tema käest Pariisis ilmunud vene klassikute kogu. Ja siis sain tasapisi Põhjamaade romaanide sarja. Seejärel tuli Nobeli preemia laureaatide sari. Ja siis seiklusromaanid, mis eriti ei võlunud. Aga ma neelasin kõike ja tema oli inimene, kes mind varustas pidevalt raamatutega. Niisugune vanahärra, kes asendas mulle ilmselt tollal suurel määral isa.
Hiljem kippusin maailma seletavate raamatute juurde, ent targemaks ikka ei saanud. Mida rohkem lugesin, seda segasemaks läks. Siis sattusin kogemata raamatu peale, mis andis mulle väga lihtsa vastuse ja ma arvan, et see on päris õige. Inimene on sündinud siia ilma selleks, et tunnetada elu. See vist ongi olemise põhieesmärk.
Teid on ümbritsenud lapsepõlves väga huvitavad inimesed. Mainisite, et tegelikult oli teie põhikasvatajaks kurttumm tädi. Selle kõige lähedasema inimesega oli teil omamoodi suhtlus?
Kindlasti oli. Tänu temale õppisin ära viipekeele, milles ei olnud ilmselt mitte midagi kaasaegsest kurtide keelest. Mu tädi kaotas kuulmis- ja rääkimisvõime siis, kui ta oli nelja-aastane. Pärast seda oli ta terve elu suletud maailmas, mis teisipidi oli jälle väga avatud. Ta tunnetas aktiivselt kõike, hiljem vaatas suure põnevusega filme ja seletas, mida ta nägi. See oli kohutavalt huvitav.
Tädi oli kodus põhiline toimetaja ja aia korrashoidja – see lilleaed ju püsis tema najal, tema oli inimene, kes selle lõi. Ja tal oli iga taimega oma suhe ja ta rääkis aktiivselt kõigest viipekeeles. Žestide, miimika, liigutuste ja asendite keel, mis looduses on valitsev, on mulle võib-olla hiljem olnud tänu tädiga räägitud viipekeelele rohkem mõistetav. Päris huvitav, ma hakkan praegu tagantjärele mõtlema, et ilmselt ma väikse poisikesena suhtlesin viipekeeles märksa enam kui kõnekeeles. Tädi roll oli mulle ilmselt väga tähtis.
Mida te ise arvate, mida võtsite lapseeast kõige olulisemana kaasa?
Mul oli palju olulisi asju, ülimalt keerukas on leida nende hulgast tähtsaim. See on sama kui küsida: „Olete igasuguseid elukaid filminud. Öelge, missugune neist on teile kõige armsam.” Ma ei oska sellele vastata, sest hetkel on kõige huvitavam see, kellega ma parajasti tegelen, kelle maailma ma püüan avastada.
Aga mis on kõige olulisem? Ma olen kord lapsena väga tõsiselt kakelnud. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui vanaisa poleks vahele astunud. See juhtus ühe Kaarma poisikesega, kes arvas, et remmelgaalune ei ole minu koht. Võib-olla ta lihtsalt tahtis näidata oma jaksu ja jõudu, see on nii tavaline. Ent mina hakkasin ägedalt protestima ja siis me läksime karvupidi kokku. Me olime ikka üsna verised, kui vanaisa vahele tuli. Ta raputas mind korralikult läbi ja teisele poisile andis ka võmmu kuklasse, nii et see tönnides minema läks. Siis viis vanaisa mu kaevu juurde, pistis peadpidi veeämbrisse ja pesi üle. Ja ütles mulle: „Poiss, pea meeles, ära sa kunagi esimesena löö, aga kui sind lüüakse, siis löö vastu nii, et teist korda enam ei löödaks.” Tõepoolest, pärast seda pole mul kunagi tarvis olnud kellelegi oma ülemvõimu või tugevust demonstreerida.
Sama toimib looduses. Ka kõige hirmuäratavam kiskja ei tunne tigedust, ohver on talle vaid söök. Inimene on ainuke olevus, kes võib vägivallategusid teha lihtsalt lõbu või tigeduse pärast. Looduses sellist asja ei ole. Ja kui nüüd inimesel on midagi tõsiselt loodusest õppida, siis võib-olla seda, et kui ta tahab elus püsima jääda, ei tohi olla kohta tigedusel ja vägivallal.
Eetris 3.03.2001
Vanaema Anu Ernits ja vanaisa Kaarel Ernits 1936. aastal Väike-Maarjas.
Rein 1939. aastal Tallinnas.
Tallinna 18. algkooli esimese klassi lõpupilt. Rein tagant teises reas vasakult kolmas.
Peeter Saul
26.01.1932
Kaheaastane Peeter oma emaga Valgas elava tädi maja juures.
Reet Made: Muusika on tõesti olnud teie elu juhtmõte. Ka see peab paika, et olete saanud olla muusikas tipus. Kas teie ellu mahub veel mõni töö- või huviala, kus tunnete, et see on teile õige?
