näkku, Clinton pole ainuke poliitik, kes keerukast küsimusest kõrvale hiilib. Selleks on vaja uut liiki poliitikuid, et raskeid reforme ellu viia. Selleks läheb vaja riskivõtjat, kellel on titaanist närvid ja oma nägemus.”
Pikaajalise hoolduse kohta ütleb ta nii:
„Ravikindlustuse loos on üks külg, mis jääb tavaliselt vaateväljast peaaegu täiesti kõrvale. See on seotud pikaajalise hooldusega. Kui beebibuumi põlvkond hakkab pensioniikka jõudma ja nende vanemad juba on selles eas, on see tohutu probleem.
Mõned numbrid räägivad loo ära: vanurite arv kahekordistub 2030. aastaks, kasvades 75 miljonini, ja vanadekodudes elavate inimeste arv viiekordistub.
Ma tean vastust küsimusele „Kas vaestele mõeldud ravikindlustus Medicaid ei maksa vanadekodude eest?” Selle küsimuse esitavad sageli beebibuumi põlvkonda kuuluvad inimesed, kes arvavad, et nende vanemad on kindlustatud nagu nemadki, kui tuleb aeg mingisugust pikaajalist hooldusteenust kasutada.
Siin on vastus: Medicaid ei pidanudki olema pikaajalise hoolduse pakkuja. Nagu senaator John Breaux ja Esindajatekoja liige William Thomas on osutanud: „Kasvav vajadus pikaajalise hoolduse järele ajab Medicaidi pankrotti.”
Peaaegu üks kahest ameeriklasest vajab tulevikus mingisugust pikaajalist hooldust, aga vaid üks neljast saab seda endale lubada eravanadekodus, mille maksumus on praegu (1999. aasta vääringus) keskmiselt 41 000 dollarit aastas. Ainult üks protsent ameeriklasi on ostnud pikaajalist hooldust pakkuva kindlustuse. Niisiis loodab enamik Medicaidile. Praeguse seisuga on asi nii, et neid ootab ees suur pettumus.
Pärast lühiajalist algset panust kaob Medicaid pildilt, kuni patsiendi ressursid on ammendatud vaesuse tasemeni. Kui patsiendid on teie vanemad, siis tähendab see, et kõik, mille eest nad elus töötasid, on läinud. Ja see tähendab sageli seda, et üks vanem jääb viletsusse. See võib ka peredele panna tohutu rahalise koormuse. Mõni beebibuumi põlvkonna inimene, kes kavatses oma jahil ümber maailma purjetada, peab võib-olla autogi maha müüma, et ema või isa korralikus asutuses pidada.”
Nagu ma olen öelnud, teadsin pärast esimest kohtumist Donaldiga, miks me kokku saime, et raamat kirjutada. Aga kui ma olin lugenud raamatut „Ameerika, mida väärime”, siis teadsin kahtlemata, milline on meie ühine mure, miks me oleme õpetajad ja miks me tahame, et inimesed oleksid rikkad.
Sel päeval Dallases joonistasin esinejate ruumis järgmise skeemi:
„Te tahate öelda, et bilansiväliseid kohustusi on 72 triljonit?” küsis Donald. „Kes seda väidab?”
„Kaks majandusteadlast,” kostsin mina. „1994. aastal arvutasid Kent Smetters ja Jagadeesh Gokhale üksikasjalikult välja, kui suured olid 1994. aasta seisuga meie valitsuse kohustused Ameerika rahva ees.”
„See on suur raha,” ütles Donald.
„See on rohkem raha, kui kogu maailma võlakirja- ja aktsiaturgudel liigub,” vastasin mina. „Kõigi aktsiate väärtus maailma aktsiabörsidel oli 2000. aastal 36 triljoni ringis ja kõigi võlakirjade väärtus võlakirjaturgudel oli vaid ligikaudu 31 triljonit. Me oleme oma rahvale rohkem võlgu, kui kõigil aktsia- ja võlakirjaturgudel raha kokku on.”
„Ma teadsin, et asi on hull,” ütles Donald, „aga mitte nii hull. Me ei jaksa seda maksta.”
„Ainult sel juhul, kui trükime rohkem raha, mis nulliks kõigi säästud. Üks võimalus on hüperinflatsioon, aga see ei lahendaks tegelikult probleemi. Mitte ainult sääste ei nullitaks, ka kindla sissetulekuga inimesed häviksid majanduslikult.”
„Ja see pole ainult Ameerika probleem,” ütles Donald. „Ehkki meie arutleme Ameerika rahva ja Ameerika finantside teemal, annab see probleem tunda kogu maailmas. Inimesed elavad kauem ning riigid Euroopast Aasiani on mures, kuidas nad oma rahva tervise ja heaolu eest hoolitseda jaksavad.”
