piloodid, kui neilt kodused õhtul küsivad: mis te täna ka nägite?, vastavad – ei midagi erilist, väga ilus ilm oli.
Aga see on juba hoopis iseasi.
Eks tundu vahel, et õhtul, kui päike looja läheb, vaatab päev tagasi. See omapärane matkapäev oli meile otsekui hüvastijätt suvega, ja et ajaarvamine vahel kipub käima sügisest sügiseni, siis koguni hüvastijätt selle aastaga. Kui vaatasin madalale vajunud päikest, oli tunne, et punaka päikeseketta kaudu vaatab mulle vastu terve viimane aasta. See oli tore aasta.
Lõppev päev laskis näha mõndagi ühekorraga nii heast kui ka halvast küljest. Nende asjade keskel elades ei ole see kaugeltki alati nii lihtne. Ent kas on selleks siiski alati vaja tõelist helikopterit, et luua distants argipäevaga ja, nagu öeldakse, „üle olla“ neist asjadest, mis meele maises elus tihtipeale mõruks teevad?
Ei kujuta ette, mida mõtlevad ja tunnevad kosmonaudid, kui neil on ühekorraga silme ees terve meie armas planeet. Kosmonaudid ei näe muidugi rabasid, jõgesid, teid, põlde, külasid ja valgeid hobuseid, kuid usun, et nemadki mõtlevad oma maast, olgugi hoopis laiemas mõttes. Ja et see oma maa paistab kosmoselaevalt vaadatuna vähemalt niisama usaldusväärne kui paarisaja meetri kõrgusel lendava helikopteri pardale.
Ja kas see ei olegi peamine?
SAIMAAL
VEAME TELGI TÕMBLUKUD SÄRINAL KINNI, POEME magamis-kottidesse ja soovime teineteisele head ööd. Kui telgi ees videvikku pidasime, häälitses järvel üksik kaur, nüüd on ta vakka jäänud. Järv magab, aga minul ei tule und. Tunnen, kuidas õhtusest suplusest jahe keha lööb magamiskotis hõõgvele, kuulen sääse pirinat telgi lae all ja kui silmad pimedusega harjuvad, näen pea kohal rippuva tillukese tormilaterna kontuure.
Kell saab üksteist. See tähendab – kodustele lööb varsti kesköötund. Lastetoa aken on kindlasti pime, köögiaknast võib-olla paistab veel valgus. Mõnikord joome sel ajal köögis teed. Mõnikord, kui päev on olnud pikk ja sisukas. Niisugune kui täna.
Öelnuks keegi mulle nädal tagasi, et õige peatselt täitub üks mu poisipõlve suuri unistusi, oleksin ütlejale arusaamatuses otsa vaadanud. Mul on olnud nii palju unistusi, et neid ei jõua kõiki mäletadagi.
Teadsin vaid, et ees seisab Soome-reis ja hellitasin lootust kohata mõnd sõpra, kellega mind seovad loomad ja laaned ning ühised arusaamad elamisväärsest elust inimväärses keskkonnas.
Nüüd lesin telgis Saimaa järve kaljusel kaldal ja ei saa uinuda. Olen erutatud. See tuleb leidmisrõõmust, millesse on segatud pisut-pisut kaotuse kibedust. Lõppenud päev tõi mulle ühe mu sügavaimatest looduselamustest, ent nõudis selle eest tasuks unistuse, mida olin nii palju aastaid alateadlikult hinges kandnud – muutis selle kõige lihtsamal viisil tegelikkuseks.
Kui eile õhtul Mikkeli lääni keskkonnakaitse inspektori Ilkka Steniga kokku saime, ütles ta: „Mul oleks vaja minna paariks päevaks järvistule. Tahad sa kaasa tulla? Mul on Saimaal paat. Võtame varustuse ja kaardi ja läheme paariks päevaks välja. Aerudega, kui sul selle vastu midagi ei ole. Ma ei armasta mootorpaati ja mul polegi mootorit. Noh?“
Jah!
KELL üksteist ladusime kodinad paati ja andsime Varkaantaipales otsad lahti.
Järvistul on tuhandeid kohanimesid. Need ei jää meelde ja ütlevad võõrale vähe, sellepärast pole nad praegu olulised. Oluline on, et oleme nüüd tõesti Saimaal. Mõningaid Saimaa järve soppe nägin tee ääres siia tulles, aga see oli autoakna-Saimaa.
Aerud kolksuvad. Aegamööda ja rahulikult libiseb paat järvele. Aegamööda hakkavad minuni jõudma Saimaa vesi, taevas ja metsaga kaetud kaljused kaldad.
Tuult peaaegu ei ole. Maastik vaheldub. Puhuti on järvesopp, millel aerutame, kitsas ja intiimne, sealsamas muutub veeväli avaramaks. Nüüd läbime kaljusse raiutud kitsa kanali. Aina graniit ja metsad. Mõnel pool on kalju madal ja laskub järve laugelt nagu oina laup, aga paiguti langevad kaldakaljud vette püstloodis.
Ilkka aerutab. Istun paadi pärapingil, roolipuu peos, ja võin juhtida paati sinna, kuhu soovin. Olen ju külaline.