Peeter Saul: Jah, võin seda öelda küll, kuigi ala ise on kummaline ja kaugel muusikast. Väga noore poisikesena imponeeris mulle Eesti spordi suurraamatus pilt sportlasest, kel olid võimsad õlad ja biitsepsid. See oli raskekaalu maailmameister Joe Louis. Selle pildi tõttu tekkis mul suur huvi poksimise vastu, mis on saatnud mind kogu elu muusika kõrval.
Olin kaheteist-kolmeteistaastane, kui läksin Tallinnas Maakri tänaval asunud poksiklubisse ja küsisin, kas nad võtavad mu vastu. Treener vaatas mind ja ütles: „Tead, pojakene, söö veel paar aastat putru.” Siis ma sinna ei läinud. Ent paar aastat hiljem läksin Dünamo poksiklubisse Pikal tänaval, kus töötas legendaarne treener, härrasmees, õpetaja Nigul Maatsoo. Käisin seal usinasti kolm-neli tundi ja tegin kõike hästi. Siis ühtäkki treener tuli ja küsis: „Kuule, kui vana sa, noormees, oled?” Ütlesin, et neliteist, mispeale ta kostis: „Ei käi, tule siis tagasi, kui viisteist oled.” Ja tulingi tagasi.
Kui te nüüd küsite, mis on ala, mis on mind köitnud, siis on see poks. Kõlab ehk kõrgelennuliselt, aga mul oli eeldusi saada heaks poksijaks ja selleks ma ka sain.
Käisin viiekümnendate lõpus oma klassiõdedega Pikal tänaval Tombi klubis tantsupeol, kus räägiti sellist lugu, et lõngused olevat kord tantsusaalis kaklust ärgitanud. Mispeale tulid orkestrist Peeter Saul ja Hillar Loskit, lõid platsi lõngustest puhtaks ning läksid püüne peale tagasi. Muusika jätkus ja pidu ka. Kas see on legend või tõsijutt?
See on täitsa tõsi. Sel ajal oli Tombi klubis teatud bande, kes tuli sinna selleks, et tantsuaja lõppedes valida välja ohvrid, norida tüli ja lihtsalt kakelda. No ja tookord olid nad võtnud sihikule ühe mu sõbra, kes hoidis absoluutselt eemale igasugusest kehalisest konfliktist. Mu süda lihtsalt ei pidanud vastu, kui nad läksid talle mitmekesi kallale. Tegime seal Hillar Loskitiga puhta töö.
Kas see oli siis, kui Peeter Saul ei olnud ise enam koolipoiss?
Tookord Tombi klubis olin ma veel koolipoiss, võisin käia kümnendas või üheteistkümnendas klassis. 1947.–1949. aastal tulin Eesti juunioride poksimeistriks, lisaks olin kolme-neljakordne Tallinna meister. Nii et ma olin heas vormis. See lugu juhtus viiekümnendatel. Tombi klubis mängis siis Emil Laansoo suur džässorkester, kus lõid kaasa legendaarsed muusikud. Boris Kõrver mängis klaverit, Emil Laansoo kitarri, helilooja Evald Vain oli üks saksofonistidest ja hilisem Abi Zeider trompetisolist. Aga siis, kui tuli Ždanovi otsus, kadusid fokstrotid ja soovitati jälle vanu ballitantse.
Viiekümnendate lõpul olid taas toredad peod. Head svingorkestrid mängisid tantsuks isegi tavalistel koolipidudel.
Siis olime meie jällegi Tombi klubis. 1954.–1955. aastal tuli Laansoo sinna tagasi, tegime uue ja hea orkestri.
See on väga huvitav, et poks oli teile nii tähtis. Ka üks teine dirigent, Eri Klas, on käinud kooliajal ringi, poksikindad viiulikastis.
Jaa, tema oli ka hea poksija. Mina olin Dünamo spordiseltsis ja tema oli Spartakis. Meid ühendas see, et pikka aega Nigul Maatsoo käe all harjutanud Evald Seepere läks lõpuks Spartakisse, kus temast sai treener. Eri Klas oli siis tema juures. Eri oli väga andekas ja meil oli ükskord au poksiringis kohtuda. See juhtus Andres Vihalemma saates „Sport ja muusika”, kus esinesid muusikud, kes olid ka spordis tuntud. Meie Eri Klasiga kohtusime selles saates ning poksisime kolm üheminutilist raundi. Seda nimetati sajandi matšiks. Kahjuks selle saate lint hävis Gonsiori tänava televisioonimaja keldris, kui oli üks suur vihmasadu ja uputas üle.
Olite erinevates kaaluklassides?
Ei olnud. Mina olin raskekaallane ja Eri Klas samuti. Kus on ikka härga, seal on ka sõrga.
Teie isa oli legendaarselt hea mäluga. Kas ka teil