Tagasi ajaloo juurde
1930. aastatel trükkis Saksamaa valitsus nii palju raha, et see muutus peaaegu väärtusetuks. Üks lugu jutustab naisest, kes lükkas raha täis käsikäru, et minna leiba ostma. Kui ta pagariärist välja raha järele tuli, oli keegi tema käru pihta pannud ja raha alles jätnud.
Hüperinflatsioon devalveerib raha. Ja ehkki sotsiaalne, poliitiline ning rahanduslik olukord, mis tegi võimalikuks Adolf Hitleri valimise riigikantsleriks 1933. aastal, oli keeruline, põhjustas tema võimuletuleku suures osas see, et keskklassi säästud olid hävinenud.
USAs tõid 1930. aastad kaasa suure majanduslanguse ja Franklin Delano Roosevelt valiti presidendiks. Roosevelt lõi 1935. aastal sotsiaalkindlustuse süsteemi lahendusena probleemile, millega meie tänapäeval ikka veel maadlema peame. Teiste sõnadega on rohkem kui 75 aastat tagasi tekkinud probleemi lahendus tänapäeval jälle probleem – tegelikult suuremgi. Me üritame seda valitsuse rahaga leevendada, selle asemel, et tõelist probleemi lahendada. Teised valitsuse programmid, mis olid kavandatud lahendustena, olid haigekassa (Medicare) ja vaestele mõeldud ravikindlustus Medicaid. Tänapäeval on need probleemid palju suuremad, taas tänu sellele, et me ei tegelenud tõelise probleemiga piisavalt ruttu.
Me tahame, et inimesed loobuksid toetuste ootamise mentaliteedist ja saaksid rikkaks, et nad suudaksid probleemi lahendada … nende oma probleemid.
1971. aastal kaotas president Nixon dollari kullakatte – täpselt sama tegi kunagi ka Saksamaa valitsus – ning tänapäeval USA dollari väärtus langeb. Säästjad avastavad, et nende säästud on nullitud ja pensioniks on väga vähe järel … peale sotsiaalkindlustuse ning haigekassa, mis samuti on hädas. Ajalugu kordub, ainult nüüd on probleem suurem.
Mille pärast me muret tunneme
Donald ütles selle esimesena välja: „Ma kardan, et oleme riigina kujundanud mentaliteedi, et võime alati toetustele loota. Ja ma ei räägi vaid vaestest. Liiga paljud, alates presidendist ja senaatoritest, ootavad riigilt pensioni. Ma soovin tõesti, et võiksime endale rahaliselt nende probleemide lahendamist lubada, aga see ajaks meie riigi pankrotti. Me võiksime paluda, et rikkad kõigi eest maksaksid, aga kas see lahendaks probleemi? Ja kui kauaks?”
Ma olin nõus. Donald ja mina tahame, et inimesed lakkaksid toetustele lootmast ja saaksid rikkaks, et nad suudaksid oma probleemid ise lahendada.
Mõlege järgmise joonise üle järele:
Parim viis lahendada halbade finantstulemuste probleemi on oma mõtlemist muuta – hakata mõtlema nagu rikkad, mitte nagu vaesed või keskklass. See tähendab, et tuleb kaotada toetuste ootamise mentaliteet – olete te siis sõjaväelane, valitsusametnik, kooliõpetaja, tööline või lihtsalt töötu. Kui me ei lakka ootamast, et valitsus meie eest hoolt kannab, on meil jätkuvalt samad tulemused – pankrotis riik, mis on täis haritud, aga rahahädas inimesi.
Albert Einsteini definitsiooni järgi on hullumeelsus „ikka ja jälle sama tegevust korrata ning erinevaid tulemusi oodata”. Antud juhul on minu arvamus selline, et on hullumeelne lapsi kooli saata ja neile rahaasju mitte õpetada.
Vaadake allpool kujutatud rahavoo kvadranti, kus
E tähistab palgatöötajat (i. k employee)
S tähistab väikeettevõtjat (small business person), füüsilisest isikust ettevõtjat (self-employed) või spetsialisti (specialist)
B on suurettevõtete (big business) omanikud, nagu Donald Trump
I tähistab investorit
Ma usun, et peame õpetama rohkem lapsi olema B-d, ettevõtjad, kes loovad töökohti, ja kõiki lapsi olema investorid I-kvadrandis. Tänapäeval teeb kool üsna head tööd inimeste harimisel, et saada E-ks või S-iks, aga B-dele või I-dele ei jagata peaaegu üldse haridust.
Selle