Sisust lähemalt
Sinu silme ette on kogutud ühe aasta jagu eriskummalisi juhtumisi noore mehe elust. Selle aasta jooksul meenutatakse hea ja halva sõnaga eksnaisi ja eksämme. Kakeldakse naabritega ning vihatakse kehtivat rahasüsteemi. Loobutakse alkoholist ning elukaaslase petmisest. Maetakse kolm vanavanemat ning põletatakse maha uus kodu. Päris palju jõutakse selle üürikese 365 ööpäevaga.
Mõnusat lugemist ja kaasa elamist!
Sten Sang
Suhtest suhtesse – on see normaalne?
Hommikul naise seljale musi andes jäin mõtlema, kas tema on nüüd lõpuks see üks ja õige. Ilmselt olen sama arvanud ja lootnud ka eelmistest kaaslastest. Lõpuks tundsin end tema kõrval lebades väga kehvasti – meelde tulid arvukad suhted, mis mingil põhjusel luhta läinud.
Üks partner süüdistas mind pidevalt negatiivsuses ja tema hea tuju rikkumises. Tõesti ei suuda üks inimene kogu aeg naerupall olla ja kui veidi iseloomu näitasin, oli tüli majas. Naine pistis omakorda karjuma või halvemal juhul nutma. Meenuvad ühised autoreisid, kus saja kilomeetri kohta lubas ta kolmel korral autost välja hüpata. Mainin ära, et mul ei olnud väga kindel tunne, et naine oma plaane ka ellu ei vii… Suhte lõpetas pärast aasta möödumist tema.
Väitis, et olen liigne klammerduja, millega ise nõustusin tol hetkel kassiahastuses olles. Kirsiks tordil on siiski fakt, et oma praeguse kooselu lõpetas ta lausa kuu vanusena ning tõi eelkõige põhjuseks uue kaaslase negatiivsuse ja tema tuju rikkumise. Tundsin end taas normaalsena, kuna meie suhte lõppemine ei saanud kohe kindlasti olla sada protsenti minu süü. Pigem ootas tema mehes mingit imelist meelelahutajat ja üliinimest.
Pärast temast lahkumist leidsin uue ja seekord rahuliku ning stabiilse närvikavaga inimese enda kõrvale. Raske hetk tekkis poole aasta möödumisel suhtluse algusest. Järsku hakkasid silma jääma uued näod tööl ja tänaval. Otsisin justkui väljapääsu oma suhtest. Võitlesin iseenda ja oma nö litsakusega tubli poolteist kuud. Sain oma käitumismustrist jagu ning ei petnud oma naist. Andsin endale aru, et lõppkokkuvõttes kaob alati see ligitõmbav uudsus silmarõõmu juures. Praegu olen ülimalt rahul enda kindlameelsusega – oleksin ju äärepealt keeranud kihva midagi väga ilusat oma elus.
Hakkasin meenutama varasemaid mälestusi. Esimene pikem kooselu algas pärast täisealiseks saamist. Veidraks muutis loo minu suur soov neiut pidevalt muuta. Küll ei sobinud riietus, juuksevärv ega sõpruskond.
Ühele nõudmisele järgnes kiirelt järgmine – vaene tüdruk puges nahast välja, et mulle meele järgi olla. Olin talle esimene tõsiseltvõetav kaaslane ning minu sõna maksis palju. Ühel hetkel lausa rohkem kui ema arvamus. Siiski ei muutnud ennastsalgav vastutulelikkus meie suhet eriliselt roosiliseks. Viie aasta jooksul jagelesime pea igapäevaselt aina kasvava armukadeduse teemal. Minu vilav silm ei jäänud talle märkamatuks ning vastutegemise ettekäändel ei hoidnud nainegi end tagasi. Olin temast oma nõudmistega pilkupüüdvalt kena neiu vorminud. Nüüd nautis tulemust nii näitsik ise kui ka arvukad austajad.
Päris täpselt ei tea ma tänase päevani, kui kaugele kaasa kõrvalevaatamised läksid. Igal juhul oli väga ebameeldiv ja närvesööv järjekordseid petuskeeme avastada. Mõned eredamad meenuvad siiani. Kooselu kolmandal aastal hakkasid naise telefoniarved mõistetamatult suureks kasvama. Uurisin esindusest ja selgus, et ühe kuu jooksul oli saadetud umbes sada lühisõnumit mingile numbrile. Helistasin ise samale kontaktile – vastas muidugi meeshääl. Selgitas, kuidas ei tea asjast midagi ja peaksin oma naise käest aru pärima. Naiselt sain vastuseks, et nende vahel valitseb ainult sõprus. Läbi suurte raskuste saime selle müstilise sõpruseteemaga siiski ühele poole ning naine lõpetas härraga suhtlemise.
Järgmine vapustus tuli internetikeskkonnast. Juhtusin kogemata naise selja taha seisma, kui ta oma postkastist uut kirja luges. Järjekordne mees nõudis kohtumist. Niisama tüüp sellele lainele ei sattunud – mu kaasa eelnevas kirjas oli kenasti kirjas, millal ma tööl olen. Et neil päevil on võimalik koos aega veeta.
