ka täiskasvanutelgi hakkas kiire, kui teda küla ligidal nägid. Vahetevahel vahetas ta siiski mõne sõna metsas küttivate meestega.
Valter oli rahul oma erakueluga. Jutumees ta polnud. Talle meeldis üksinda metsaonnis oma lõkke ääres istuda ja jäneselt nahka nülgida või siis omakorjatud ja kuivatatud marju suhu toppida. Nüüd oli ta aga haige. Ilma abistava käeta oli raske, oi kui raske.
Surmahirm sundis lõpuks mehe püsti. Ta vaarus välja ja võttis kätte kolm halgu. Rohkemaks jõudu ei jätkunud. Üks puudest kukkus maha, kui ta lobudiku ust avas, kuid kahega jõudis ta tuleasemeni. Neist on vähe, sellest sai ta aru. Tuleb uuesti minna. Veel korra võttis ta, ise tuikudes, ette selle vaevalise teekonna. Sel korral oli ka saak parem. Valter jõudis majakesse nelja puuhaluga.
Võttis minuteid, kuni ta sai tule süüdatud. Külmast konksus sõrmed ei suutnud tikku kinni hoida ja tal kulus pea terve toos. Saaks veel tee keedetud, unistas vana mees, selleks aga enam jõudu ei jätkunud. Ta vajus seljaga vastu lauajalga, istudes oma kolmejalalisel järil tuleaaseme ees ning kaotas teadvuse.
Uuesti toibudes oli tuli peaaegu kustumas. Metsamees ehmus. Ei, seda ei tohtinud lasta juhtuda! Tuld on vaja, see peab põlema. Need mõned halud ei suuda aga majakest soojaks kütta. Midagi on veel vaja! Välja puuriida juurde minna ta enam ei suutnud, jalad ei tahtnud teda enam kanda, sellest sai ta aru ja loobus sellest õueminemise mõttest. Aga mida visata tulle? Pea oli tühi, silme ees vaid mustaviirulised rõngad.
„Ah, mis siin ikka!” otsustas Valter lõpuks. Vist ei suutnud vanamees enam selgelt mõelda. Tulle lendasid paar katkist raamatut, laua ammu katki läinud sahtel, väike puupakk, millel ta raius metsast püütud loomade liha ning lõpuks ka tema kolme jalaga järi. Haige taris end käte jõul vaevaliselt oma koikuni ja vajus sinna rammetult pikali.
IV peatükk
Sabrina istus tugitoolis ja vaatas pingeliselt kellale. Sekundid möödusid, neist said minutid. Midagi ei muutunud. Mõtlikult pööras ta pilgu telerile, vaatas vilkuvat pilti, sellest midagi aru saamata ja meenutas taas järvel veedetud päeva. Kas oli juhtunud midagi erilist? Ta püüdis sündmusi ajaliselt reastada. Kuidas see kõik siis ikkagi oli…
Kogu seltskond oli keetnud lõkkel kohvi. Seejärel hakkasid mehed tegema ettevalmistusi jääaluseks kalapüügiks. Nemad, naised, seadsid end aga lummekaevatud süvenditesse asetatud põdranahkadele päikese kätte peesitama. Mehed olid veel veidi kohmitsenud ja nalja teinud, võtsid siis oma taliridvad, tamiilid ja ussipurgid ning kadusid mootorkelkudel lume tuisates kaugusse. Paari minuti pärast polnud neid enam nähagi.
Päike silitas nägusid. Mõned külmakraadid ei suutnud seda naudingut segada. Inga andis mahajäänud naisseltskonnale kõva häälega teada, kuigi kõik olid olnud sündmusele tunnistajaks, et ometi kord saan rahu, ometi kord võttis mees lapsepabulad oma hoolde. Too oli ühe enda ette, teise taha, mootorkelgule asetanud, lubanud kalapüüginippe näidata ja esimesena minema sõitnud. Kõik oli rahulik. Mõne aja pärast oli Anna kaevanud pissihäda ja võttis oma mootorsaani, et eemale sõita. Varsti oli ta silmist kadunud.
„Misasja ta nii kaugele läheb?” imestas Mai. „Kas ta poleks võinud siiasamasse lasta või?”
„Ah, ta lihtsalt ei taha, et sa kuuled, kui ta oma moblaga pläriseb. Mine tea, mis tähtsad kõned tal teha, kui meest kõrval pole…!” Inga arvas teadvat, mida räägib. Anna oli tema vennanaine. Oma ettearvamatu käitumisega oli Anna kuulsust kogunud alates oma külakesse ilmumise päevast saadik. Meestele ta meeldis. See oli piisav põhjus, et külanaistele mitte meeldida. Viimased rahunesid alles siis, kui Anna Inga vennaga abiellus.
Inga oli korduvalt jutustanud nii Sabrinale kui ka kõigile teistele, kel oli viitsimist kuulata, Anna ootamatutest reisidest ja seletamatutest kadumistest. Kuigi, ta oli ju alati koju tagasi tulnud ja tema mees, paras tossike, selle üle alati rõõmus olnud.
