torude külge. Ta oli haigem kui kunagi varem.
Siis kerkiski Karina päevakorrale. Arstid seletasid isale ja emale, et nende peres oli tegemist väga harva esineva veregrupiga ja et oli vähe tõenäoline, et Anarile kunagi üldse sobivat neeru leitakse. Ainuke võimalus oli võtta kellegi lähedase sugulase oma. Kõige parem oleks olnud kaksikvenna oma, aga kuna kaksikvenda ei olnud, kõlbas suure tõenäolisusega ka õe oma, Karina oma.
Ja nii otsitigi välja perekonnaalbumid ja osteti tort, selline pähklite ja šokolaadikreemiga.
8. Kain
Nahk kõhu peal on sile ja soe. Karina kobab kätega oma keha, tunneb südamelööke, tunneb verd oma soontes. See on tema keha, tema enda, kellelgi teisel pole õigust sellest tükke välja lõigata. Ainult armastusest võiks ta seda lubada, aga tal ei ole armastust nende jaoks, kes teda kiusavad ja petavad. Armasta iseennast, siis armastab sind maailm.
„On sul küsimusi?” küsis arst veel täna.
Ei, Karina ei oska enam midagi küsida. Kõik on juba ära räägitud, ja see, mis rääkimata, jääbki rääkimata. Proovid on võetud ja ta saatus teiste poolt otsustatud. Aga nüüd on aeg ohjad enda kätte võtta!
Õigupoolest võiks ta siit haiglavoodist otsekohe tõusta, öelda vanemõele ja nõuda rääkimist peaarstiga, kes helistaks ta vanematele … Aga sellest tuleks suur skandaal ja tal puudub julgus. Võib-olla ei suudaks ta tugevamate survele vastu panna ja laseks ennast jälle surnuks rääkida. Seepärast on kavalam veel mõned tunnid oodata ja alles siis ööpimeduses minema hiilida.
Nii on kõigile parem, püüab ta ennast veenda. Juba on õhtu saabumas. Ainult mõned tunnid veel ja purusta ahelad, mis sind seovad, ole vaba ja lenda! Sul on õigus oma elule …
Ümberringi on valged seinad, valged linad, süstlad, voolikud ja rohupurgid. Voodites lamavad haiged, kes on alla andnud ja elule juba selja keeranud. Medõed käivad ringi nagu surmainglid ja jagavad neile viimseid armuande. Ei, Karina ei taha nende hulka jääda, ta ootab ainult valguse kadumist. Veel natuke aega – ja ta lendab pimedusse!
Kell tiksub hääletult ja väga aeglaselt, niisamuti kui saabub lõpuks pimedus, hääletult ja aeglaselt. Karina hoiab silmad kramplikult kinni ja teeskleb magamist. Seda poleks küll vajagi, sest keegi ju ei näe teda. Väljas on nüüd kottpime. Ka palatis on pime, ainult uksealune pragu helendab nõrgalt ja häirekella nupp kumab rohekalt. Kaaspatsiendid oigavad või norskavad ja koridorist kuuldub vahetevahel summutatud hääli ja samme. Õigemini kuuldus, sest nüüd on juba tükk aega täiesti vaikne. Tema voodi on kohe ukse kõrval, seepärast ta kuuleb, kui midagi kuulda on.
Keegi ei näe ka, et ta teki all täies riides lamab. Ainult jakk veel peale tõmmata ja kingad jalga ajada ja ta on valmis minema. Oma musta kandekoti on ta juba varem voodi alla peitnud. Loodetavasti ei tule keegi enam kontrollima. Miks nad peaksid? Arstid on kindlasti ammugi koju läinud, samuti need õed, kes teda tunnevad. Ei tea mis kell on? Kas on juba öö? Kindla peale on aga päevane personal oma töö lõpetanud ja ööõed ei tea, kes see tüdruk seal ukse kõrval voodis on.
Peaasi, et ta ise mingit suurt kolinat ei tee, nii et keegi midagi paha aimab ja häirekellale vajutab.
Ta püüab hingata ühtlaselt ja sügavalt, aga süda taob nii kõvasti, et seda peaks küll olema kaugele kuulda. TUKS, TUKS, TUKS … Kindlasti kuuleb naine kõrvalvoodis ja kuuleb ka kõhn kahvatu tüdruk vastasvoodis. Ülejäänud kolm naist palatis paremal juhul ei kuule, üks neist norskab ja teised kaks pole end viimase poole tunni jooksul liigutanud. Kõige vanem mutt on pealegi kõva kuulmisega. Aga kui nad kuuleksid, ei tea, kas nad reedaksid ta? Mis see lõpuks nende asi on? Igaüks võib ju voodist tõusta ja näiteks vetsu minna. Haigla ei ole ju mingi vangla. Või on? Kempsuminekuks pole küll vaja jakki selga ega kingi jalga panna. Ta võiks ju kingad näpu otsa võtta ja sukkades välja hiilida, aga kui keegi teda niimoodi näeb, on asi veel kahtlasem.
Kui keegi kuuleks, et ta välja läheb ja enam tagasi ei tule, siis kutsuks ta ehk siiski valvekorraõe ja teataks, et tüdruk ukse kõrvalt voodist on kadunud. „See pikk hobusenäoga tüdruk,” täpsustaks ta. Ei, mitte nii, vaid: „See tume, pikkade juustega tüdruk”. Või kõige paremal juhul: „See kena, kurbade silmadega neiu.” Jah, nii see isik ütleks ja ta ei teekski seda pahatahtlikult, vaid lihtsalt murest, et võis olla midagi juhtunud. Et vaene laps ehk minestas ja kukkus vetsupotti.
Õnnetus oleks muidugi, kui ta väljas koridoris kedagi kohtaks. Siis küsitaks kohe, et kuhu sa lähed. Ta saaks sonida kõhuvalust ja et on vaja kuhugi minna, või et eksis ära. Aga miks siis riides ja täisvarustusega, küsitaks. Noh, et külm …
Kõige raskem on siiski klaasruuduga valvelauast mööda hiilida. Kas seal istub keegi kogu öö? Tuleb kasutada momenti, kui seal parajasti kedagi ei ole, või kui isik, kes seal istub, muuga tegeleb.
Hommikul tuleb ju asi niikuinii välja, ka siis, kui teda öösel ei avastata. Tuleb kindlasti õudne kära ja lament. Vanemõde saab närvivapustuse ja hakkab ööpersonali lohakuses süüdistama. Arstid laiutavad käsi, aga midagi pole parata. Lind on puurist välja lennanud.