>
Väikesekasvuline, hõredate juustega hispaania päritolu mees keeras oma tumesinise Ford Focuse rattad mõned kilomeetrid enne Aranda de Duerot asuvasse teeäärsesse bensiinijaama.
Autost väljunud, läks ta pumba juurde, kruvis lahti bensiinipaagi korgi ja pistis voolikuotsa sinna sisse. Lasknud bensiinijoa voolama, vaatas autojuht hajameelselt tablool jooksvatele numbritele ja mõtles oma mõtteid. Mida teha? Kas sõita edasi San Sebastiani poole Burgosi või Logrono kaudu? Veidi aru pidanud, jõudis ta otsusele, et vahet pole – asi peab saama korraldatud sel mõnekümne miili pikkusel teel niikuinii. Igal kümnel juhul.
Oodanud kuni bensiinipaak pilgeni täis sai, läks ta auto taha ning tiris pagasnikust välja kanistri. Täitnud selle poolenisti bensiiniga tõstis mees kanistri tagasi pagasnikusse ning lõi luugi pauguga kinni. Asetanud vooliku korralikult pumbale ja seadnud sammud kassa poole, muutis hispaanlane poolel teel äkki meelt. Kiirustades läks ta tagasi auto juurde, võttis kanistri uuesti välja ja täitis selle nüüd ääreni.
„Nii on parem… palju parem…“ Naeratusele sarnaneva irvega näol kõndis ta seejärel otsusekindlalt ja peatumata kassa juurde ning maksis arve sularahas. Bensiinijaamast suundus Ford E5-le. Ühe käega rooli hoides otsis mees välja tulemasina, süütas sigareti ning heitis pilgu kellale. Hm… varsti kaheksa! Päike oli loojumas. Üksteisele järgnevad sildid tee ääres teatasid lähenemisest Villagonzalole – veel 10 miili, veel 5. Selles linnas peatuda mees aga ei kavatsenud. Tal olid teised plaanid. Lisaks sundis ajanappus tagant. Auto peatus paarkümmend miili pärast Villagonzalost läbisõitmist. Ford Focuse omanik ronis autost välja ja lükanud sigareti suunurka, vaatas närviliselt mitu minutit uurivalt ringi. Maanteest vasakule jäi tühermaa, kaugemal paistis mets. Maapind oli kergelt mägine ja mees püüdis ära arvata, kas tühermaa taga paistvas metsas võib leiduda mõni veekogu või järsak. Aega selle üle pikalt juurelda aga polnud. Mõeldes, et kes ei riski, see ka ei saa, viskas ta suus oleva koni maha, läitis uue suitsu ning istunud autosse, pööras selle esiotsa tühermaale.
Aeglaselt liikus auto eemal sinetava metsa poole. Sinnani, kuhu silm ulatus, polnud näha ühtki teed ega tulukest.
„Hästi… järelikult pole seal ühtegi farmi, istandust või maja,“ arutles mees endamisi. „See on hea, väga hea!“Rappudes ja hüpeldes sõitis vana roosteplekkidega Ford üle tühermaa küngaste kuni jõudis metsaribani. Puud seisid tihedalt üksteise kõrval. Tundus võimatuna leida kohta, kust metsavahele keerata. Hispaanlane sõitis aeglaselt mööda metsaäärt ja kirus valjult, kuid teha polnud midagi.
Lõpuks ometi tundus mets hõrenevat ning juht keeras pikemalt mõtlemata puude vahele. Minutid kulusid. Aeglaselt liikus auto rada otsides edasi, kui puudemüür ootamatult lõppes ja reisiline väikesele lagendikule jõudis. Siin auto peatus ning juht vaatas uudishimulikult ringi. Ta jäi sellega, mida nägi, rahule. Tony, nii oli hispaanlase nimi, kõndis autotulede valguses lagendiku servale, kus paistis olema järsk nõlvak ja kummardus ettepoole. Sügavuses läigatas vesi. Mees vaatas otsivalt ümberringi. Üks kivike liiga väike, teine liiga suur. Leidnud sobiva, viskas ta selle alla. Kõrv tabas hetke möödudes kerge sulpsatuse.
„Nii… põhjani on umbes 15 meetrit,“ oletas kiviviskega nõo sügavust mõõtnu.
„Midagi pole teha, läheb loosi nagu on!“ Tony nägi üsna ülbe välja, seistes sel hämaral väikesel lagendikul. Seda ei näinud aga keegi.
Tuli kiirustada. Läinud auto juurde tagasi, tõstis ta pagasnikust välja bensiiniga pilgeni täidetud kanistri. Tiris seejärel samast lagedale jalgrattaosad ning tõmmanud kätte autopõrandalt üleskorjatud nahkkindad, monteeris ratta autotulede valguses kiiresti kokku. Sellega valmis, üritas ta, suits talle tavapäraselt suunurgas, oma reisikotte rattale kinnitada. Nöör jäi kusagile kinni, see tegi mehe närviliseks. Ta tiris ning pingutas seda. Midagi ei aidanud. Kotid ei tahtnud kuidagi rattal püsida, üks neist vajus külili ja jõnksatas allapoole, teine kukkus mütsatusega maapinnale. Vihaselt virutas hispaanlane nii mahakukkunud kotile kui ka jalgrattale jalaga ning kirus pikalt.
