kontoriruum võib kellelegi mingit muljet avaldada. Eriti veel inimesele, kes on üles kasvanud suguvõsa mõisas, mille foto avaldati ükskord isegi ajakirjas Sousen Dekor.
David silmitses nurgas seisvat lampi, punasemustrilist kardinat tillukese akna ees, raamides postreid ning kirjut segamööblit – kahte tugitooli ja diivanit.
“Originaalne.”
“Tänan… On see kompliment?”
“Jah,” mees istus Serena kõrvale, “sul on eriline omadus teha kõik, millega sa kokku puutud, ainult enda omaks.”
Serena kõige paremad mälestused olid seotud just selle diivaniga. Ta võttis end kokku ja hoidis tagasi, et mitte diivanile viskuda. Mees trummeldas rahunenult sõrmedega põlvedele ja nõjatus diivani seljatoele.
“Et meie ettevõte tegeleb puhkuse ja lõbustuste organiseerimisega, tahaksin, et minu kontori välimus oleks puritaanlik. Tõsi, juhtub, et korporatiivseid õhtuid korraldades tulevad kohale mustades ülikondades ja lipsudega inimesed. Ma püüan ettevõtmisele anda pisut kergemeelse ja unikaalse alatooni.”
“Alatoon on hea,” naeratas mees.
“Ma tahan, et meie peod jääksid kauaks meelde.”
“Nii ka on,” kiitis David mahedalt takka.
Serena hakkas talle vastu vaidlema, väites, et mees räägib nii ainult sellepärast, et tahab teda välja tuua tardumusest, millesse oli langenud.
“Kuidas siis äri läheb?” tundis mees ootamatult huvi.
“Pole paha, kuid mitte nii aktiivselt, kui tahaksin,” kehitas Serena õlgu, “kuid eks äris ole ikka tõusud ja mõõnad. Eelmisel nädalal näiteks organiseerisin augu täiteks poissmeeste õhtu.”
“Poissmeeste õhtu?”
Mees kergitas imestunult kulme.
“Kas striptiisi ja kõige muuga? Hmmm… Õhtu seksi, šoti viski ja kõige muuga, mida pakub Serena Donovan?”
“Mida pakub Inventiw Inwent,” parandas Serena, mõeldes samal ajal, et mehe silmad säravad kummaliselt.
“Lõpeta minu vaatamine nii, nagu ma oleksin striptiisitar!”
Säravalt naeratades kummardus mees neiu poole.
“Kas ma pean lõpetama sinu kujutlemise striptiisitari rollis või vaatamise nii, nagu ma seda praegu teen?”
Mees püüdis ilmselt Serenat võrgutada. Neiu fantaasia joonistas elava pildi sellest, kuidas ta korraldab mehele kuuma etenduse: avab aeglaselt kõik nööbid, vabaneb pluusist, paljastades esialgu vaid õlad ning jõudes siis puusadeni… ja kõike seda pulseeriva muusika saatel.
Serena kissitas silmi.
“Sa oled mulle alati halvasti mõjunud. Kas tõesti ei paista välja, et tahan saada väärikaks ärinaiseks?”
Tegelikult päris nii ei olnud. Milline reputastioon tal olla võib, kui tema märkmik on täis striptiisitaride telefoninumbreid. Uue sõbranna soovitusel oli Serena isa, James Donovan, otsustanud eelmisel suvel saada taas osaks tütre elust. Ta teatas, et annab Serenale tööd ühes oma pankadest. Seda küll vaid ühel tingimusel – Serena peab loobuma kõlvatust ideest koosviibimisi korral-dada.
“Jäta see,” David raputas imestades pead, “milleks sulle selline lugupidamine?”
Mobiil käes, sobitas David end vestibüülipingile, sest seal oli levi tunduvalt parem.
Ettevõte oli ta selleks nädalalõpuks Atlantasse saatnud, et ta saaks endale siin elamise leida. Talle endale isiklikult oli hoopis tähtsam välja selgitada, kas neil Serenaga on ikka veel tõmme ja kas naine on endiselt selline nagu mälestustes. Või tegid mehe kujutlusvõime ja aeg neiu selliseks? Veel tuli välja selgitada, kui reaalset ohtu kujutab endast Õnnelik Rändur. Kuni David mööda Atlanta keerulisi, ühesuunalisi tänavaid naise töökohta sõitis, helistas ta Serenale kaks korda. Helistamine võttis mõlemad küsimused päevakorrast maha. Esiteks sai mees teada, et Õnneliku Ränduriga oli kõik läbi. Teiseks, pikad pausid ja ohked, mis jutujärje segi ajasid, tekitasid mehes lootust, et tasub tal vaid uksest sisse astuda, kui Serena langeb talle kaela.
