mõni kommentaar:
• Cadillaci ostmine tähendab, et Warren Buffett mõtles General Motorsi suhtes ümber. On vist aeg GM-i aktsiaid osta.
• Kuna GM-i aktsiate hinnad on nii madalad, kasutab ta lihtsalt Cadillacide soodsaid hindu ära.
• Ehkki GM on raskustes, pooldab Warrren Buffett kodumaise toodangu ostmist.
• Warren Buffett on kommenteerinud, et GM-i peamised finantsnäitajad on väga kehvad. Ta jälgib väga hoolikalt aktsiahindade langust, et saaks võimalusest kinni haarata ja firma sobiva hinnaga ära osta.
Milline teie arvates tõele vastab? Võib-olla kõik, võib-olla osa neist, võib-olla mitte ükski. Ehk on kõige parem õppida ise General Motorsi rahalist olukorda analüüsima, hoolimata sellest, miks Warren Buffett Cadillaci ostis.
Rikkad muutuvad rikkamaks
Donald Trump ja mina oleme väga mures meie riigi tuleviku pärast. Me teame, et midagi on valesti, nagu me teame, et General Motorsis on midagi rohkemat halvasti kui autod. Me kardame, et seda riiki ja riigi rikkusi on väga valesti hallatud, just nii, nagu General Motorsit valesti juhitakse. Ehkki numbritega mängimine on tegelikult rikastele kasulik ja teeb neid rikkamaks, maksavad selle eest vaesed ja keskklass.
Kui te olete viimasel ajal Detroitis käinud, siis teate, et seal valitseb sünge õhkkond. Linnad ja äriettevõtted surevad. Kui äriettevõtted välja surevad, langevad kinnisvarahinnad ja perekonnad kannatavad rohkem kui lihtsalt rahaliselt. Mis on hea General Motorsile, on ka hea Ameerikale? Kas Detroit on näide tuleviku-Ameerikast?
Veel toetuste ootamise mentaliteedist
Oleme Donaldiga mõlemad samal arvamusel, et Ameerika on muutunud enesega rahulolevaks. See ei tähenda, et inimesed ei tee kõvasti tööd. Enesega rahulolu all pean silmas seda, et inimesed on hakanud ootama, et valitsus nende probleemidega tegeleb ja tuleviku korraldab. Riigina oleme hakanud liiga palju poliitikutele ja bürokraatidele lootma. Paljusid tänapäeva probleeme ei suuda valitsus lahendada, sest nende lahendamine käib igasugusele valitsusvõimule üle jõu. See on globaalne tõde.
Inimestel on tekkinud sõltuvus toetustest ja nad ootavad valitsuselt mingeid almuseid. See käib ka rikaste kohta. Valitsus subsideerib paljusid suurfirmasid. Paljud farmid ja rantšod ei püsiks valitsuse toetusteta vee peal. Mis pensionihüvitistesse puutub, siis ootavad USA president ning Esindajatekoja ja Senati liikmed kõik valitsuselt pensioniraha. Niisiis, kui ma räägin toetustele lootmisest, siis ei räägi ma ainult vaestest. Tegelikkuses läheb rikastele rohkem valitsuse dollareid kui vaestele.
Hiljuti mõisteti USA senaator Randall Cunningham, endine hävituslennuki piloot, Vietnami sõja õhuäss ja lennuinstruktor, süüdi altkäemaksu võtmises ning talle määrati vanglakaristus. Sellest hoolimata saab ta ikkagi Kongressilt pensionitšekke. Ja seda lisaks mereväe pensionitšekkidele. Mis tähendab, et isegi kui olete süüdi mõistetud kurjategija, on teil ikkagi õigus valitsuse toetustele.
Meie sotsiaal- ja ravikindlustussüsteemid on hädas, aga miljonid inimesed arvestavad veel õigusega saada sealt hüvitisi. Kui president Bush püüdis sotsiaalkindlustust erastamise teel reformida, näitas äge negatiivne reaktsioon talle kiiresti, kuivõrd siin riigis valitsuse toetustšekke armastatakse.
Täiuslik torm
Finantsprobleemid, millega me kõik silmitsi seisame, on nüüd liiga suured, et USA valitsus suudaks nendega üksi toime tulla. Näiteks ei saa meie rahanduslikke väljakutseid lahendada lihtsalt sel teel, et Föderaalreserv intressimäärasid tõstab või langetab, aga siiski kummardavad miljonid inimesed kogu USAs ja maailmas Föderaalreservi suurt tarkust. Alati, kui endine Föderaalreservi juhataja Alan Greenspan ja praegune juhataja Ben Bernanke midagi ütlevad, siis maailm kuulab. Probleemid aga pole lahendatud ja muutuvad nüüd globaalseteks, on väljaspool meie riigi piire ja meie poliitiliste juhtide kontrolli alt väljas.
