Ma püüdsin kõigest väest magama jääda. Aga ausõna, ei saanud, raisk.”
Graps ise oli Hendrikuga kusagil baaris mõned dringid teinud, Ozzy Osbourne’i viimast plaati kiitnud ja siis ära kadunud. Nii et küsimusele, mida ebamaist Gunn sel ööl korda saatis, ei osanud Hendrik vastata. Aga arvata võis, et küllap see enam-vähem samasuguse venekeelse kiljumise saatel möödus.
Oli saabunud tagumine aeg võim üle võtta. Kõigi revolutsionääride isa järgi nime saanud linnast tagasi koju jõudes vajus? paari nädalaga laiali ning ma tegin Valdekule ja Andresele ettepaneku kolmekesi jätkata. Ma tundsin, et Hendrik on liiga domineeriv ning tema kõrval jääks varju ka Aleksander Suur ise, peaks ta mingil kujul uuesti sündima ning Salleri bändis rütmikitarri mängima hakkama.
Uus bänd hakkas kandma nime Golem. Ma kuulasin tollal ainult – ja tõesti ainult – Black Sabbathit. Konservatooriumi lavakunstikateedris näitlemist õppinud Märt Visnapuu oli Reinu sõber ja ta laenas mulle kuulamiseks linti, mille ühel pool oli Sabbathi album “Paranoid” ja teisel mingi Uriah Heepi kogumik. Sellest hetkest tundus kõik muu – kaasa arvatud Led Zeppelin – impotentse estraadina. Esimese isikliku Sabbathi plaadi ostsin ma Ülari Kirsipuu käest, kellega ma olin paaris lastefilmis koos mänginud. Tema positiivseid ja mina peamiselt negatiivseid kangelasi.
“Täitsa hea plaat, aga laulja hääl ei istu mulle põrmugi,” selgitas Ülari, miks ta klassikalise “Master of Reality” plaadi mulle kahekümne viie rubla eest (mis oli umbes pool normaalhinnast) oli otsustanud ära anda. Mulle meeldis Ozzy nasaalselt ebatraditsiooniline rockihääl seevastu pööraselt. Ta undas läbi vinüülikrõbina oodi magusale lehekesele, kes ta meeled oli vabastanud ning tema elu uue tähenduse ja usuga täitnud. Ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas üks tavaline puuleheke seda kõike teha suudab. Rein vaatas mind muiates: “Ta laulab marihuaanast.”
Kuna Black Sabbath koosnes ainult juutidest (või vähemalt nii ma toona miskipärast uskusin), siis minu jaoks tähendas see automaatset huvi juudiusu ja – mütoloogia vastu. Golem oli juudifolklooris esinev savist ehitatud koll, kes oma looja vastu keerab ja talle kallale läheb. Paremat nime polnud Black Sabbathi covereid mängivale bändile võimalik ette kujutada.
Me tegime proove Andrese isa töökohas, milleks oli Nõmmel asuv naha- ja suguhaiguste dispanser. Süfiliitikud ja tripperihaiged olid isoleeritud teise hoonesse, nii et kurikuulsa raviasutuse saalis oli täiesti turvaline harjutada. Selle bändi füürer olin mina. Golem mängis seda, mida mina ütlesin ja laulis siis, kui mina suu lahti viitsisin teha.
Me mängisime oma aja kohta päris palju. Lisaks mõnedele kontsertidele oma koolis raiusime me Black Sabbathi töötlusi ja üksikuid ise tehtud lugusid ka näiteks Tallinna 2. tehnikakoolis ning kõmu uuest kuumast heavy metal bändist hakkas linnas seninägematu hooga paisuma. Nagu ka minu ego.
“Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?” küsisin ma retooriliselt Eno Raua lasteraamatu “Ninatark muna” nimitegelase sõnadega, kui mõni järjekordne klassiõde mu enesehinnangut ründama asus. Kurat küll – ma käisin kaheksandas klassis ja abituuriumi tüdrukud viskasid lava ees hullunult näppu, kui ma kitarril jumalikke akorde üksteise otsa lajatasin. Üheteistkümnenda klassi poisid vaatasid mind vahetunnis varjamatu kadedusega ja julgemad neist kutsusid endaga koos õlut jooma. Tõnis Mägi isiklikult oli Reinule kusagil intelligentide joomingul rääkinud, et on minust kuulnud. Ma olin kuradi keiser ja ükski Liisa Pakosta, Leelo Keevallik ega mõni kolmas kaheksanda bee tšikk ei tulnud mulle rääkima, et ma olen jube ennast täis, raisk!
Toonase TPI juures tegutses Olavi Pihlamäe loodud rockiklubi. See kogunes iga esmaspäeva õhtul ning paari tunni vältel arutles edumeelsem musafännide ring ühiselt muusika üle. Klubiõhtuid juhatas reeglina Andres Jõesaar ja teiste staarliikmete hulgas oli näiteks Koit Raudsepp, kes juba sel ajal Vikerraadio keskööprogrammis talle eraldatud rubriigis moodsaid plaate eetrisse kimas.