Enesekindlus, oh, milline enesekindlus!
Tegelikkuses tuli kõik hoopis teisiti välja. Serena ei langenud talle suurest rõõmust kaela, samas ei ajanud teda ka ära, nagu oleks pidanud käituma kirest põlev naine. Selle asemel, tulnud kiiresti välja mehe ilmumisest tekkinud šokist, piirdus naine mittemidagiütleva embamisega. Vaid ühel korral, kui nad istusid vesteldes diivanil, langes neiu pilk mehe kätele ja Serena hirvesilmadesse ilmus midagi. Otsekohe langetas naine aga pikad ripsmed, millega varjas pilgu. Ilma tolle pilguta oleks David arvanud, et nende edasised suhted on vaid platoonilisel tasemel.
Mida kauem David istus koos Serenaga, seda selgemaks muutus neiu soov. Võimatu oli eksida, vaadates nendesse pärani silmadesse, ning näha, kuidas naine närviliselt huuli limpsib ning kui hoogsalt tema rind pehme trikotaažsviitri all tõuseb ja langeb. David juurdles, kas ta keskendus saabudes liigselt omaenese kirele ning jättis neiu soovi tähele panemata?
Kui Serena sõstrasilmade pilgu Davidile tõstis, tabas viimast selline seksuaalse energia laeng, nagu oleks ta saanud tugeva elektrilöögi.
Mis oli naises nii võimas?
Serena meenutas sõnakuulmatut tütarlast, kes mängib ärinaist, harilikud kaitsevärvi puuvillased püksidümber puusade liibumas. Mees suutis end vaevu talitseda, et jätta üles tõstmata kirju sviitri äär ning veenduda, kas nabarõngas on ikka alles. Sviitri alt vilksatas pluusike väikese dekolteega, millest paistis pisut rinda.
Sellest piisas, et Davidi kurk hakkaks kuivama.
Mees kujutas endale ette, kuidas neiu võtab sviitri seljast… Haiglase selgusega meenutas ta tunnet, mis tekkis sametise rinna ja igale liigutusele reageerivate virsikukujuliste rinnanibude puudutamisel. Ükskord, kui ta aitas Serenal märjaksläinud pesusärgi seljast, oli neiu rinnahoidjata. Huvitav, kuidas sellega täna lood on?
Soov järele vaadata oli nii vastupandamatu, et David hakkas nürimeelselt sõrmedega põlvedel trummeldama ja suutis end vaevu Serena puudutamisest tagasi hoida…
Kabineti uks avanes kerge käuksatuse saatel ja uksele ilmus Serena, käes ilmatu suur beež kott. Riietus oli tal endine.
“Vabanda, et mul nii kaua aega läks,” ütles neiu lõbusalt, samal ajal meekarva keskmise pikkusega juukseid siludes.
“Pole hullu!”
Serena pöördus ust lukustama.
“Kui sul midagi selle vastu ei ole, võin lõunatamiseks välja pakkuda ühe tagasihoidliku kohakese.”
“Jah, aga…”
Serena oli “kohaliku koloriidi” asjatundja. David tahtis täna õhtul istuda rahulikus, õdusas kohas. See veel puudus, et nende vestlust katkestaks mõni poeetiline ülesastumine või jutustus eksootilistest lilledest, mille nimetusi on raske välja ütelda. David valmistus pikemaks külgelöömiseks.
“Miks sulle minu valitud restoranid ei meeldi?” küsis Serena solvunult silmi välgutades.
Mees tõusis.
“Ma lihtsalt tahaksin sind täna viia… kusagile vaiksesse kohta.”
Seal võiks David neiule tunnistada, et tähistavad tema eesolevat ülendamist.
Nad suundusid väljapääsu poole.
“Bostonis on üks koht, kus sulle ilmtingimata meeldiks,” märkis mees.
“Mida sa silmas pead?”
Serena pööras pead ja vaatas kissis silmadega mehele otsa.
“Arvad, et mulle meeldivad vaid odavad restoranid?”
Said nüüd!Kas niimoodi siis võlutakse naisi, idioot! David ei osanud arvata, et Serena nii kergesti solvub.
“Tahtsin lihtsalt öelda, et vaatamata lihtsale sisustusele meeldiksid sulle elav muusika