tüdinuna hakkasin igaõhtuselt õlut kaanima, kuni ka see enam soovitud kergendust pakkuda ei jõudnud. Teatavasti rikub alkohol aju dopamiini erituse ning õnnehormoon ei toimi enam loomulikul moel.
Veidi kergendust suhtesse tõi aeg, kui naine sai kooli kõrvalt poole kohaga tööl käima hakata. Saime endale rohkem lubada – igapäevaellu lisandus autokool, uus arvuti ja garderoobi värskendus. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks – raha puudumine aga muudab elu siiski ootamatult nukraks.
Järgmises suhtes loobusin elukoha vahetuse tõttu oma senisest tööst. Kolisin naise majja ning asusin aktiivselt uut teenimisvõimalust otsima. Et tegu oli mega pisikese maakohaga, olid sealsed võimalused enam kui limiteeritud. Selleks, et mingitki sissetulekut leida, oli vaja igapäevaselt pea sada kilomeetrit maha sõita. See omakorda sõi palga pea olematuks ning ei tasunud ära. Nii sai minust auväärt ülalpeetav, mida naine igal võimalusel mainis. Talle ei olnud oluline see, et tegin igakuiselt rahaülekande kontole – madaam soovis näha mind reaalselt maksmas. Seda viimast avaldas ta mulle muidugi suhte lõppedes, varem naine lihtsalt tujutses ja mõnitas, kui kassas ühiste ostude eest tasus. Enesehinnang kui selline vajus maa alla ning tundsin end sama väärtuslikuna nagu ära visatud kommipaber.
Hästi karm on see, et tänu alanenud eneseväärtustamisele jäin sellesse suhtesse väga pikalt klammerduma. Tundsin, et olen ilma partnerita mitte keegi ning mu elul ei olegi sügavamat mõtet, kui seda temaga jagada ei saa. Põdesin meie lahkuminekut pea aasta, kuigi seda endale ega talle tunnistada ei tahtnud. Isegi uue suhte algamine nelja kuu möödudes lahkuminekust ei aidanud mind august välja. Heietasin vapralt lugusid eksnaisest oma uuele armsamale ning panin sellega tema kannatuse tugevalt proovile. Naljakas, kuidas materiaalne sõltuvus lömastab inimese täielikult.
Praeguses kooselus oleme mõlemad teenivad pooled ning saame üsna edukalt hakkama. Muidugi esineb vahel emotsioonidel baseeruvaid oste, mis kuu lõpus tunda annavad. Veidral kombel see pigem ühendab ja mingeid lahkhelisid ajutised vaesemad hetked meie vahel ei tekita. Neil kordadel kinnitan naisele, et koos saame alati hakkama. Seda ise uskudes nii ka läheb.
Kas lemmikloom rikub suhet?
Olen peagi kokku kolimas oma armastatuga ning kõnesse tuli ühise lemmiku perre võtmine. Meie arvamus antud teemast on aga üsna erinev. Kas minu vastuväited on vettpidavad ja miks ma mõttele vastu olen?
Esimese argumendina tõin välja hügieeni – loom ajab paratamatult karva ja titeeas reostab ka tuba. Ma pole kunagi sallinud vastikuid karvu riietel – justkui asotsiaali tunne on, kui rõivad on korratud. Ka ei meeldi mulle pissikastikesed nurgas ja väljaheidete rookimine tänavalt.
Veel mainisin ruumikitsikust – loom tahab vabalt joosta ja karata ning tema sulgemine korterisse on julm. Loodan, et selle vabanduse taha saab pikalt pugeda, kuna niipea majaostu plaanis pole.
Mis mulle reaalselt looma koju võtmise puhul ei meeldi? Ma ei taha jagada naise tähelepanu mingisuguse end lakkuva tuustiga. Usun, et võiksin seda kaaluda juhul, kui sooviksin ise kaasast rohkem puhata – las ta siis tantsib looma ümber ning suunab energia sinna. Paljudes peredes selline mudel toimib ja osapooled on rahul. Tihti jagavad mõlemad suhtepooled loomale seda hellust, mida teineteisele anda oleks kuidagi piinlik.
Senised kogemused loomadega on mu elus olnud üsna keskpärased. Eelmises suhtes müras maja juures suur koer, kes mingil müstilisel põhjusel tegi häda alati minu teerajale. Korduvalt astusin rõõmsa üllatuse sisse ning sain vannitoas jalanõusid loputada. Eriliselt meeleolukad need rituaalid just ei olnud. Mõnedel hellusehetkedel isegi võtsin karvakera kaasa jalutama, kuid väga lähedasteks me ei saanud. Tollasele elukaaslasele meeldis aga väga kutsaga möllata – küll mängisid nad sügisel lehesõda ja talvel lumes peitust. Minul seal kõrval oli alati natuke nukker ja kõrvalejäetud tunne – ei julgenud end nii vabaks lasta ja loomaga täiel rinnal mütata. Võib olla kartsin kiinduda olevusse, kes ei pruugi minu elusse pikalt jääda.
