punkkuninga positsiooni nautinud Hendrik uute tegijate hingeõhku kuklas tundes. Tal oli õigus.
Esimesena ronis lavale Uus Kanalisatsioon. See Rein Laaneoru toonase džässrockansambli Uus Generatsioon nime vaimuvaeselt väänanud jõuk mängis pehmelt öeldes sitasti. Bändi ainsaks väärtuseks oli verinoor Raivo E. Tamm, kes tüütute kahe-duuri-lugude vahele punkluuletusi luges. Need kujutasid endast enamasti suguvõimetute riimidega naiivset absurdilüürikat ja läksid seda paremini kohaleloivanud kalkaritele sarve. Minimalistlikult paari haaknõelaga ehitud Eerik Niiles Kross kõkutas teiselpool saali igatahes heakskiitvalt naerda.
Pidu ei kestnud Uue Kanalisatsiooni õues kaua. Kohe, kui esimesed fännid aula äärtesse paigutatud pinkidelt keskpõrandale jäikade liikmetega “tantsima” tulid, sisenesid saali valgete T-särkide ja juhmide ilmetega nudipead, kes nende käevangus rasvunud perseid edasi-tagasi väänutanud litade vaimustuseks punkidega pikema sissejuhatuseta tüli hakkasid norima.
“Ega siin midagi eriti head tulemas ole,” kordasin ma sõnasõnalt Hendriku poole tunni tagust lauset, diskomehi ja nende ajudeta pruute hordide kaupa Tallinna 22. keskkooli aulasse sisenemas vaadates. Keegi pidi täna peksa saama ning jõudude vahekorda visuaalselt hinnates ei olnud need püüdlikult kehalise kasvatuse tunnis lihaseid treeninud jõmmid, kes õhtul purustatud ninaluudega koju lähevad.
“Lähme minema,” sittusin ma kulturisti kehadega ambaale nähes püksid täis.
“Oota.” Hendrik tõukas end minust eemale.
Ühest küljest oleks praegu jalgalaskmine olnud eriti küüniline reetmisakt. Punkar astub teise punkari kaitseks välja ka siis, kui ta teda isiklikult ei tunnegi. Teisest küljest pidi Hendrik aru saama, et tema VIP-staatusest on sellistes olukordades vähe kasu. Isegi vastupidi. Johnny Rotten sai Londoni tänavatel peksa just sellepärast, et tema arrogantselt irvitav larhv oli vutifännidest proledele Daily Mail’i lehekülgedelt tuttav.
Paari minutiga oli saal diskosõpru täis ja alalhoidlikumad haaknõelamehed hakkasid tasapisi kodu poole asutama.
“Lähme nüüd,” ei kavatsenud ma veresaunas täna leili visata. “Hea küll.”
Hendrik tegi kahest kehvast otsusest parema. Me jalutasime kooli uksest välja ning kuulsime edasistest sündmustest alles paari päeva pärast. Selle kohta, kas Munk ja tema Kopli Otell lavale jõudsid või mitte, laekus vastukäivat infot. Kuid Ajutine Valitsus oli vihaselt rusikaid vibutavate Boney M-i fännide kiuste siiski kidrad võimude taha ühendanud ja esimese loo lahti löönud. Suurema kaose ärahoidmiseks lülitanud kooli direktor seepeale voolu majast välja, ohukollet aulast hoovi suunates. Seal olla nudipead kõikide väljapääsude ees rivid moodustanud ning igale lahkuvale punkarile hüvastijätuks vastu hambaid virutanud.
Järgmisel hommikul lõid diskojõmmid biitsepsi toiduõliga läikima, tirisid üks number liiga väiksed Levi Strauss & Co-s toodetud farmeripüksid jalga ja siirdusid Viru hotelli juurde oma puises soome keeles turiste tülitama. Kakskümmend viis aastat hiljem moodustasid nad iseseisva Eesti Vabariigi majanduseliidi ning olid nn pingviinide paraadil esimesed, kes presidendile telekaamerate ees kõiketeadvalt naeratades kätt andsid. Punkarid traageldasid oma rippupekstud huuled haaknõeltega kokku ja läksid kohviku Moskva juurde, et seal saatusekaaslastega eelmise päeva sündmusi arutada. Ka kahekümne viie aasta pärast olid nad täpselt samas kohas.
Rong sõitis Tallinnast Leningradi terve öö, kuigi kahe linna vaheline distants oleks ilmselt lubanud ka kiiremini ühest sihtpunktist teise jõuda. Pärast raskeid sünnivalusid ja kiirelt vahetunud koosseise oli Hendrik Sal-Salleri uus ansambel? jõudnud oma esimese välisreisini. Varem post-punki ja uut lainet virutanud bänd oli moevoolude harjal jõudnud heavy metal muusika mängimiseni ja kõlas nagu grupp kütmata garaažis akustilistel kitarridel Iron Maideni töötlusi esitavaid diletante, mida? tõele näkku vaadates ka oli.
Perversse ornamendiga alumiiniumhoidikutesse litsutud klaasidest teed lürpides istus Eesti undergroundi uus kroonimata kuningas in corpore sinistes toonides kujundatud kupees. Lisaks Hendrikule ja minule sööstis raudteeliipritel üles-alla loksuvas vagunis suure tuleviku suunas basskitarrist Valdek ja trummar Andres Kahn, kelle ema oli toonane tuntud raadiohääl Kiira Kahn ja isa professor Hubert Kahn.