Aeg-ajalt mängisid TPI rockiklubis ka bändid. Ühel õhtul peale klubiürituse ametlikku lõppu läksin ma Jõesaare juurde ja küsisin otse, kas Golem võiks siin mängida. “Muidugi võite, ma olen teist kuulnud,” vastas Andres ja kahe nädala pärast esmaspäeval kuulas meie Sabbathi tõlgitsusi eriti peene kõrvaga snoobide seltskond.
Kohal olid kõik, kelle arvamus Valdekule, Andresele ja mulle tol ajal midagigi tähendas. Pärast mängu tuli minu juurde hard rock ansambli Argos bassimees Jaanus Raudkats ja ütles, et oli nähtuga väga rahul. “Ma olen kuulnud, et Risk otsib uut kidrameest. Ma soovitan sind neile, kui sul midagi selle vastu ei ole?” lisas Jaanus.
Kellel sai midagi olla Riskis mängimise vastu, sa taevane halastaja? Selle laulja Riho Kuub oskas veatult David Coverdale’i kopeerida ja kes seda neil päevil oskas, oli tehtud mees.
“Jah, loomulikult,” volitasin ma Raudkatsi Riski ninamehe, klahvpillimängija Priit Poomiga minu kandidatuuri arutama. “Loomulikult olen ma huvitatud.”
Jaanus lubas minu eest kosta ja hea võimalus selleks saabus juba mõne kuu pärast, kui Golem esimesele suuremale üle-Eestilisele festivalile mängima kutsuti. See toimus Võru Kubija laululaval ning esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Gunnar Graps, Turist, Risk ja mõned kohalikud bändid. Näiteks jabura nimega Melismid, mille üle pealinnast kohalesõitnud rokkarid terve bussisõidu aja nilbeid nalju viskasid. Ja muidugi Hetero – mitte just oluliselt teravmeelsema nimega, ent muusikaliselt paljudest Tallinna jõukudestki märkimisväärselt tugevam bänd.
Oli pikemalt juurdlematagi selge, et sellest esinemisest pidi saama Golemi muusikalise testamendi nurgakivi. Ja ükskõik kui mõõdutundetus vaimustuses ma iseenese mitmetahulisest talendist ka ei olnud, suutsin endale ometi aru anda, et ilma Hendrikuta ma seda teha ei suuda. Nii tõmbasin ma talle mõned nädalad varem kella ja kutsusin Golemisse lauljaks. Õnneks polnud tal parajasti muud targemat teha ja paari- kolme prooviga loksus Golemi uus kuju paika.
Iga muusikafestivali – reeglina kestsid need tol ajal ühe päeva – lahutamatu koostisosa oli muusikaliste etteastete vahel “ladusaks vahejutuks” nimetatavat sitta suust välja ajav konferansjee. Kaheksakümnendate kõige kuumem sõnameister oli Kaarel Tuvike, keda tema põhjatu anekdootide arsenali tõttu taolistele üritustele rahva tuju üleval hoidma palgati. Tuvike oli vennikese päris nimi. Ehkki kõik, kes ülikangete miinusprillidega habemikku oma silmaga näinud olid, seda heal juhul vaimukaks pseudonüümiks pidasid.
Rõhuvas enamuses koosnes Tuvikese repertuaar toonase agraarelu üle irvitavast labasevõitu kolhoosihuumorist, mille keskne tegelane oli juhm agronoom, kelle nümfomaanist abikaasa igal võimalikul hetkel traktoristidega silohoidla taga keppi tegi. Õnneks oli Tuvike selleks päevaks end juba Suveniirile ära lubanud ja Võru rockfestivalil juhatas bände sisse ja välja järgmine mees kuumas nimekirjas – Margus Lepa.
Jorh Adniel Kiire vari jälitas Lepat nagu briljantkäsi Juri Nikulinit. Piisas tal vaid Kubija rahvast täis laululaval püünele astuda ning tuhanded inimesed röökisid naerda juba enne, kui ta oma ainulaadse porganditooniga “tere päevast kõik see võro rahvas” öelda jõudis.
Esimesena mängis Melismid ja isegi Lepa suutis end vaevu talitseda, kui pidi oi-türa-kui-mentaalne-bändinimi- meil-on mehed lavale kutsuma. End vähestele mõistetava muusikateoreetilise terminiga ehtiv kollektiiv esitas iroonilisel kombel märkimisväärselt väheste melismidega kõrtsipoppi ja oleks valdavalt Tallinnast kohalesõitnud publik selleks hetkeks natukenegi rohkem purjus olnud, vilistanuks ta narmastega vestides paksmaod pikemalt tseremoonitsemata välja. Pärastlõunasest päikesest uimased metallpead lasid esimesel bändil aga viisakalt lõpetada ja kätte jõudiski Golemi kord.
Saundi keeras sel festivalil Turisti helimees Kaljulaid, kes hommikul Võru poole vuravas bändide bussis juba Tallinna Lennujaama juures esimesel viinal kollase nööbikese pealt kangutas. Nüüd püüdis ta end helipuldi heeblitest kinni hoides tasakaalus hoida ja polnud vaja olla Erkki-Sven Tüür, et aru saada, kui kohutavalt Golem nende mändide all kõlas.
Meie esimene lugu oli Reinu tekstile kirjutatud monotoonse trummipartii ja üles-alla hõljuvate kidrakvintidega “Uputaja”, mis pidi ideaalis mütsuma nagu Judas Priesti “United”. Leopardilaikudega särgis