Vaatame üle mõned probleemid ja nende omavahelised seosed:
1. Kasvav kaubandusdefitsiit. USA 2006. aasta kaubandusdefitsiit on ennustuste kohaselt 423 miljardit dollarit. See tähendab, et riik tarbib 423 miljardi võrra rohkem, kui toodab. Väiksemas mõõtkavas oleks see sama, kui perekond, kes teenib 5000 dollarit kuus, kulutaks sama ajaga 6000 dollarit. Meie teiega teame, et see viietuhandese sisetulekuga pere teeb oma probleemi ainult hullemaks. See probleem viib järgmise probleemini.
2. USA kasvav välisvõlg. Rahandusministeeriumi andmetel laenasid 42 presidenti alates Washingtonist (1789) kuni Clintonini (2000) välisriikide valitsustelt ja finantsasutustelt kokku 1,01 triljonit dollarit. 2000. ja 2005. aasta vahel laenas Bushi administratsioon 1,05 triljonit – rohkem kui kõik eelnevad valitsused kokku.
Minnes tagasi viietuhandese kuusissetulekuga perekondade juurde, siis paljud neist püüdsid oma probleemi lahendada kodukapitalilaenu võtmisega. See on väiksema mastaabiga näide sellest, kuidas probleemi edasi lükatakse. Bush ja tema valitsus püüdsid probleemi üsna sarnaselt lahendada, võttes meie tuleviku peale kodukapitalilaenu. See probleem viib järgmise probleemini.
3. Dollari väärtuse langus.Nagu juba mainitud, muudeti 1971. aastal dollar tõelisest rahast valuutaks. President Nixon püüdis lahendada probleemi – liiga palju meie kulda viidi maalt välja. Miks kuld riigist välja läks? Vastuse leiab, minnes tagasi esimese probleemi juurde – kasvav väliskaubanduse defitsiit. Kuna me ostsime liiga palju Euroopa ja Jaapani kaupu, siis kasseeriti impordi ja ekspordi vahe sisse kullas, sest tollal oli dollar kullaga tagatud. Selle probleemi lahendamiseks muutis president Nixon meie dollari lihtsalt varast kohustuseks – võlatäheks. Tänapäeval on meie kaubandusdefitsiit kõrgem kui kunagi varem ja meie võlg maailmale tohutu.
Finantsprobleemid, millega me kõik silmitsi seisame, on nüüd liiga suured, et USA valitsus suudaks nendega üksi toime tulla. Probleemid aga pole lahendatud ja muutuvad nüüd globaalseteks, on väljaspool meie riigi piire ja meie poliitiliste juhtide kontrolli alt väljas.
Meie dollari kullaga tagamise asemel võib USA lihtsalt raha juurde trükkida (nagu meie üksikisikutena krediitkaarte kasutame või tšekke kirjutame, kuigi pangas raha ei ole – vahe on selles, et meid teiega võidakse katteta tšekkide kirjutamise eest vahistada ja vangi panna).
Ehkki soovitud hulgal „võltsraha” trükkimine oli 1971. aastal mõeldud ajutiselt probleemi lahendama, ei lahendanud see ületarbimise probleemi. Seetõttu tekitas 1971. aasta muutus veelgi rohkem probleeme. Väga suuri probleeme, mille eest me hakkame praegu maksma.
1996. ja 2006. aasta vahel, kõigest kümne aastaga, on USA dollar kaotanud poole oma väärtusest. 1996. aastal oli kulla müügihind umbes 250 dollarit unts. 2006. aastaks, vaid kümme aastat hiljem, müüdi kulda 600 dollari eest untsist. Näiteks, kui teil oli 1996. aastal tuhat dollarit pangas, siis oleks see tänapäeval kullas väärt vähem kui 500 dollarit. Vastupidi, kui te oleksite ostnud 1000 dollari eest neli untsi kulda, siis oleks see kuld tänapäeval väärt 2400 dollarit.
See 1971. aasta muutus raha reeglites tähendas, et säästjatest said kaotajad. Inimesed, kes uskusid, et nende raha on pangas turvalises kohas, kaotasid, sest neil polnud tegelikult pangas raha, neil oli valuuta, meie valitsuse võlatäht. Inimesed, kes elavad kindlast sissetulekust, avastavad, et elu on kallim – nende dollarist enam nii paljuks ei jätku. Valitsus räägib neile inimestele, et probleem on inflatsioonis, jätab aga rääkimata, et tegelik probleem on hoopis devalvatsioon. Meie dollari väärtus langeb lihtsalt sellepärast, et meie valitsus trükib oma probleemide lahendamiseks raha juurde. 2020. aastaks võib leivapäts maksta 12 dollarit, aga pensionitšekid neile, kes pensioni saavad, jäävad samaks. See probleem viib järgmise probleemini.
4. Rahatu beebibuumi põlvkond: Me oleme rõhutanud fakti, et järgmise paari aasta jooksul hakkavad esimesed 75-miljonisest beebibuumi põlvkonnast pensionile jääma. Paljudel pole selleks aga piisavalt raha. See säästude puudumine on osaliselt põhjustatud nn Greshami seadusest, mis ütleb, et kui süsteemi satub kehva raha, siis hea raha kaob ringlusest. Seda on juhtunud kogu ajaloo vältel, juba