küll, jah. Ma võin teile näidata, kui soovite.
Oli teil tore kool?
Oli küll, ta andis vaimsust. Kõik need vanad lütseumlased käivad praegugi kord kuus koos ja räägivad mälestusi. Küllap sealt sain ma kõrvad kikkis kuulates ka raamatusse üht-teist, mida ma ise ei olnud kogenud.
Mida see kool andis kaasa tüdrukutele, kes seal õppisid?
Nagu üks õpetaja ütles: daam peab alati daamiks jääma. Üheski olukorras ei tohi endast välja minna. See kool andis väga mitmekülgset haridust ja ma leian, et praegune Prantsuse Lütseum annab ka.
Meenub üks episood koolist. Sõitsime pundiga Nõmmelt koolipeole, me olime siis päris lapsed. Buss peatus ainult siis, kui kella anti. Olime hästi lõbusad ja üks poiss tõmbas Liival nöörist. Ta oli kordniku poeg, tema isa oli ka bussis, aga eespool. Bussijuht peatas bussi ja kui nägi, et keegi välja ei lähe, uuris, kes tõmbas nööri. Poiss tunnistas, et tema. Kohe tuli meie juurde poisi isa ja ütles, et lähed ette vabandama. Poiss läks ja palus juhi käest vabandust, kummardas siis terve bussirahva ees ning palus andeks ka neilt. See tundub praegu isegi koomiline, aga tollal oli loomulik. Siis olid hoopis teised elu- ja käitumisnormid.
Mille te kõige olulisemana oma lapsepõlvest kaasa võtsite?
Ma usun, et koduse õhkkonna ja sõbralikkuse ja vaimsuse. Käisime maast madalast laste jumalateenistustel, eks mõjus seegi. Kui palju lapsi kasvab tänapäeval üles kümmet käsku tundmata! Mina käisin leeris hästi noorelt, neljateistaastaselt. Tädi ütles: „Ära mine nii vara, jääd ruttu vanaks.” Siis oli nii, et kes leeris oli käinud, oli täiskasvanu. Ent räägiti, et see on viimane leer. Oli juba nõukogude aeg ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma leeritamata jään.
Sain siis oma tahtmise, käisin leeris ära. See oli 1. detsembril
1940. aastal. Pärast olen tunnetanud, et nii oligi, saingi täiskasvanuks. Saabus aeg, mil kõik muutus: võeti ära kodumaja, kool ei olnud enam sama kool. Hoopis teised tuuled hakkasid puhuma. Aga lapsepõlv oli väga ilus.
Eetris 27.05.2000
Viieaastane
Ira koos õde Veeraga nukupesu pesemas.
Kolm õde ja vend.
Lapselapsed vanaema Juulie ümber Merivälja suvilas. Ira vasakult teine.
Leerilaps Ira Lember 1940. aastal.
Rein Maran
13.09.1931
Rein ja tema kurttumm tädi Emma Ernits 1932. aastal Pikasillal.
Reet Made: Teid on kutsutud võluriks, kes valdab kunsti, mis on kättesaadav vähestele. Siin on silmas peetud teie oskust töötada loomadega, ka pelglike ja raskelt jälgitavate metsloomadega. Kangesti tahaks teada, kas kiindumus loomade vastu sai alguse juba lapsepõlves. Selleks läheme tagasi teie lapsepõlvemaale ja esimese mälestuse juurde.
Rein Maran: Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, aga mu esimene pilt on hetkest, mil järsku taipasin, et suudan näha asju, mis on laua peal. Laud oli salapärane koht, kust midagi võeti või kuhu midagi ära pandi. Mul oli üsna range ja korralik kodu ning põnnide ronimisest tooli peale ei peetud eriti lugu. Aga ühel päeval ma nägin kõike seda, mis oli laua peal.
Teine mälestus on ajast, mil võisin olla neli või viis. Ma olen sündinud 13. kuupäeval ja pealekauba vist reedesel päeval. Aeg-ajalt peeti mu sünnipäeva, ent seekord ei olnud ma linnas, vaid maal vanavanemate ja oma põhilise kasvataja, kurttumma tädi juures. Tema võttis siis kätte ja tegi mu sellehommikuse ärkamise päris omapäraseks. Tädil oli palju lilli. Oli nii, et lilled õitsesid seal maja ümber varakevadest sügiseni välja. Tavaliselt lilli tuppa ei toodud, aga sel hommikul võttis mu tädikene kätte ja korjas pool aeda tühjaks. Ja kui ma ärkasin, olin järsku nagu lilleaias, terve mu voodi ja sein olid õisi täis. See pilt justkui põles mu mällu.
Te olete sündinud Tartus, aga tulite sealt juba üsna varakult ära. Kuhu siis?