Rein Raud õppis tol ajal Leningradi ülikoolis ja kuulsa õppeasutuse klubilist tööd korraldav leedukas nimega Donaldas oli tema kaudu esitanud noorele Eesti rockbändile kutse tudengitele mängima tulla. Milleski ülearu täpses kokkuleppimata istus? ühel õhtupoolikul rongi ja hommikuks jõudsid kunstnahast tagidega rokkarid Vene revolutsiooni hälli.
Edumeelsem rahvas nimetas Leningradi tollal Piiteriks. Rein oli meile raudteejaama vastu tulnud morni olemise, musta kilejope ja kõrgete saabastega hiiglase seltskonnas.
“See on teie ihukaitsja,” tutvustas Rein naljatledes läänelikust liiduvabariigist Piiterisse kontsertturneele saabunud staaridele oma sõpra. “Ljonjal on alati nuga kaasas ja ta suudab liitrise kannu õlut kahe sekundiga ära juua.” Ehk siis täitis mõlemad tingimused, millele poptähe ihukaitsja pidi vastama. Mitte et me unise peaga rongist välja roninuna kummaski väites kahelnud oleksime, tegi Komi ANSV-st pärit Ljonja meile Reinu palvel ometi kiire demonstratsiooni.
Esmalt tiris ta üüratu saapa säärest välja muljetavaldava väitsa ja silitas selle läikiva teraga oma tohutut kõrisõlme. Mida suurem kõrisõlm, seda priskem türa, oli Heiki Soome kunagi oma ametisaladusi paljastanud. Ljonja londi proportsioonid langesid selle loogika järgi traditsioonilisest kuusteist- korda-neli-sentimeetrit-mõõtkavast kaugele eemale.
Seejärel liikus elavnenud seltskond lähima lahtise õlle putkani. Neid nimetati Piiteris “televiisoriteks” ja neljakandiliste kioskite luugid avanesid üle linna juba varahommikustel tundidel. Ljonja tellis õlle ning määrdunud kitlis vanamutt teisel pool televiisoriekraani kallas piraka kannu aeg-ajalt vahtu maha puhudes täis.
“Võtame aega,” tegi tulevane Tallinna Ülikooli rektor ettepaneku kella pealt jälgida, kui palju tema sõbral liitrise sanga tühjendamisele kulub. Rein andis Ljonjale märguande ja too paiskas jumalate joogi endale kogu täiega kurku. Mehe kõrisõlm ei liikunud kordagi ja nagu Rein selgitas, pidavat selles kogu trikk seisnemagi. Nimelt raiskab enamik inimesi juues kõrisõlmega manööverdamisele mõttetult aega. Kuid Ljonja tehnikat kasutades kulub õlle seedetrakti jõudmiseni sama palju kui kesvamärjukese kannust maha kallamisele. Ehk siis kaks sekundit, nagu meie kellad Reinu võidurõõmuks kinnitasid.
Ansambel? oli heades kätes. Me sõitsime ülikooli ühiselamusse, panime oma kitarrid kellegi tuppa hoiule ning läksime linnaga tutvuma. Õhtul pidi Donaldas meile rääkima, kus ja mis kell Tallinnast saabunud bänd tuhandetele üliõpilastele järgmisel päeval mängib.
Saja-aastase Jeesuse välimusega Donaldas vaaruski varajasel õhtutunnil tuppa, kus me Reinu ja Ljonjaga teda ootasime. Valge habemega kõrend oli maani täis. Nagu ka Ljonja, kes päeva edenedes teisigi “televiisoreid” külastas ja hiljem liikumatu kõrisõlme meetodit ka mõnevõrra kangema kraami peal rakendas. Aga Ljonja võis täis olla, sest ega tema meile kontserti lubanud korraldada. Donaldas-kuradi-Duckas lubas. Ja see seadis ta mõningaste kohustuste ette. Vähemalt meie meelest.
Purjus leedukas hakkas oma emakeeles Reinule midagi seletama. Midagi head tema jutt tähendada ei saanud, sest Reinu ilme tõmbus pilve ja paari hetke pärast korkis ta lahti punaveini, et see ühe sõõmuga pooltühjaks juua.
“Kontserti ei tule. Donaldas on mölakas. Ta on kõik korraldamata jätnud.” Rein oli silmnähtavalt löödud. Teine pool punaveini järgnes esimesele. “Mul on väga kahju.”
Kahju oli meilgi. Ilmselt ka Ljonjal. Ta istus mornilt midagi omaette ümisedes toanurgas ja upitas kilekotist välja uue punaveini. Ja siis järgmise. Ja varsti kolmandagi. Tunni pärast oli tuba ühiselamus resideerivaid baltlasi täis ja Hendrikule tundus, et toimumata jäänud kontserdi saab hea tahtmise korral ka siinsamas ära anda. Rahvast polnud ehk tuhandeid, aga tubli kakskümmend oli kindlasti. Pealegi polnud tõsise metal- muusika juures asi kunagi kvantiteedis.
Me tirisime bändiliidri korraldusel elektrikitarrid kottidest välja ja homeeriliselt naerda lõugav Andres tagus trummipulkadega