Ratas vajus aeglaselt maapinnale. Mees sülitas ja kobas taskus suitsupaki järele. Süüdanud välgumihkliga närviliselt klõpsutades järjekordse sigareti, hoidis ta seda suitsu sügavalt sisse hingates hammaste vahel ja kukalt sügades mõtles veidi. Tõstnud seejärel ratta püsti ja toetanud selle uuesti vastu autot, üritas ta kotte uuesti sadula külge kinnitada. Sel korral ettevõtmine õnnestus.
„Infierno! Diablo!“1 kiitis mees rahulolevalt, lükkas keelega suitsu ühest suunurgast teise ning tahtis kottidega laaditud ja vastu autot seisvale jalgrattale millegipärast veel kord jalaga virutada, kuid hoidis end siiski tagasi. Selle asemel viis ta ratta eemale, seadis sõiduriista vastu puud ning lükkas sigareti taas teise suunurka. Läinud tagasi masina juurde, istus tõmmu mees auto tagaistmele ning otsinud välja noa, lõikas tseremoonitsemata katki juhiistme seljatoe. Võtnud sealt välja väikese rätikusse mähitud paki vaatas ta seda kaalutlevalt ja silitas seejärel hellalt justkui kontrollides, kas kõik on omal kohal. Rätikut aeglaselt lahti harutades mõtles reisiline, kes teab mitmendat korda, oma teeloleku põhjusele. Tumedad silmad väljendasid vaenu ja vaid tema teadis, mis põhjustas tolle kontrollimatut viha ja vihkamist väljendava näoilme, kui ta hetk hiljem kompsust väljavõetud püstoli vandesõnu pomisedes jakitaskusse toppis.
Veel üks asi oli jäänud teha. Auto. Sõiduriist pidi hävitatud saama. Tony tahtis oma reisi sihtkohta saabuda mitte iseendana, Hispaania politseile teada ja tuntud tegelasena, vaid kõigile tundmatu ja mitte vähimatki tähelepanu äratava rahumeelse turistina. Uudishimuliku reisimehena Päikesemaalt.
Ta vaatas auto üle. Kas kõik vajalik oli välja võetud? Polnud ta ehk midagi unustanud? Paistus, et mitte. Tony lükkas istmetel vedelevad paberid ja rämpsu autopõrandale, keeras seejärel auto bensiinipaagilt korgi ära ja viskas selle eemale. Kerinud lõpuks autoaknad alla, tundus kogu vajalik ettevalmistus tehtud olevat.
Ettevaatlikult sõitis ta autoga järsaku servani. Seiskas mootori, jättis käigu sisse. Võtnud pagasnikust bensiinikanistri, viskas ta osa selle vedelast sisust auto salongi, ülejäänu kallas mootorile ja viimased liitrid leidsid koha pagasnikus asuva rämpsu juures. Sinna viskas ta ka kanistri. Oli tunda tugevat bensiinilõhna. Tony tegi ringi ümber masina. Midagi oli veel… Just. Ringi vaadates kõndis ta tagasi metsa poole, lootes leida ühe pikema puutoika. Hämaruses polnud suurt midagi näha. Tigedana tõmbas hispaanlane jalasääre ümber kinnitatud hoidikust noa ja asus sellega ägedalt esimest ettejuhtunud noorukest puud räguma. Lühikese rassimise järel oli närviline mees üleni higine ja vandus valjult. Ta pani ette uue suitsu enne kui jätkas. Lõpuks ometi õnnestus hakitud puutüvi pikali painutada. Veel viimased kiud noaga läbi raksata ja valmis. Toigas käes, läks Tony tagasi auto juurde. Heitis viimast korda pilgu autosse:
„Kas kõik mis vaja, sai välja võetud?“
Silma ei hakanud midagi, mida veel vaja võiks minna ja Tony muigas, jumalaga!
Mõned sammud eemale läinud, võttis ta suust pooliku sigareti ja visanud selle autosse, jooksis kaugemale. Kõlas plahvatus. Hetke pärast valgustas põlev masin kogu lagendikku. Leekide kuma paistis kindlasti kaugele. Tony, kes oli kõhuli maha kukkunud, kargas püsti ning jooksis auto juurde. Korjanud maast äsja puu küljest räsitud toika, ruttas ta sellega masina taha ja toetanud puu vastu auto tagaotsa, lükkas kogu jõudu kokku võttes selle nõlvakust alla ning viskas tuld võtnud puuroika järele. Tuleleegid ulatusid peaaegu nõlvaku servani, tahtmatult tuli taganeda. Loobunud mõttest veel kord järsust servast alla vaadata läks Tony puu najale jäetud jalgratta juurde ning asutas end seda käekõrval lükates rattatule valgel minekule.
Möödunud oli kaks tundi sellest, kui hispaanlane autoga tühermaale keeras. Nüüd sõitis ta nagu tavaline rattaturist metoodiliselt pedaale sõtkudes maanteel.
Mees oli väsinud ja näljane. Tal tuli aga veel mõned kilomeetrit pedaale trampida enne kui märkas vasakul pool teed reklaamtulesid vilkumas. Bar/Bistro, Caravan, Motel…
„Ometi kord!“ ohkas ta raskelt.
Siin, sellel puhkeplatsil, pidi tema reisi järgmine etapp sissepühitsetud saama. Ta vajas autoelamut ja sellega oli kiire. Prantsusmaa piiripunkt oli juba lähedal.
Tony keeras maanteelt ära ja toidukohal ees peatunud, ronis rattalt maha. Bistroo säras tuledes, parklat valgustasid kümmekond laternaposti. Rattaturist vaatas tähelepanelikult ringi. Ta luges kokku veidi eemale