Kõige parem läbisaamine erinevate koduloomadega põhineb visiitsuhtel. Saan neid patsutada ja nännutada ning siis käed puhtaks pühkida ja oma steriilsesse koju minna. Lapsepõlves sain koduste lemmikutega tegeleda isakodus, kus kasvas mitu kassi ja vahva minikolli. Ilmselt seetõttu ei piinanud ma ema mõttega korterisse kassi või suuremat looma võtta.
Kasutan sama visiitsuhte skeemi ka väikelaste puhul – külas on neid tore vaadata ja süles hoida, kuid parim loo juures on, et oma kodus valitseb rahu ja vaikus. Vahel mõtlen, et iga inimene ei olegi järglaste saamisest vaimustuses ning saab ka paljunemata elus õnnelikult hakkama. Ma tean, et vanaduses ei hoolitse siis keegi minu eest, kuid elus ei ole mingeid garantiisid. Keegi ei kinnita, et minu laps üldse minust vanemaks elab. Siit kumab jälle läbi, et ma ei taha pühenduda, kui ei saa mitte milleski lõpuni kindel olla.
Öeldakse, et lemmiklooma võtmine on eelmäng lapse saamisele. Uurisin ääriveeri elukaaslaselt, mida tema tsitaadist arvab. Minu südamerahuks kinnitas ta, et pole kunagi pisikestest põnnidest eufooriasse sattunud. Ka plikapõlves sisustas neiu aega muude tegevuste, kui kodumängimisega. Me kumbki pole kunagi mõistnud peresid, kus on ca kümme liiget ning elujärg enam kui raske. Muidugi on kurb kuulata nende perede rasketest eluoludest, kuid palju on ära teha inimesel endal. Mina ei suudaks iial olla lapsevanemaks lastele, kellele mul riideidki selga pole panna. Olen ise olnud õnnetu kulunud rõivaste pärast, mida koolis kandma pidin – oma lapsele sama soovida pole mõistlik.
Loo juurde tagasi pöördudes – minu suhtesse lemmikloom ei sobi ja puiklen uue pereliikme võtmisele pikalt vastu. Loodan, et see ei riku omakorda läbisaamist elukaaslasega, kuid antud kompromissiks ma veel valmisolekut ei tunne.
Veidrad esimesed kohtingud
Uue inimesega tutvumist peetakse alati huvitavaks. Mõnikord on aga kohad ja situatsioonid üsna imelikud, kus esimesed hetked koos veedetakse. Minu ellu mahub rohkelt värvikaid hetki – kirjeldan mõnda neist lähemalt.
Kaksteist aastat tagasi oma esimesel tõsisemal väljaskäimisel tüdrukuga sai teemaks banaan. Enne kinno suundumist tahtsin kangesti talle midagi välja teha. Pakkusin erinevaid variante, mis neiule meeldida võiksid. Millegipärast osutus väljavalituks banaan – tollal veel eksootiline vili. Nii me kino poole kõmpisime – mõlemal kollane kaun näpu otsas. Ilmselt olin hea valiku teinud, sest kohtingu lõppedes kingiti selle sama poe nurga taga mulle soe suudlus.
Keskkooli jõudnuna suutsin kõrvuni armuda ning väljavalitu tähelepanu püüdmiseks kinkisin pea igal hommikul roosi. Tundus kuidagi geniaalne need roosid suurte paberlennukite vahele panna. Tagantjärgi tunnistan, et üsna idiootne tegu, kuna tänu sellele sain hüüdnimeks Bin Laden. Neiu klassikaaslastele ei jäänud mu meistriteosed märkamata ning elevust tekkis palju.
Läbi raskuste sebisin end kaunitariga ühisele peole. See osutus suureks veaks, kuna klubisaalis nägin teda hoopis mingi muu elumehe süles. Pettusin tugevalt, kuid lugu muutus minu üllatuseks hoopis kummaliseks. Nimelt jäin selle elumehega suhtlema ning ta tunnistas mulle, et ei ole neiust huvitatud ning jagas näpunäited noore daami südame võitmiseks. Soovitatud said kommikarbid ja restorani kutsumised. Kahjuks või õnneks sellise suurema ettevõtmise jaoks taskuraha ei jätkunud ning sinnapaika see luhtunud kohting jäigi.
Kolledži algusaastal viisin ühe toreda neiu randa jalutama. Igati romantiline ja lollikindel plaan, kuid kui miski peab vilt minema, siis nii ka läheb. Kaaslane tegi ettepaneku mööda kivimuuli jalutada. Teadsin, et kardan libedaid kive ja nende vahelt vastuvaatavat merd. Sellest hoolimata otsustasin kangelast mängida ja neiuga romantikat edasi teha. Minu õnnetuseks sattusime muulile just sel hetkel, kui vesi õhtu eel tõusma hakkas. Just nii palju, et muulilt tagasiteel tabas mind kõrgemat sorti paanika ning elegantse kividel astumise asemel laskusin käpukile ja roomasin kaldale tagasi. Neiul oli lõbu laialt ning seda kohtingut jäi meenutama musi, mis põsele saabus.
Oma praeguse ja loodetavasti pikaaegse armsamaga kohtusime pärast pikka diskussiooni. Leidsime teineteise kontaktid internetist ning tutvuse esimese kuu veetsime virtuaalselt. Et lähenemas olid jõulud, soovisin neid temaga veeta. Neiu keeldus ja tõi põhjuseks