Vahepeal kantseldas ta ise nende ühist paariaastast pojakest ning Anna kümneaastast ja tumedapäist, põletavalt mustade silmadega tütart. Tööpäevadel käis Are usinasti puidutöökojas tööl. Inga andmetel selleks, et teenida raha Anna lugematute telefoniarvete maksmiseks. Kellega ja mis asju naine ajas, seda ei teadnud keegi ja asja arutati igapäevaselt ja mõnuga. Eriti veel siis, kui midagi muud, mis huvitavam, päevakorral polnud.
„Jah, ja mis me siis edasi tegime?“ mõtiskles Sabrina tugitoolis jalga kõigutades ja taas seinal tiksuva kella poole piiludes, „mitte midagi erilist. Lesisime päikese käes.“ Siis meenus talle midagi. Mingil ajal, kui nad peesitasid, tuli korraks Mai mees Henrik, võttis kotist ühe võileiva ja arvas, et varsti oleks aeg hakata lõunatama. Naised olid sellega päri, lubasid tuld ärgitada ja mees pöördus minekule, lubades varsti kogu kambaga tagasi tulla ja valmistada siis sellist vokitud põdraliha, mida keegi oma elus veel söönud pole. Korraga pöördus ta, ise juba minekul, ringi:
„Sabrina, mis salajasele ülesandele sa oma mehe saatsid? Pole teine veel kalaaugu äärde saanudki.”
„Mis saatnud? Mina pole teda kuskile saatnud! Läks vist metsast hagu juurde tooma…” Sabrina hääl ei kõlanud kuigi kindlalt. Õnneks ei kommenteerinud keegi seda lühikest jutuajamist ja Sabrina vastust ning naine rahunes. Mai elukaaslane pilgutas talle vaid silma ja sõitis tagasi jäässe puuritud kalapüügiaukude manu.
„Naljakas, et seda kadumisejuttu naiste poolt tähele ei pandud… Ah, arvati, et Henrik tegi nalja. Vist tegigi…“ kinnitas Sabrina iseendale. Ja kuna vaikus püsis, rahunes ta kiiresti.
Poole tunni pärast olid mehed, Tom nende seas, tagasi tulnud ja Sabrina unustas vahejuhtumi sootuks. Mai oli juba võtnud välja suure vokipanni. Henrik ja Are asusid liha praadima. Veidi enne liha valmimist segati sinna hulka juba varem valmiskeedetud riis ja köögiviljad. Nüüd jõudis ka Anna lumesaaniga lund üles keerutades kohale ja teatas:
„Jäin lumme kinni!”
„Oli sul vaja nii kaugele minna? Süüdista iseennast!” Inga polnud vennanaisega rahul. Tihtipeale ei viitsinud ta seda isegi varjata mitte.
Anna ei vastanud. Manas hoopis näole vingus grimassi, mis oli mõeldud Ingale ja asus seejärel Maile appi plasttaldrikuid ja kahvleid laiali jagama.
Pärast einet istus ka meestevägi pool tunnikest naiste juures päikese käes, veetes aega kehva kalaõnne üle kaeveldes. Seejärel võeti veel üks reid ette. Nad olid nimelt kinnitanud õnged puutüvedele ja asetanud need siis üle jääaugu. Võis ju juhtuda et mõni mitmekilone lõhekala tahab just siis ussikest konksu otsast ahmida kui kalamehed oma lõunapausi peavad. Mehed lootsid, et rammus kala siis mitte oma saagiga plehku ei pane, vaid oma ihnsuses ise konksu otsa kinni jääb.
Kella kolme ajal oli päike hakanud kiirelt allapoole vajuma ja väljasõidul osalenud külarahvas tundis end väsinuna. Kõik korjasid oma asjad jälle kokku, pakkisid need seljakottidesse ja termoskastidesse, laadisid mootorsaanidele ning üksteise järel asuti koduteele.
Sabrina oli mõelnud mehelt küsida, et kus too vahepeal käinud oli, kuid kuna see koos teistega tagasi tuli ja talle usinalt jälle nii toitu kui jooki serveeris, siis ei tihanud ta teiste ees eriti midagi ütlema hakata. Kõigile tunduks ainult, et ta on mingi juhmakas kontrollihaige, kes ei saa naljast aru. Võibolla oli mehel hoopistükkis kõht lahti olnud. Naine ei tahtnud mingil juhul lollikesena välja näha…
Kodus oli mõnus. Tom tõi väljast varju alt kamina juurde puid ja süütas tule, siis pakkus end appi õhtusööki tegema. Spagette ja hakkliha oskas ka tema valmistada. Päris edukalt, võis Sabrina tunnistada.
Nad olid söönud õhtust, kõik oli olnud rahulik. Sabrina mõtles veel endamisi, et vaata, kui uskumatult tore päev oli, tahtis seda mehelegi öelda, kuid ei jõudnud. Rõõmsa häälega teatas too järsku, et:
„Tead, ma pean korraks Juksi juures ära käima, tööasjad, tead! See käib kähku.“ Sabrina ajas muidugi otsekohe sõrad vastu:
„Mis sa ajad? Mis tööasjad? Õhtul? Kuule mees, kell on ju kohe üheksa! Sa näed teda ju homme niikuinii!“ Kaugemale ta oma jutuga ei jõudnud. Mees peatas tema jutuvada kiiresti lihtsa vastusega:
„Säps, vaja on!