Mu ema oli õpetaja ja tolleaegse õpetajakooli värskelt lõpetanud inimese saatus oli selline, et ta ootas vabanevat kohta ja konkureeris sellele. Valikuid vist väga palju ei olnud. Vaatasin alles hiljuti põnevusega vanu dokumente ja leidsin asju, mida ma ei teadnud. Me sattusime algul Pikasillale, sealt Riisiperre ja Riisiperest juba Tallinnasse. Nii et Tartuga ei ole mul peale sündimise fakti muud kokkupuudet, kui et olen seal pärast sõda üsna tihti käinud.
Kus oli see lapsepõlvekodu, mida te võite kutsuda igiomaks?
Mul oli mitu kodu. Pikasillast ei meenu midagi, Riisiperet mäletan ähmaselt. Aga mulle meenub kodu Suur-Karja tänaval Tallinnas, tolleaegse linnaapteegi viiendal korrusel. Mäletan, et ega ma sellest nii hirmus vaimustatud polnud. Me elasime ühes suures korteris koos Ott Raukasega. Mul on meeles, kuidas nad kahekesi, mu isa kõrgel tenorihäälel ja Raukas omal häälel, seal lõpmatuseni kõõrutasid. Pärast oli meie kodu Raua tänaval, kus 21. keskkooli kõrval valmis õpetajate maja. Kõik need olid aga niisugused kodud, mis ei tekitanud päris kodu tunnet. Või ilmselt ma valetan – see tunne ei olnud lihtsalt selline, nagu ta olema peaks.
Põhilised lapsepõlvemälestused ja – elamused, kõik need, mis on seotud meeldivaga, on pärit vanaema-vanaisa juurest, kes olid tillukese talu pidajad Väike-Maarja, Vao ja Kaarma vahel. Sinna sattusin ma kuni koolieani üsna varakevadel ja sealt ma tulin hilissügisel ära. Need olid emapoolsed vanavanemad. Isapoolseid ei olnud vist kedagi alles.
Milline oli kodumaja ja selle ümbrus?
See oli tillukene maja endise Väike-Maarja kirikumõisa maadel, mille mu vanaisa ehitas pärast Eesti iseseisvumist. Seal mõisas mu vanaisa omal ajal ka töötas. Ümberringi olid põllud ja viiskümmend meetrit eemal maantee ääres, mis viis Väike-Maarjast Vaole, oli suur kivihunnik. Suur väikeste kivide hunnik. Ja selle kivihunniku kohal kasvas remmelgas. Sellega on mul seotud palju mälestusi, see oli mu pärispaik. Nii kui vähegi sain, nii ma toast jalga lasin ja sinna läksin. Kõik mu põnevad esmakohtumised olid seal. Ja sadakond meetrit edasi, keset põlde, oli pisikene Loigu kuusik. Sealt veel veidi maad, võib-olla mõned kilomeetrid edasi, tuli Ebavere mägi ja kõik need Ebavere metsad. Ent sinna ma pääsesin harva, väiksele poisile oli see liiga kauge.
Kas käisite need paigad läbi üksinda või oli kaasa võtta mõni naabrilaps?
Nagu Eestis ikka, oli lähim talu poole kilomeetri kaugusel. Sealt edasi jälle pool kilomeetrit, ja sealt jälle pool kilomeetrit. Kaarmani oli kaks kilomeetrit, Väike-Maarjani üle kahe kilomeetri, Vaoni kaks kilomeetrit. Niimoodi need kohad maal olid ja ega sealsetes peredes sel ajal eriti lapsi ei olnud. Ja ma pean tunnistama, et mul ei olnud ka mingit vajadust seltsi järele. Ma ei tea, mispärast. Ma ei olnud kaugeltki kaaslaste või veel vähem inimpõlgaja, aga minu elu oli ka niisama küllaltki põnev.
Sealsamas talu räästa all olid räästapääsukesed, suitsupääsukeste pesi oli laudaesise küüni all kuus-seitse. Neid oli huvitav vahtida. Ja seesama remmelgaalune, seal maailm kogu aeg muutus. Hirmus põnev oli vaadata tillukesi lehti ja seda, kuidas nad järjest suuremaks kasvavad. Ka seda, kuidas sinnasamasse kivihunniku kõrvale tekib sakiliste lehtedega põõsas, mis sirgub järjest suuremaks. See oli üks rohupõõsas, kust tulid nupud välja ja lõpuks ilmus esimene kollane õis – kullerkupp. Tema juures oli põnev käia ja uurida, sest iga päev pilt muutus. Neid kollaseid kuppe tekkis aina juurde.
Remmelga tüveõõnsuses oli, ime küll, punarinna pesa. Esialgu ta nähtavasti kartis mind. Ent ma kössitasin seal vaikselt ja omaette. Remmelga juured tulid kaarega ja