Kuues sõrm. Helga Nõu

külge. Karina kuhjab padja ja tekid hunnikusse üksteise otsa, nii et otsekohe ei saagi aru, kas keegi seal lamab või ei. Äkki kolksatab, otse kõmatab midagi läbi öövaikuse – joogiklaas veega, pagan võtaks! Vesi jookseb põrandale. Kus on üks king? Ta lööb küünarnuki valusalt vastu öölaua nurka, mingi klaasist tops kliriseb häirekellana. Päris ime, kui nüüd keegi vaatama ei tule!

      Järgmisel hetkel on ta juba väljas koridoris. Ta ruttab ukse poole, kedagi pole näha … Aga mida ta ütleks, kui keegi tuleks? Appi, keegi tulebki! Karina satub segadusse, pöörab näo ära ja hakkab oma koti kallal kohmerdama. Noor blond naine, üleriietes nagu temagi, kõnnib taktikindlal kõpsuval sammul, heidab talle pilgu ja naeratab:

      „Aeg koju minna!”

      Karina naeratab vastu, natuke segaduses, enne kui ta aru saab, et teine teda kellegagi ära vahetab. Siis hakkab ta nii loomulikult, kui suudab, naise järel ukse poole astuma. Ta otsib midagi, mida öelda, ilma et ta ennast oma teadmatusega reedaks, aga ei leia sõnu. Nad mööduvad valvelauast üheskoos ja noogutavad tüsedale hallipäisele valveõele.

      Siis veel trepist alla ja … Välisuks on seestpoolt lahtikeeratav ja nad väljuvad üheskoos.

      „Head õhtust siis!”

      „Nägemiseni!”

      Raske uks langeb selja taga kinni.

      Blond naine keerab paremale. Karina läheb vasakule. Ta tahaks joosta, aga jalad on imelikult rasked ja põlv annab ikka veel tunda. Aga ta on vaba! Kõik läks nii uskumatult kergelt, et ta ei suuda sellest otsekohe arugi saada. Ta peaks otse hõiskama.

      Hommikul, kui tahetakse teda operatsioonile viia, on voodi tühi. Keegi ei tea, kuhu ta on kadunud. Kindlasti otsitakse kogu haigla läbi, toad, koridorid, ooteruumid, tualetid ja köökki, enne kui teatatakse peaarstile ja lõpuks ka isale ja emale: „Kahjuks peame teatama, et teie tütar on öö jooksul ära kadunud.” (Ei, tal ei ole tegelikult tuju hõisata.)

      „Operatsioonist ei tule midagi välja,” öeldakse.

      Mis siis edasi saab?

      Isa ja ema ei usu seda algul, nad arvavad, et on eksitus või mingi jama. Aga pärast, kui neile tõsiasi selgeks saab, vihastavad nad nii, et peaaegu surevad. Anari sureb päriselt ja Karinast saab … VENNA-TAPJA! Issand Jumal! Nii otseselt pole ta siiski tagajärgedele mõelnud. Ta muidugi teab, aga loodab, et leitakse kellegi teise neer.

      Ja nüüd tuleb ka meelde Kain … Kain oligi ju vennatapja! Piiblis on lugu kahest vennast, Kain ja Aabel. Jumal võttis vastu Aabeli ohvri, aga mitte Kaini oma, mispeale Kain vihastas ja tappis Aabeli … Püha taevas! „Peate alustama Kainiga, tema on teie puhul eriti tähtis,” oli tõmmu poemees öelnud. Siis pidi ta teadma, et Karinast saab Kain, kes tapab oma venna … Nüüd lähebki see täide!

      Süda tõmbub õuduses kokku. KARINA – KAIN. Isegi nimed on sarnased. Ja Anari nagu Aabel. Kananahk tuleb ihule. Kuidas on ta sellise saatuse ära teeninud? Kas kõik on juba ette määratud või saab veel midagi muuta? Ta peab siiski tagasi minema …

      Ja korraga on Karinaid kaks. Üks, kes jälle kõhkleb ega tea, mida teha, kes astub tagasi haigla ukse juurde ja logistab lukustatud ust. Teine jääb aga oma otsuse juurde kindlaks ja kiirustab takka, et rutemini minema saada ja bussile jõuda.

      „Tule nüüd,” hüüab ta esimesele ja tirib teda endaga kaasa. „Kas sa ei mäleta, et see klutt on sind eluaeg kiusanud!”

      „On küll, aga …”

      „Ta on vastik ja paha ja sa vihkad teda.”

      „Seda küll …”

      „Ja su vanemad armastavad teda, aga mitte sind.”

      „Ma tean.”

      „Kui sa nüüd tagasi lähed, kahetsed seda eluaeg. Praegu on sinu viimne šanss!”

      TENE OSA: Teekond maailma otsa

      1. Kaasreisija

      Buss seisab ees ja Karina ei mõtle enam pikemalt. Ta jõuab veel bussijaama sisse joosta ja pileti osta, kui juht juba mootori käivitab ja sõiduki kere võbisema hakkab. See on teist sorti buss kui tema koduliini bussid, vanem, madalam, ainult kahe uksega.

      Juht haigutab ja heidab talle hajameelse pilgu. Ta ei tunne huvi tumedate sirgete juustega teismelise tüdruku vastu, kes kohe enne bussi väljumist peale tuleb. Arvatavasti ei oskaks ta teda ka tagantjärele kirjeldada. Võib-olla teaks ainult öelda, et tüdrukul oli käes must nahast kandekott, sest just kotte bussijuht vaatab – või õigemini seda, mis pealetulijatel käes on. Tähendab, et ei ole püss ega kirves.