Meil on aega. Mõnikord tüürin vene avaveele, siis jälle üsna kaljude külje alla, et näha, kas kaldal, kus kasvavad männid, tõesti mulda ei ole. Ei ole mulda. On samblikud ja sammal, kanarbik, kidurad kadakad ja männid. Fotoaparaati ma esimestel tundidel ei puuduta. Saimaa loodus äratab aukartust, võtab ilmselt aega, enne kui jõuan niikaugele, et hakkan pildistama.
IGAS maastikus on oma muusika. Omamoodi kuuleb seda igaüks, kuid üksnes suurvaim mõistab teistele kuuldavaks teha ta tõelise olemuse. See ei ole mu esimene kokkupuude Soomemaa loodusega, aga mulle tundub, et nüüd vahest olen Sibeliuse muusika hälli juures. „Nähes neid graniitkaljusid, tean ma, miks kirjutan orkestrile just mulle omasel viisil,“ on Sibelius ise ütelnud. Nüüd hakkan ka mina sellest pisut aru saama, miks kirjutas Sibelius just temale omasel viisil. Järvistu looduses heliseb Sibeliuse muusika.
Järve hääled. Need on suve lõpu hääled. Turismihooaeg sai läbi, möödunud nädalal algasid koolid. Ei paadimootorite undamist, ei huikeid ega kopsimist, on ainult kauride kisa.
Kaurid pakuvad huvi, sest Eestimaa vetel on järvekaur üsna harv pesitseja ja punakurk-kauri võib meil kohata ainult rändeaegadel. Kauride kisa saadab meid kogu matka vältel. Häälitsuste järgi ei suuda ma kaht kauriliiki eristada, aga see saab üsna pea selgeks, et järvekaurid hoiduvad kaldaäärsetesse vetesse ja punakurk-kaurid tegutsevad enam avaveel. Ligidale linnud ei lase, aga sellest pole ka lugu, sest meil on head binoklid.
Harjumata on kohata Saimaal tõmmukajakaid, kes Eestis tegutsevad üksnes meresaartel ja – rannikuil. Ülejäänud on enamasti vanad tuttavad: kalakajakas ja jõgitiir järvel, ronk ja kirjurähnid ümberkaudseis metsades. Siiski vaatleme ka üht õige haruldast lindu: väikestel saartel tegutseb valgeselg-kirjurähnide paar. Siitsamast pärineb ka ainus valgeselg-kirjurähni pesaleid Soomes 1975. aastal. Ilkka näitab mulle auku ühe haava tüves. Tema leidis selle. See on väga tähtis ja me surume haava all teineteise kätt. Olen näinud sadu rähniauke, aga ühegi puhul pole mulle senini nii suurt au osaks saanud. Ainult et kuidagi tilluke tundub see tähtis auk haava tüves! Umbes nii nagu kahe meetri pikkuse keisri oma käega tehtud saabas Peetri majakeses Kadriorus.
Asjatult püüame leida taeva alt kalakotka siluetti. Kalakotkas on järvistul tavaline lind, aga täna neid miskipärast ei lendle. Eestis arvame kalakotkast pesitsevat kümmekonna paarina, Soomes loendatakse umbes 900 paari. Ei ole kuulnud, kuidas edenesid kalakotkaste asjad Eestis, ent Soomes olnud neil raske aasta – poegi kasvanud üles vähem kui tavaliselt. Soome ornitoloogide arvates olnud selles süüdi väga tuulised ilmad: linnud ei näe läbi tuules virvendava veepinna saaki, toidulaud jääb kesiseks ja järelpõlv niruks. See on see kalamehe elu tuulisel suvel…
Esimeseks pikemaks peatuseks randume Astuvansalmil.
Astuvansalmi – kitsas kaljune väin – on ära märgitud kõikidel kaartidel. Puhkepeatuse Astuvansalmil oli mu kaaslane kavandanud juba varem, miks just siin, sellest ei olnud juttu. Ja väina kaldakaljudel ootas mind tõsine üllatus.
Kui otsad väikese ujuva randumissilla külge kinnitasime ja maale ronisime, juhtis Ilkka mu kaldajärsaku alla ehitatud platvormile, millelt võis vaadelda kaljuseina. Graniidil olid algelised maalingud. Mitte kunstiüliõpilaste vaimusünnitised Kassari Kuivarahnu kividel, vaid tõelised kaljujoonised, milletaolisi olin varem näinud vaid raamatutesse trükitud reproduktsioonidel. Nagu selgus juuresolevailt seletustahvleilt, maaliti need siia neli tuhat aastat tagasi. Mil moel, jäi mulle arusaamatuks, aga kaljul nad olid: metsloomad, kütid, salapärased jäljendid ja mõistatuslikud märgid – põhjamaade suurimad kaljumaalingud, umbes 14 meetri laiune panoraam. Järvistul on kaljumaalinguid leitud mujalgi, ent siinsed avastati teadusele esimestena 1968. aastal.
Vahin maalinguid nagu imet, mis nad minu jaoks ju tegelikult ongi. Tunnistan, et olen küündimatu