Tõden, et pidevad tülid ja kokku-lahku kolimised muserdasid korralikult meid mõlemaid. Suurenes rahulolematus üksteise ning kogu ümbritseva suhtes. Olime kõigele vaatamata pea lahutamatud ja proovisime koos pingetele leevendust leida. Katsetasime vana head alkoholi – tulemuseks veel agressiivsemad ja inetumad tülid. Seejärel läks käiku ühine sporditegemine – soetasin meile mõlemale jõusaalikaardid. Tulemuseks naise suurenev fännklubi trennis käijate seas. Kui lahkusin korraks saalist, tuldi tema käest kohe numbrit küsima. Mainin, et pikalt me koos trennis ei käinud.
Sellest suhtest jääb meelde elukaaslase silmarõõmu õigustus nende salajaseks läbikäimiseks. Mehe loogika järgi oli ta kõvem mees kui mina ja sel põhjusel suheldigi minu kõrvalt.
Meie suhe lõppes vastastikusel kokkuleppel – mõlemal tekkisid uued huvitavad inimesed silmapiirile ning andsime üksteist vabaks. Tema valis uueks kaasaks temperamentse vene rahvusest mehe. Minu väljavalituks sai üliaktiivne ja iseseisev naine naabermaakonnast. Läksime uuele ringile õnne otsima.
Meelas naiskolleeg – iga mehe unistus?
Töökohal viibime suure osa oma elust. Seal kohtume erinevate inimtüüpidega ning püüame kollektiivi sulanduda.
Kuidas käituda, kui mõni töötaja tugevalt flirtima hakkabkaugele lugu areneda lasta?
Suvel sain võimaluse lisaraha teenida ajutises töögrupis. Komandeeringu igaks nädalaks komplekteeriti uus tiim, mis hoidis töö huvitavana. Esimeses vahetuses põrkasin kokku väga omapärase suhtumisega naisterahvaga. Neiu vanuseks varajased kahekümnendad, aga tema käitumine näis enam kui lapsik. Nimelt sai ta eesmärgiks iga hinnaga mind rajalt maha võtta.
Sümpaatiat väljendas neiu enam kui veidral moel. Alustades mu võileiva ärasöömisega, millest ma suurt midagi arvata ei osanud. Järgmistel päevadel lisandus mu toavõtme ja mobiili kaaperdamine. Kui läksin esemeid tagasi võtma, peitis ta need võimalikult oma keha lähedale. Esialgu ei suutnud ma mitte mingit seisukohta võtta – kas peaksin temaga seal rüselema hakkama või normaalselt rääkima? Proovisin sõnade jõudu – no ei mõjunud. Pärast mõningast füüsilist kontakti sain vara tagasi ning neiule puna palgeile. Tema strateegia paistis ju toimivat ning algklassidesse sobilik müramine näis näitsiku meelistegevus olevat.
Hirmuga mõtlesin – meil on vaja koos töötada veel nädal aega. Minu hirm sai kiirelt põhjendatud, kui erinevad rünnakud naise poolt sagenesid. Toavõtme tagasi saamise käigus lõi ta mulle hambad õlga. Jaa, ma ei tee nalja, nii see oli. Õhtul duši all sain imetleda suurt sinist lärakat, mis alles nädala pärast kehalt kadus. Pealegi, see ei olnud viimane tema meisterdatud sinine plekk mu kehal. Päeva jooksul klohmis ta mind mitmel korral. Kavalpea valis alati vaiksema nurga, et pealtnägijaid ei tekiks. Ühel hetkel läksid löögid eriti vihaseks ning olid suunatud allapoole vööd. Minu kimbatus aina suurenes – vastu lööma ega hammustama ei hakanuks ma naisterahvast iial. Ka juhataja juurde minek näis võimatult piinlik, kuna probleem polnud just tavaliste killast.
Võtsin end kokku ja säilitasin külma närvi. Tuge otsisin koju elukaaslasele helistades, ta andis nõu ahistajale vastu hakkamiseks. Varasemast kogemusest kolleegiga teadsin, kuidas see lisab omakorda õli tulle – maadlused venivad veel pikemaks. Pikisilmi ootasin töö lõppemist, kuid viimasel õhtul keeras klobija vindi tõsiselt üle.
Saabusin pesemast ning olin vaevalt bokserid jalga saanud, kui ta mu tuppa koputamata sisse sadas. Alustas juttu maast ja ilmast, näppis kapi peal märkmikku ning sorkis aknal kuivavaid riideid. Viskasin voodile pikali, sest tal tundus kauem minevat. Ühel hetkel naeratas primadonna enda arust oma kõige hurmavat naeratust ning lajatas tuleku eesmärgi välja. „Kas saab ka või ei saa?!“ kõlas naise küsimus. Sain kiire kõhukrambi ja lootsin, et olin valesti kuulnud. Järgnev jutuvada kinnitas õudust, mis just kostunud.
Manasin näole kõige lollema ilme ning alustasin pikka monoloogi teemal, kuidas kodus ootavale naisele truu olen. Kosja tulnu kuulas mõnda aega lontis kõrvadega , siis õnneks lahkus. Äraminnes veel kinnitas, et ma olevat igatpidi nõme ning ta ei saa aru, kuidas keegi üldse mind taluda suudab.
Hommikul ärgates tundsin end uue inimesena – piinarikas nädal sai läbi. Järjest enam mõtlesin juhatajaga vestlemisele. Võtsin end kokku ning läksin